Tallinna Kunstihoones toimus 1996. aasta lõpus suurejooneline näitus «TallinnMoskva», mis taastas retrospektiivselt omaaegseid eesti ja vene avan-gardi põrandaaluseid kontakte.
Uus variant Tallinna-Moskva kunstiteljel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt olid eeskujuks mujal maailmas toimunud «telje-näitused» juba 1980ndatest.
Eelkõige «PariisMoskva», mida Eestist sõideti Moskvasse vaatama lausa vagunitäitega. Kuraatoritel oli kavas projekti haarata ka Berliin, kuid siis tekkis küsimus, et kumb Berliin.
Alles 1995. aastal sai võimalikuks näitus «BerliinMoskva» või siis vastupidi.
Mineviku varjud
Näitust «TallinnMoskvaTallinn» saatis põhjalik kataloog, kohal olid vene juhtivad kriitikud eesotsas Joseph Bakteiniga, kuid retseptsioon jäi kohalikus kriitikas suhteliselt leigeks, küll aga pühendas Helsingin Sanomat näitusele terve suure lehekülje.
Kuuldavasti on neil suur huvi ka praeguse näituse vastu.
Tol ajal hakkas nii Venemaal kui Eestis (ja kindlasti ka perestroika-vaimus läänes) vaibuma huvi endise N. Liidu põrandaaluse avangardi vastu ja ka venelased ise vaatasid üle meie peade lääne poole.
Ilja Kabakov oli sel ajal juba aastaid New Yorgis ja Moskva kontseptualismi vaieldamatu liidrina lõi ta seal läbi, mis tekitas kadedust teistes läänes edu saavutada püüdnud kolleegides.
Kabakov hoidus oma endist kodumaad külastamast, tal oli tellimusi üle kogu maailma.
1994. aastal kohtusime temaga koos Raul Meelega Helsingis. Liigutav oli vaadata kahe vana võitluskaaslase taaskohtumist.
Kabakov mäletas isegi mind ajast, mil 1984. aastal korraldati Tartu Kunstimuuseumis vene ja eesti kunstnike ühisnäitus.
Venelased ei uskunud, et ENSV riiklikus muuseumis on selline näitus üldse võimalik.
Siin ongi see vahe, et näiteks Meel ja Lapin lasti avalikele näitustele, kuid Kabakov, Jankilevski, Bulatov jt olid Moskvas põranda all.
Meele mälestusteraamatus «Minevikukonspekt» on Kabakov, Lapin ja Ülo Sooster nimeregistris enim mainitud kunstnikud.
Olgugi et Meele mälestused on selektiivse mälu produkt, on see ikkagi omamoodi monument oma põlvkonnale nii siin kui sealpool praegu kehtivaid riigipiire, kunstnikele, kes jäid iseendaks vaatamata kehtestatud ideoloogilistele piirangutele.
Kuid siiski: miks uus versioon? Esiteks juba seepärast, et Ilja Kabakov ja tema kaasa ja kaasautor Emilia soostu-
sid vaatamata oma pingelisele näituseprogrammile üle kogu maailma tulema Tallinnasse.
Kabakovile on see üldse teine visiit endisse N. Liitu pärast eksiili.
Helsingi näitusel kurtis ta, et viimasel aastal on nad saanud kodus New Yorgis olla vaid kolm päeva.
Kabakov sai läände kolides kiiresti aru, et ei maksa jännata ahnete kommertsiaalsete galeristidega, vaid hakkas eelistama riiklikult doteeritud Kunsthallesid. Siin on tal suurem vabadus oma projekte teostada.
Rahvusvahelist resonantsi
Kabakovile on ette heidetud, et ta siiamaani ekspluateerib nõukogulikku kommunaalsotsialismi atribuutikat, kaasa arvatud kunagi koridori üles pandud põrandapesemise graafikuid. Kaua võib?
Nüüdki võib tema ja ta kaasa installatsiooni kunstihoone suures saalis tõlgendada värvilahenduselt kui omaaegseid punanurki, kuid kontseptuaalselt on siin mitu vinti peale keeratud: vaataja istub väsinult nagu suurtes muuseumides ja piltide asemel mediteerib, vaadates valgust-varju.
Raul Meel sekundeerib talle hoopis teises võtmes, mängides oma keelemänge ja kasutades maalähedasi materjale.
Ühesõnaga on tegemist põneva kooslusega, kus ühinevad nii keelekeskne kontseptualism (Kabakovi raamatud kooliklassis, Meele linnulaulud), kaasaja kunstimaailma kriitika kui ökokunsti materjalikäsitlus.
Olen sama meelt kolleeg Harry Liivrannaga, et näitus peaks saama rahvusvahelise resonantsi enam kui nii mõnedki kunstihoonesse imporditud tuntud kunstnike kümnenda järgu tööd.
Kunstinäitus
«Ilya & Emilia Kabakov ning Raul Meel»
8. novembrist 2004 kuni 2. jaanuarini 2005