Rohkem kui pooled Eesti internetikasutajad on virtuaalsest maailmast väiksemas või suuremas sõltuvuses, nad tunnistavad, et elu ilma internetita tundub neile tühi ja rõõmutu, näitas online-test.
Virtuaalsest maailmast võib jääda sõltuvusse
/nginx/o/2014/12/11/3600321t1h8753.jpg)
12. november 2003, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See jututubade värk hakkab õhtul hilja pihta ja kestab kohati varaste hommikutundideni,» räägib Tiigrihüppe Sihtasutuse juhataja Enel Mägi.
Ühelt poolt on tema tööülesanne hoolitseda selle eest, et arvuteid ja internetti kasutataks koolitundides senisest enam ja lapsed puutuksid sellega juba varakult kokku.
Teisest küljes koges ta aga interneti kui järsku avanenud piiramatu maailma mõju oma 14-aastasel tütrel, kui koju mõni aasta tagasi püsiühenduse muretses.
«Hommikul oli ta roheliste silmaalustega ja kooli ei viitsinud minna. Mind ei rõõmustanud see pilt, ja see hakkas korduma,» ütleb Mägi. «Olen lähedalt näinud, et internetist võib sõltuvusse sattuda.»
Piiritu arvutikosmos
Samale järeldusele on jõudnud ka Urmas Roos, kes eestindas USAst doktor Kimberly Youngi internetisõltuvuse testi ning riputas selle veebisaidile www.usaldus.ee/testid.
Praeguseks on ligi 30 küsimusega testile vastanud umbes 1300 arvutikasutajat. Paljud tunnistavad, et interneti tõttu kannatab nende uneaeg ning tegemata jäävad kodused tööd.
Roosi sõnul ei ole olemas ühest definitsiooni, mis asi on internetisõltuvus, kuid tema mõistab selle all isiksuse vastupandamatut vajadust kasutada eelistatult internetisidet sõltuvuste rahuldamiseks.
«Suur tõenäosus jääda internetis anonüümseks on peibutav ja annab uudseid võimalusi suhtluseks ning enese väljaelamiseks,» räägib Roos. «Internet on ammendamatu kosmos. Peibutused sealt ei kao, neid tekib ainult juurde.»
Samas toonitab Roos kahte asja. Esiteks on testile vastanute hulk tema arvates liiga väike, et teha põhjapanevaid järeldusi. Teiseks tuleb eristada tõelist internetisõltuvust ning interneti kasutamist elu kergemaks ja mugavamaks tegemiseks või töö pärast. Nii ei saa sõltlaseks lugeda isegi seda, kes veedab võrgus 12 tundi ööpäevas.
«Kui inimene on töö juures kaheksa tundi võrgus ja koju minnes teeb ta seal veel kolm tundi vajalikke asju, siis see ei ole veel sõltuvus,» on Roos veendunud. «Sõltuvus on vastupandamatu vajadus.»
Võimas tööriist
Sama ütleb ka Tallinna Tehnikaülikooli professor Tanel Tammet, kelle arvates ei ole kasutamise mõttes olemas päriselt sellist asja nagu internet. Internet on lihtsalt nii levinud ja võimas tööriist, et ühel või teisel moel puutume sellega väga tihti kokku.
«Sama hästi võiks küsida, kas sa oled lugemissõltlane, aga on kardinaalne vahe, kas sa loed ilukirjandust, majandusaruandeid või pornot, need on kõik erinevad asjad,» räägib Tammet. «Kaasaja inimesed on kõik lugemissõltlased. Internet on ka nagu lugemine, ainult et sa loed erinevaid asju. Pigem on küsimus selles, kas sa oled jututoasõltlane, arvutimängude sõltlane, sihitu surfamise sõltlane.»
Tammet toob veel teisegi võrdluse, sajanditagusest ajast, mil tekkisid esimesed autod. «Sajandi alguses oleks olnud suur küsimus, kas me peame autodega harjuma,» räägib ta. «Praegu oleme internetiga samas seisus.»
IT-spetsialist Peeter Marvet tunnistab, et ümbritseb end igal võimalikul hetkel internetiga, kuid teeb seda oma elu kergema korraldamise vajadusest. Samas peab ta tähtsaks esitada endale aeg-ajalt sellealaseid kontrollküsimusi.
«Kas mulle on pere tähtsam kui internet? Kas töö kannatab? Neid küsimusi tasub esitada endale nii interneti kui ka muude harrastustega seoses,» nendib ta.
Lapsed suurimas ohus
Selles on aga nii Marvet kui ka Mägi ühel meelel, et kõige suuremas sõltuvusse sattumise ohus on lapsed.
Samas loodavad mõlemad, et mida vanemaks laps saab, seda kriitilisemalt ta hakkab ümbritsevasse suhtuma ning seda väiksemaks jääb internetisõltuvus.
Kuni kriitikameel areneb ja esimene internetivaimustus taandub, soovitab Mägi lapsevanematel uurida ja mõelda selle üle, mida nende järglased võrgus teevad ja kuidas seda reguleerida.
Tema pidas vastu nädala jagu oma tütre hommikusi magamata silmi ja loobus seejärel internetiühendusest kodus. Nüüd on sellest mõni aasta mööda läinud ja lapse jututoasõltuvusest pole enam märkigi järel.
«Kui internet hakkab segama juba normaalset elu ja koolitööd, siis peab seda kindlasti piirama,» ütleb Mägi. «Jätma nagu kompvekiks, et kui kõik muud asjad on korras, siis saab kasutada.»
Koolitööde tegemiseks pole aga Mägi hinnangul Eestis sugugi vaja nii palju internetti kasutada, et sellest sõltuvusse võiks jääda.
Arvamus
Margus Kurm
Elioni toodete ja teenuste talituse direktor
Mul on üks kolleeg, kes ütleb, et temal on parajad teismelised lapsed kodus ja ta teab alati täpselt, kui nad koolist poppi teevad. Nimelt peavad nad MSN Messengeri sisse logima, kui nad koduuksest sisse astuvad, ja siis näeb ka isa, et nad on liiga vara kodus.
Ma ei ole päris nõus, et internetis palju aega viites kaotab laps oskuse «päriselt» suhelda. Kui sa lased lapse tänavale, ega siis täpselt teagi, milliste sõpradega ta läbi käib ja mida ta seal teeb. Kuni laps on arvuti taga, tal vähemalt otsest kontakti pulbrite ja muu halvaga ei ole.
Praegu on päris massiliselt endale kodudesse internetiühendust soetama hakatud, kuid inimesed kasutavad seda päris praktiliselt. Ta on kas töö tegemiseks või suhtlemiseks, just lapsed suhtlevad hästi palju. Kui sa lähed õhtul koju ja mingi aja sisustad internetti kasutades, siis see kindlasti ei ole sõltuvus. Sõltuvus oleks see, kui sa ei suuda sealt välja tulla ja jääd punaste silmadega öö otsa vahtima ja midagi tegema. Aga ma ei teagi selliseid inimesi eriti palju.
Peeter Marvet
IT-spetsialist
Küsimustele vastates tundsin protesti «sõltuvuse» suhtes, sest internet on mulle asendamatu sidevahend ning «välismälu» - ma üritan korraldada oma töö- ja elukeskkonna nii, et oleksin pidevalt ühenduses. Kui nii võtta, on mul sõltuvus ka lõunasöögist ja palgapäevast.
Aga kahtlemata tuleb netisõltuvuse peale mõelda ja selline küsimustik on äärmiselt abiks: kas mulle on pere tähtsam kui internet? Kas töö kannatab? Neid küsimusi tasub esitada endale nii interneti kui ka mis tahes muude harrastustega seoses.
Aga väga tore, et partneri läheduse küsimuse juures paistab silma ülejäänud vastustest rõhutatult suurem «seda ei juhtu».
Ma julgen arvata, et osa vastanutest mõtles küsimusi lugedes oma elu üle järele ja pani risti sinna lahtrisse, kuhu nad tahaksid kuuluda, ehk kallutas tulemust väiksema sõltuvuse poolele. Aga on kindlasti tore, et nad selle üle mõtlesid.
On üks teooria, et see on üleminev haigus. Sattudes netti, on algul meeletu avastamisrõõm ja meeletu ajakulu, internetist saab maailma naba. Ja siis, kogemuste kasvades, selekteeruvad välja mõistlikud tegevused ning sellega ajakulu oluliselt kahaneb.