Juhtkiri: iseenesestmõistetav vastutus

Foto: Urmas Nemvalts

Nüüd, mil Eesti iseseisvuse taastamisest saab 22 aastat, on mitmed eesti mõtlejad väljendanud kartust, et eestimaalasi võiks hakata vaevama riigitüdimus. Sellele osutas oma eilses kõnes ka president Toomas Hendrik Ilves, tsiteerides Ain Kaalepit, kes muretses selle pärast juba 1999. aastal.

Hallis argipäevas – nii otseses, ilma mõttes kui ka ülekantud tähenduses, harjumuspäraselt töö ja kodu vahel toimetades – ei pruugi inimesed omariiklusse enam nii suure entusiasmiga suhtuda. Elu tahab elamist ning võib olla kaunis häiriv, et 80 kilomeetri kaugusel Soomes on töökohti rohkem, palk kõrgem ja pensionid suuremad. Selle taustal on tusasuseks põhjust, kuigi me teame ju, et soomlastel on olnud õnne oma riiki palju kauem ehitada.

Aga õnneks ei koosne Eesti elu ainult argipäevadest. Iga võimalust kokku tulla ning mõtteid ja tundeid jagada kasutavad inimesed aktiivselt ära. Eesti sportlaste esinemine tiitlivõistlustel, eesti lauljad Eurovisioonil ja presidendi vastuvõtt 24. veebruaril annavad selleks alati võimaluse, olgugi et sõprus- ja perekondade ringis ning enamasti televisiooni kaudu. Kuid kasvõi lähipäevist tasub meenutada arvamusfestivali Paides sel nädalavahetusel ja öölaulupidu üleeile Tartus – mõlemad üritused kogusid rohkem kuulajaid-vaatajaid-kaasaelajaid, kui korraldajad olid oodanud. Tartus oli publikut lausa nii palju, et kõik ei mahtunud platsile.