Natüürmordid kajastavad harmoonia otsinguid.Tartu kunstimuuseumis oli aastal 2009 näitus «Tulevik sünnib täna». Seal näidati 1950. ja 1960. aastatel karmi stiili laadis loodud maale. Praegu on kunstimuuseumi kunstikabinetis vaatamiseks Nikolai Kormašovi 11 natüürmorti.
Karm stiil oli Hruštšovi sula ajal ametlik kunstistiil, mis tuli pärast sotsrealismi. Ma polnud sellest, õieti süvenematagi, eriti midagi pidanud. Kasvamine kultuuriruumis, kus ametlik ei olnud kunagi kunstilises mõttes hea, tekitab sellise suhtumise.
Samas, nii nagu mina kuraatorina avastasin endale kümmekond aastat tagasi sotsrealismi «võlu ja valu», tegid seda karmi stiiliga 2009. aastal tookordsed noored kuraatorid.
Kui kuraatoril puuduvad isiklikud «häirivad» mälestused, kui ta alustab puhta lehena, on tema suhtumine kübeke teine kui mälestustega näitusetegijal. Kuigi tõde, mis näitusel selguma peaks ja mis üldse on suhteline, on täiuslikum mõlema tehtud näitusi vaadates.
Igal juhul teadvustas see karmi stiili näitus mulle, et ametlik stiil võib olla parimate autorite loomingus võimas ja novaatorlik, isegi imetletav, ja tõi kohtuma selle laadi vaieldamatu esinumbriga eesti kunstis – Nikolai Kormašoviga.
Kunstniku vastutus
Tookord äsja 80-aastaseks saanud kunstnik rääkis muu hulgas, et selliseid töid saab luua ainult sügava isikliku kogemuse põhjal, et tol ajal oli 8–10 aasta vältel maalides võimalik rääkida siirast tõtt …
Kõige sümpaatsem tõdemus, mida ma temalt kuulsin, oli järgmine: igal loojal lasub suur vastutus selle ees, mida ta maailma toob, sest kunst muutub elu osaks. Kui kunstnik loob vägivalda, negatiivsust kandva teose, siis isegi kui tema eesmärk on «juhtida tähelepanu elu pahedele ja õudustele», loob ta juurde kurjust. Looja ei tohi elu kahjustada.
1960. aastate lõpus toimus ametlikus poliitikas pööre, tõe rääkimise aeg sai otsa. Kormašovi pere ostis umbes samal ajal Vene-poolsele Setumaale väikese talu ja kunstniku loomingusse tuli koduteema. Kuni elu lõpuni maalitud tööd olid tal seotud kodu ja oma juurtega.
Nikolai Kormašov tuli meile Muromaalt (Muromlja). See on soomeugrilaste muroma hõimu ala, mis jääb Moskva, Nižni Novgorodi, Vladimiri ja Rjazani vahele. Muromi linngi on tänini alles, muromlastest on aga saanud venelased.
Kui Kormašov 1951. aastal siia saabus, ei teadnud ta, et siin on soomeugrilased, kelle geene ta teadis endas kandvat. Ta arvas, et Eestis elavad sakslased. Eksitus sai ruttu selgeks, kuid alles esimesel õppepraktikal Kihnus taipas ta, kui palju oli sealsel eluolul ja mustritel ühist tema kodupaigaga.
Ilmselt on seepärast tema kodunemine ja eesti kultuuri sulandumine olnud nii loomulik. Säilitades alati oma eripära ja keele, on ta läbinisti eesti kunstnik.