Vapsid alahindasid Pätsi meelekindlust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Postimees.ee

Seitsekümmend aastat tagasi suletud vabadussõjalaste liikumise karis-maatilise liidri Artur Sirgu sugulased olid veendunud, et poiss ajab vale poliitikat.

Ehkki kooliõpetajana leiba teeninud Juhan-Julius Sirk oli olnud Võru Kaitseliidu asutaja ja esimene ülem ning teenis Vabadussõjas välja Vabadusristi, astus ta noore sugulase juhitud vapside ridadest peagi välja.

«Asi läks liiga Hitleri ja fashismi poole kaldu. Isa astus õigel ajal välja,» leiab Juhan-Juliuse poeg Vapper Sirk. Suguvõsa mittevapslik tiib ei tahtnud Artur Sirgust enam midagi kuulda.

1934. aasta 12. märtsi pööre ei lõhestanud mitte ainult seda suguvõsa, vaid kogu ühiskonna. Suur osa rahvast toetas vapse ja oleks neile peagi kinkinud valimisvõidu. Kuid teine suur osa, sealhulgas kogu vana poliitiline eliit, tervitas nende mahasurumist.

Seetõttu ei tulnud 12. märtsil ega ka järgnevatel päevadel veel keegi selle peale, et vapside liikumise lõpetamise ettekäändel panid riigivanem Konstantin Päts ja vägede ülemjuhataja Johan Laidoner toime riigipöörde kogu demokraatia vastu.

Igipõline demokraat Jaan Tõnisson, hilisema «vaikiva ajastu» tuntuim ohver, märter ja oponent, lausa nõudis Pätsi valitsuselt vägivalda vapside suhtes.

«Juba paari aasta eest oli igale nägijale selge, et meil on käimas laialiste hulkade meeleolu revolutsioneerimine,» kirjutas Tõnisson Postimehes paar päeva enne riigipööret, tõmmates otseseid paralleele vabadussõjalaste ning Saksamaa hitlerlaste vahel.

Riigipöörde eelõhtul pani Tõnisson Pätsile südamele: «Kui nüüd valitsus on hakanud end liigutama, siis tuleb ainult soovida, et see ei oleks ainuüksi möödaminevaks nähteks, vaid kavakindla aktsiooni alguseks, et tagasi tõrjuda tõsist hädaohtu.»

Päts võttiski Tõnissoni soovitusi kuulda.

Et löök tuleb, seda teadsid ka vapsid ise. Nad jõudsid hävitada hämmastavalt suure osa oma dokumentatsioonist, jättes ajaloo-uurijaile vaid sisutühjad kassaraamatud ja koosolekuprotokollid.

Samas polnud vapsidel aimu Pätsi meelekindlusest. Nad uskusid, et Päts üritab nende kallal samasuguseid pehmeid sanktsioone nagu 1933. aastal riigivanem Jaan Tõnisson.

«Need olid olnud hambutud ning ainult tõstsid vapside populaarsust,» kirjeldab Tõnissoni sanktsioone ajaloolane Andres Kasekamp. «Vapsid võitsid põhiseaduse rahvahääletuse osaliselt just tänu sellele.»

«Arvan, et Sirk mõtles: las Päts proovib meie organisatsiooni jälle kinni panna, see näitab valijatele, kuidas vanad erakonnad meie vastu igasuguste vahenditega võitlevad,» arutleb Kasekamp.

Päts võttis õppust ka sellest õppetunnist.

12. märtsi õhtupoolikul tulid Tallinna tänavatele mõned väeosad ja politsei alustas juhtivate vapside «kokkukorjamist» nii pealinnas kui provintsides.

Postimehe Tallinna kirjasaatja vahendas: «Merepuiesteel, Rotermanni suure majamüraka ees seisab kompanii sõdureid. Uksest tulevad välja üksikud baretimehed ja kaovad kiiresti pimedusse. Eemalt läheneb soomusauto, üksikud jalutajad jäävad seisma ja vaatavad küsivalt kord sõdurite salka, kord maja, mille aknateread on valgustatud.»

«Sõdurid seisavad tummalt ja liikumatult, politseinik uksel vaatab väljatulijate tunnistusi,» jätkas kirjasaatja. «Üksikud uudishimulikud jäävad seisma teisele poole tänavat. «Mis siis siin jälle on?» «Vabside staabis on läbiotsimine,» sosistab keegi. Varsti tuuakse majast välja ka mõned «führerid» ja pannakse autosse. Tuled kustuvad majas ja sõdurite salk pöördub minekule.»

Riigivanem Päts põhjendas karmi kaitseseisukorra väljakuulutamist, vapside arreteerimist ja teiste erakondade tegevuse peatamist väitega, et vapside riigipöörde oht oli sarnane 1917. aastaga.

«Avalikult räägiti igasugusest varanduste ülevõtmisest, ähvardati peatse oma võimu maksmapanemisega ja isiklikkude kättetasumiste teostamisega riigivõimu abil,» sõnas ta ajakirjanikele. Laidoner omakorda võrdles vapse 1924. aasta detsembrimässu korraldanud kommunistidega.

Niihästi ajakirjandus, mis polnud veel kaugeltki suukorvistatud, kui ka tegevust peatama sunnitud erakonnad olid nende põhjendustega nõus. Sotside juht August Rei avaldas Soome ajalehele Sosiaaldemokraati antud usutluses täielikku toetust Pätsi ja Laidoneri sammudele.

Oma kätega vabariigi loonud vanad riigimehed kartsid vapsidest konkurente, kes «uue poliitika» laineharjal neilt leiva võtavad ja ka riigi fashismiteele pööravad.

Vabadussõjalaste ajalehe Võitlus veerud pakkusid fashismisüüdistusteks rohkelt alust. Vapside propaganda oli teravalt suunatud erakondliku süsteemi vastu, kiites samas Itaalia fashistlikku ning Saksamaa natsionaalsotsialistlikku korda.

«Hitleri võit Saksamaal on kindlaks tõenduseks, et lähemas tulevikus terves Euroopas rahvad üks teise järel kiiresti vabanevad vananenud valitsemissüsteemist, mille najale toetub erakondlik korruptsioon, korralagedus ja saamahimu,» kirjutati Võitluses. «Fashismi, kui poliitilise ja kõlbelise uuestisünni probleemist ei pääse aga mingi liikumine XX sajandis mööda, sellega ka mitte meie.»

Vapsid arvasid, et kõik teised poliitikud ja ajakirjanikud on sotsialismist rikutud, varjates rahva eest «fashistliku korra tegelisi hüvesid töölistele, tööliskonna sotsiaalse olukorra enneolematut tõusu ja paranemist fashistlikus Itaalias».

Otse loomulikult protesteeris Võitlus Saksa juutide Eestisse lubamise vastu, kahtlustas juudi mõju Eesti erakondades ja avaldas õelaid antisemiitlikke karikatuure.

12. märtsi pöörde tõttu ei saanud vapsid iialgi võimalust oma tegelikke kavatsusi avaldada. Ajaloolane Kasekamp usub, et elu oleks vapsid fashismiteelt kõrvale kallutanud.

«Riigikogusse oleksid nad ehk pääsenud suurima erakonnana, kuid poleks mingil juhul saavutanud enamust,» räägib Kasekamp. «Nad oleksid pidanud minema koalitsiooni, kus vilumatute poliitikutena oleksid nad kergesti läinud vanade õnge.»

«Ka Eesti poliitiline kultuur oleks mänginud oma rolli,» oletab ajaloolane. «Hitler ja Mussolini võitsid küll samuti valimised, kuid sellele eelnes mõlemas riigis vägivallalaine. Eestis oli vapside kampaania küll kärarikas ning füüsiliste vahejuhtumitega, kuid keegi ei saanud surma.»

Samuti tuleb arvestada, et pärast Hitleri võitu Saksamaal ei tulnud fashistlikud liikumised võimule enam üheski Euroopa riigis. «Ka presidendivalimistel poleks vapside kandidaat Andres Larka esimeses voorus saanud absoluutset enamust ning teises voorus oleks Laidoner arvatavasti teda võitnud,» lisab Kasekamp.

Ajaloolase sõnul on riigipöörde suurimaks küsimuseks just see, miks Laidoner pöördega kaasa läks ning tõenäolisest presidenditoolist loobus. Küllap lasi ta end ära rääkida Pätsil, kes vabanes sel moel mõlemast peamisest takistusest teel Kadriorgu. Seal viis ta vapside poolfashistliku kõva käe poliitika programmi viimaks ellu, kuid juba ilma vapsideta.

Vapside võidukäik

• Mitmete Vabadussõja veteranide organisatsioonide baasil loodi 1929. aastal Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, mille algsed eesmärgid olid apoliitilised.

• Peagi hakkas organisatsioon sekkuma poliitikasse, eriti alates 1931. aastast.

• 1932. aastast võisid organisatsiooni liikmeks astuda ka Vabadussõjas mitteosalenud.

• EVKL kasvas kiiresti Eesti suurimaks poliitiliseks organisatsiooniks, kus oli rohkem kui 20 000 liiget.

• 1933. aastal kiitis rahvahääletus heaks vabadussõjalaste esitatud uue põhiseaduse eelnõu, mis andis suure võimu otsevalitavale riigivanemale. Eelnevalt oli rahvahääletusel kaks korda läbi kukkunud Riigikogu koostatud eelnõu.

• 1934. aasta alguses võitsid vabadussõjalased mitme linnavolikogu valimised. Ees seisid Riigikogu ja riigivanema valimised, kus ennustati samuti vabadussõjalaste võitu.

    Tagasi üles