Jüri Engelbrechti ja Martin Zobeli hinnangul tuleb harjuda mõttega, et teadmised ja teadusuuringud on kallid, ometi läheb elu ilma nendeta veelgi kallimaks.
Teadus on tasuv investeering
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on hoogustunud diskussioon Eesti teaduse ja selle rahastamise teemal (PM, 6.12.03, 15.12.03). Teadusasutustes ja valitsuseski on arutluse all Manchesteri ülikooli tehnikateaduste ja tehnoloogiapoliitika instituudi koostatud ülevaade Eesti teaduse rahastamise süsteemist.
Hoolimata paljudest küsitavustest nimetatud aruandes on kõrvaltvaataja pilk nii või teisiti kasulik. Samas on selge, et Eesti teaduse eesmärgid, areng ja teadustegevuse ülesehitus on ikka meie endi asi, selle üle otsustamist ei saa delegeerida ühelegi välisorganisatsioonile.
Mida siis teha: mida jätta, mida muuta? Vaevalt vaidleb keegi vastu väitele, et Eesti vajab tänapäevast ja arenenud alusteadust, mis tagab teadmiste järjepidevuse ning teadlaskonna järelkasvu ning loob baasi Eestile äärmiselt vajaliku innovatiivse rakendusteaduse ja arendustegevuse edenemiseks.
Oluline on siinjuures eraldi rõhutada - ilma alusteaduseta ei teki innovatiivset rakendusteadust! Tõsi, rakendusteaduses on võimalik ka n-ö korjata üles olemasolev. Tihti on selline teave kiiresti rahaks tehtav, enamasti siiski «peenrahaks».
Samas vajavad nii tõeliselt innovatiivne tootmine kui ka innovatiivsusele pretendeeriv ühiskond (näiteks Eesti!) oma keerukuses lisaks olemasoleva info koondamisele ka uusimat teavet ja analüüsi, mis saavad tugineda vaid kõrgetasemelistele alusteaduslikele uuringutele.
Tuleb rõhutada ka seda, et ei ole teadust ilma tegijateta - teadlasteta. Juba praegu kummitab Eesti teaduskollektiive heade tegijate puudus. Kui innovatiivse tootmise ja ühiskonna vajadused on tõsised, on esimene samm tekitada tegijad! See ülesanne on täidetav vaid n-ö maailmatasemel tegutsevate teadusgruppide juures toimuva kraadiõppe abil.
Eesmärkide saavutamine
Oluline roll on siin mitte ainult teadusele suunatavate investeeringute suurusel (ehkki see on primaarne!), vaid ka raha jaotamise süsteemil. Viimane peab olema läbipaistev ja kvaliteedinõuetele tuginev. Heade eeskujude otsimiseks ei ole vaja kaugele vaadata, näiteks Soome ja Rootsi kui suhteliselt väikesed, aga hästi arenenud alus- ja rakendusteadusega riigid sobivad eeskujuks väga hästi.
Praegu tuleks anda selged vastused küsimustele, kas Eesti teaduse olemasolevad rahastusvahendid töötavad piisava efektiivsusega ning kas mingi oluline rahastusvahend on praegu Eesti teaduse finantseerimise süsteemis puudu.
Kõigepealt juba olemasolevatest rahastusvahenditest. Teaduse järjepideva ja jätkusuutliku arengu peab tagama sihtfinantseerimine. Tegemist on uurimisgruppide rahastamisega, mille maht ja kestus peavad olema oluliselt suuremad n-ö individuaalsete uurijagrantide omast. See süsteem on hoolimata rahanappusest loonud põhja tänastele teadusuuringutele Eestis. Sihtfinantseerimise reeglistikku tuleb lähitulevikus kindlasti edasi arendada, kuid selle eelduseks on riigipoolne garantii eelarve stabiilsuse kohta.
Sihtfinantseerimisega paralleelselt toimub infrastruktuuri rahastamine, kuid seniste mahtude juures ei kata see tegelikke infrastruktuuri ülalpidamise kulusid piisavalt. Samas on praeguse seisuga just infrastruktuuri rahastamise osas toimumas positiivsed muutused, sh ELi struktuurifondide toel, mida tuleb igati tervitada.
Sihtasutus Eesti Teadusfond (ETF) jagab uurijatele n-ö individuaalgrante. Olukorras, kus sihtfinantseerimise tase on piisav, st kindlustab kvaliteedikontrolli läbinud uurimisgrupid stabiilse rahas-tamisega, peaks ETFi roll olema eelkõige doktorandigrantide, aga samuti järeldoktorigrantide jagamine - viimane on seni kuulunud Teaduskompetentsi Nõukogu (TKN) ülesannete hulka.
Ka peaks ETF pakkuma võimalusi silmapaistvatel teadlastel taotleda individuaalgrante olukorras, kus neil muu töökoht, näiteks sihtfinantseeritava teadusteema juures, puudub.
Kaks rahastusvahendit
Ühiskonna probleemid, mis vajavad rakendusuuringuid või teaduspõhiseid lahendeid, nõuavad kindlasti uurimistemaatika suunamist. Selleks on Eestis kaks rahastusvahendit. Esimesena nimetame riiklikke programme. Nendest on palju räägitud, kuid asjad pole edenenud piisavalt. Programmide toimimist takistavad tihti raskused riigi ja tootmise vajaduste määratlemisel.
Samuti tuleb arvestada, et iga uus programm eeldab täismõõdulise uurimisprojekti mahus ettevalmistustööd. Hästi planeeritud programmid võiksid kujuneda võimsaks instrumendiks just avaliku sektori ja innovatiivse tootmise huve rahuldava uurimistöö temaatilisel suunamisel.
Teisena märgime Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust (EAS), mis rahastab tootmise lõpp-produktile küllalt lähedale jõudnud rakendusteaduslikke projekte. Eduka rakendusliku projekti eeltingimus on tellijate ja tegijate vaheline infovahetus, mille parandamise nimel tehakse praegu tõsist tööd.
Hoolimata rahastusvahendite suhteliselt avarast valikust on teadusasutuste juhid (PM, 6.12.03) viimasel ajal esile tõstnud ühe võimaliku rahastusvahendi - baasfinantseerimise - puudumist. Sihtfinantseerimine on teadusasutuse järjepidevust rõhutav instrument ja grantfinantseerimine põhineb üksikuurija initsiatiivil. Mõlema rahastusvahendi puhul on positiivse otsuse eelduseks kas uurimisgrupi või üksikuurija varasema tegevuse tulemuslikkus.
Hetkel puudub aga allikas, mis annaks teadusasutustele võimaluse alustada põhimõtteliselt uusi uuringuid või kaasfinantseerida ELi programme ja rakendusprojekte.
Samas on päris selge, et baasfinantseerimine pole mõeldud nõrkade uurimisgruppide «elushoid-miseks». Kui luua toimivasse rahastusvahendite süsteemi teadusasutuste baasfinantseerimine uue eelarvereana, peaks siin olulisimaks tingimuseks olema rahastamine asutuse senise tegevuse kvaliteeti arvestades.
Doktoriõppe rahastamine
Teadmistepõhisest Eestist rääkides on seni üllatavalt vähe tähelepanu pööratud doktoriõppe rahastamisele. Arenenud maades on see n-ö grandipõhine, st doktorantuur avataksegi ainult juhul, kui on leitud rahaline kate doktorandile väärika tasu maksmiseks ja tema teadustöö kulude katteks.
Eesti doktoriõppe vähest tulemuslikkust on palju kritiseeritud, andmata endale aru, et suuresti seletub see selge finantseerimis-skeemi puudumisega.
Õppetööd alustaval doktorandil puudub pahatihti kindlustunne nii rahalise kui sisulise tuleviku suhtes, st puudub selgus raha olemasolu osas ning paraku tihti ka konkreetne uurimisprogramm.
Uue rahastusvahendi - juhendaja poolt taotletava doktorandi-grandi - sisseseadmine (näiteks ETFi juures) oleks oluline areng Eesti teaduse rahastamise süsteemis. Isegi olemasolevate doktoriõppe summade ühtekoondamine avaks võimaluse doktorandigrantide avamiseks.
Rahastusvahendite korrastamisel on muidugi oluline, et ei tekiks «eikellegimaad». Lisaks haridus- ja teadusministeeriumi juhtrollile peab EASi ja valdkondlike ministeeriumide tegevus katma vajalikud rakendusuuringud, konkreetsed probleemid saab edukalt selgeks rääkida asjaga seotud otsustuskogude tasandil.
Eelnevast mosaiigist peakski kujunema tervik: Eesti teaduse rahastamise süsteem. Viimane koosneks ideaaljuhul infrastruktuursetest vahenditest ja asutuste kvaliteedipõhisest baasfinantseerimisest; uurimisgruppide temaatilisest sihtfinantseerimisest; doktorantide, järeldoktorite ja individuaaluurijate grantidest; riiklikest programmidest; rakendus- ja ettevõtlusgrantidest ja ka otsestest tellimustöödest. Kogu süsteem peab olema kvaliteedipõhine.
Teadust tuleb väärtustada
Ja lõpetuseks - teadust, sh teadlase karjääri, tuleb väärtustada. Ka pingelise eelarve olukorras tuleb järgida elementaarset printsiipi - kui teadusuuringuteks raha eraldatakse, peab see olema piisav antud ülesande kvaliteetseks lahendamiseks, vastasel juhul on tegemist kas raha raiskamise või (paremal juhul) sotsiaalabiga.
Teaduse rahastamise eesmärk aga ei tohi mingil juhul olla sotsiaalabi! Tuleb harjuda mõttega, et teadmised ja teadusuuringud on kallid, ometi läheb elu ilma nendeta veelgi kallimaks.
Sama selge on ka see, et innovatiivsed muutused ühiskonnas ja majanduses ei toimu ühe või kahe aastaga. Teadus on pikaajaline, aga arenenud maade kogemuse kohaselt tasuv investeering.