Allilmasõdadega üheksakümnendate aastate alguses kurikuulsust kogunud Männiku karjääridest võib saada hiiglaslik veehoidla, kust tallinlased hakkavad ammutama joogivett, kui Ülemiste hoidlaga peaks midagi juhtuma.
Männiku karjäärid hakkavad tallinlasi teenima veehoidlana
22. jaanuar 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liiva kaevandamise tagajärjel Männikule tekkinud hiiglaslike karjääride joogikõlbuliku vee kasutamiseks on Tallinna linn lootusi hellitanud juba kümmekond aastat, kuid alles nüüd on plaan võtmas selgemaid piire.
Tallinna abilinnapea Toivo Ninnase juures istus üleeile esimest korda ühise laua taha kirev seltskond kosilastest, kel Männikul oma huvid mängus. Ideaalis saaks piirkonnast koht, mille karjäärid oleksid kirjas Tallinna joogivee ressursina ning nende liivaseid kaldaid naudiksid suvitajad.
Tallinna abilinnapea Toivo Ninnas ütles, et linna jaoks on esmatähtis alternatiivse veehoidla rajamine, sest Tallinna-suurusele linnale on vaja Ülemiste kõrvale veel üht kohta, kust hädaolukorras joogivett saaks.
Arvestatav veekogus
Esimesed uuringud tehti Männiku karjäärides veehaarde jaoks juba üheksakümnendate aastate alguses ning arvutati välja, et ööpäevas võiks sealt saada 10 400 kantmeetrit vett. Tallinna jaoks oleks see arvestatav kogus, sest praegu kulutavad pealinna elanikud ja ettevõtted ööpäevas kokku 90 300 kantmeetrit vett.
Tallinna säästva arengu ja planeerimise ameti juhtivspetsialist Ingrid Jakobson ütles, et kui Männiku järvistut peaks ühel hetkel vaja minema, saaks pealinn sealt vett kaks kuud. Seejärel peaks karjäärid paar aastat rahu saama, et veeseis taastuks.
Samas näitavad keskkonnauuringud juba praegu, et vett on karjäärides vähemaks jäänud ning aktiivse kaevandamise jätkudes võib joogikõlbulik vesi sealt ära voolata ja lõpuks otsa saada. Jakobson märkis, et seetõttu ongi nende esimene ülesanne olemasoleva veevaru säilitamine.
Alles siis tuleb Jakobsoni sõnul mõelda neile tehnilistele üksikasjadele, kuidas vett tulevikus kätte saada, joogikõlbulikuks teha ja kasutada; kas ehitada Männiku karjääridest Ülemiste veepuhastusjaamani veetrass või rajada karjääride kaldapealsetele puurkaevud, kust vesi pumbatakse puhastusseadmetesse.
Üks toru on Ülemiste järve ja Männiku kõige suurema, 197-hektarise Raku karjääri vahel juba olemas. See pandi maha samuti üheksakümnendate aastate keskpaiku, kuid siis oli seda vaja karjääri veetaseme reguleerimiseks.
Maffia tegevusväli
See, et Männiku sai üheksakümnendate aastate keskel kurikuulsaks kohana, kuhu allilmategelased oma ohvrite laipu peitsid ning kuhu on hiljem palju inimesi uppunud, pole abilinnapea Ninnase kinnitusel mingiks takistuseks selle kasutamisel veehoidlana.
«Iga joogivesi käib läbi filtrite ja ma ei usu, et see kõige hullem probleem oleks,» märkis Ninnas. Küll aga võib plaani küpsedes takistusi tulla sellest, kuidas mõjub karjääride veevarudele pidev liiva kaevandamine ning kas Saku vald, kelle territooriumile suur osa karjääridest jääb, Tallinna plaaniga nõus on.
Saku vallaga tahab Tallinna linn käsi lüüa sellegi peale, et Männiku karjääride liivaseid kaldaid suvitajatele avada.
Juba praegu on paljud linlased Männiku karjäärid puhkepaigana avastanud ning lisaks suvistele suplejatele on koht ligi meelitanud ekstreemspordi harrastajaid, motosõpru, kalastajaid ning neidki, keda köidab mändide vahel matkamine.
Saku vallavanem Sven Kesler ütles, et on Tallinna algatusega täielikult päri, kuid seda tingimusel, et pealinn ei kavatse ettevõtmise varjus oma piire laiendada, vaid lepib karjääride kasutusõigusega.
Kesler lisas, et kui Tallinna linnaga saavad nad kokkuleppele, siis raskem on see kaitseministeeriumiga. Nimelt on ligikaudu pool 30-ruutkilomeetrisest karjääre hõlmavast alast riigikaitsemaa, kus kaitseväelased käivad igal nädalal laskeharjutusi tegemas.
Kaitseväe harjutuskoht
Kesleri sõnul pole vald sellega sugugi rahul, et kaitseväelased Männikul paugutavad ning et kaitsejõud tahavad sinna tulevikus õppuste jaoks veel erinevaid rajatisi püsti panna. «Ma ei kujuta hästi ette, et Männikul puhatakse, kaevandatakse ja mängitakse ühtlasi sõjamänge,» mainis ta.
Teiseks probleemiks on vallavanema silmis liiva jätkuv kaevandamine, mille tagajärjel ei pruugi Männikul tänastest puhta veega karjääridest midagi alles jääda. See, kas olemasolevatele kaevanduslubadele antakse lisa, sõltub juba maavarade üle valitsevast keskkonnaministeeriumist.
Saku valla kartustest hoolimata kinnitasid nii kaitseministeerium kui ka näiteks Männiku suurimaid liivakaevandajaid AS Silikaat, et nende tegevus ei ohusta kahe omavalitsuse suurprojekti kuidagi.