Riia Uus Teater – hea Läti teater

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kimele «Preili Julie» tegutseb pisikeses teatriruumis, pisikeses köögis. Näitlejad ja nende kirg on käegakatsutav. Meelega kombatav. Pildil Alvis Hermanise Jean.

FOTO: Postimees.ee

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. Lõppkokkuvõttes näidati Läti ülevaatusel ikkagi kahte lavastust, mis tasusid lõunanaabrite juurde sõitmise. Üks neist oma tulevikku suunatud (näitleja)potentsiaaliga, teine olemasoleva kunstilise küpsusega.

Alustuseks Vassili Sigarjovi «Plastiliin» Riia Uue Teatri noore trupi esituses. Sama noore Andrejs Jarovojsi lavastuses. Seda teksti mängitakse usinasti Venemaal ning originaallavastuseks loetakse nn Kazantsevi teatri tehtut – see on Moskvas resideeriv dramaturgia ja režissuuri keskus. Kui lugeja mäletab, siis selle teatri lavastused jätsid kõige sügavama mulje ka mõne kuu tagusel festivalil Piiteris – «Novaja Dramal».

«Plastiliin» on «vene slummi» lugu. Suur osa tegevusest toimub trepikodades ja mingisugustes urgastes. Peategelaseks koolipoiss Maksim, kes elab koos vanaemaga ja voolib plastiliini – muu tegevuse vahepeal. Lõppkokkuvõttes tõmmatakse tal pehmelt üteldes vaip alt ära – tšikk viib ta koos sõbra ja õllepudelitega retside korterisse, kes teevad noorte poiste urruauguga seda, millega nad tsoonis harjunud. Grand finaalina kukutatakse Maksim aknast alla. Lisaks kõiksugust sotsiaalset ja olmelist täidet. Millist just, pole siinkohal oluline – näidend ise on otseütlev ja veidi naiivne. Pigem pilt kui analüüs, põhjuste otsimine.

Poolalasti laval

Ent. Millele tuleb tähelepanu pöörata, on selle lavastuse erinev vormikeel. Ühelt poolt tuleb tunnistada, et ei ole seal midagi maailmavapustavalt uut, kuid kontekstis, pärast akademismi kolme päeva pikkust võidukäiku mõjus nähtu «potentsiaalse jõuna».

Kaheksa noort näitlejat erinevates rollides, karakterites, tüüpidena. Kusjuures rollinägude vahetumine toimus võõritava rahuliku loogilisusega. Riie teeb inimese, eksole. Annab esimese võtme. Mängumaa servades paiknesid reformvoodid, millel vahetusriided. Ning kostüümivahetus toimus sealsamas, publiku silme all, veendunult. Vahetamine oli orgaaniline osa lavastusest, mitte mingil viisil epateerivalt tähelepanutõmbav – et vaadake, nüüd te näete rinnahoidja ja vuplite väel näitlejannat! Ei. Kui on vaja teine särk selga panna, siis tuleb esimene ära võtta.

See on üks kujund, mis lavastuse kontseptuaalset esteetikat edasi annab. Meile räägitakse küll «moodsalt traagilist» lugu, kuid selles ei ole midagi traagilist. Magalarajoonide argipäev.

Siiski – näidendi naiivsuse juurde tagasi põrgates – ma ei ole muidugi kindel, kas selline, olgem ausad, filminduses aastatepikkuselt läbinämmutatud, ühe ja teise nurga alt vaadatud sündmustik on ilma «sotsiaalse või ideoloogilise» lisaväärtuseta mõistlik lavale tuua.

Teine lavastus Riia Uues Teatris. Mara Kimele lavastab puhtaks kunstiks August Strindbergi «Preili Julie». Ning selle teevad suuresti võimalikuks kolm näitlejat: Alvis Hermanis (Jean), Elita Klavina (Julie) ja Agnese Zeltina (Kristine).

Ja nii sündis kunst

Sekundeerimas meilgi töötanud teatrikunstnik Andris Freibergs (viimati Šapiro «Isad ja pojad» Linnateatris).

Vahelepõikena – asi, mis läti teatri puhul üleüldiselt ärakiidetud peab saama, ongi just stsenograafia. Pea kõikides nähtud tükkides oli lavakujundus üks tugevamaid komponente, sõltumatult siis sellest, mis lavastaja ja näitlejad selles artifitseeritud ruumis tegid. Samas jälle, kui kujundus ei toimi, on siin süüdi lavastaja-kunstniku vahelise kommunikatsiooni puudulikkus.

Freibergs tundub teatrikunstnikuna, kes lavastajaga suhtleb. Pinevalt. Viimane tema töö, mida nägin, oli Gintaras Varnase lavastatud «Kuritöö ja karistus» Kaunase Draamateatris. Nagu siin, oli ka seal ruum lõpuni põhjendatud.

Sellest lavastusest ei ole võimalik kirjutada kontseptuaalselt, selleks on tegemist liiga kirgliku aktiga. Peaaegu selle sõna otseselt seksuaalses tähenduses. Hermanise Jeani vääramatult mehelik ja ükskõiksuseni küündiva eneseteadvuse jõud on see, mis lavastuse algusest lõpuni kannab. Selle ennastohverdavaks ohvriks on langenud Kristine, selle ohvriks langeb Julie.

Suurepärane on jälgida kahe näitlejanna erinevaid, esmapilgul üllatavalt valitud mängulaade.

Klavina Julie on... tank, või midagi sinnakanti. Aristokraat, kellel lööb ühel hetkel tee lahti. Lööb nii kapitaalselt minema, et ta isegi ei püüa ettemääratuse vastu võidelda. Enese taasleidmise hetked Jeani vaimses haardes on mõistuslikult põhjendatud, ta tunneb, et ta peaks enda vastu võitlema, ütleb selle korraks välja ja sinna see jääb. Ta vajub tagasi kire tumedasse rüppe.

Riiga teatrisse

Zeltina Kristine seevastu on üksiti kergelt lendlev ja samas pragmaatiliselt tugev. Tähelepanelik ning minimalistlikult ja detailselt täpsete väljendusvahenditega. Temasse on koondunud see aristokraatlik, naiselik uhkus, mille preili Julie minetab. Ta on üle Jeani enesekesksusest, on truu mehe veetlusele. Neelab alla, seedib ja jääb. Vaimliselt.

Küllap on lätlaste teatripreemiate jagamise juures oluline «poliitiline kirik keset küla»-mentaliteet. Zeltina sai küll naiskõrvalosa preemia, kuid objektiivse pilgu järgi oleks ka peaosapreemiad pidanud sellest lavastusest tulema.

Soovitan teatrihuvilistel Riiga etendust vaatama sõita. Vaevalt, et lavastus siia tuleb. Baltoscandali kriteeriumide kohaselt on tegemist siiski liiga «tavalise teatriga». Või mine tea.

    Tagasi üles