Ausambad detsembrimässu lampkastil

Foto: Postimees.ee

Indrek Hirv kirjutab piinlikust ja naljakast loost seoses 1. detsembri mässukatsega – üks selle ürituse kangelasi oli Hans Heidemann, kelle pronksi valatud büst ehtis Tartus kaua Tähtvere parki. Kuidas kuju aga sündis?

Ma ei kirjuta selleks, et nõukogudeaegset eesti kultuuri maha teha, ka mitte pugejalikumat poolt sellest. Tegelikult ei saakski ma seda teha, kohe üldse mitte, sellel ajal elasid ja tegutsesid ja kandsid kultuuri järjepidevust olulised nimed, mõned suurkujudki, kelleta tänaseks poleks õieti midagi jäänud, millest rääkida tasuks.

Aga me komistame nõukogudeaegsest kultuurist rääkides tahes-tahtmata piinlike seoste, häbiväärsete enesesalgamiste või lihtsalt arusaamatuste otsa. Need häirivad ja sunnivad maha või mööda vaatama.

Üks piinlikke teemasid on olnud 1. detsembri mäss, mässukatse, kui kasutada korrektselt vana terminoloogiat. Olen näinud Mati Undi, Kaljo Kiisa ja Jüri Krjukovi mõnes mõttes kindlasti päris head filmi Viktor Kingissepast (noh, tegelikult ju paar aastat varasemast, ent ideoloogiliselt vägagi mässuga seotud ajast), siis oli veel «Surma hinda küsi surnutelt»...

Mäletan Ene Rämmeldit ühest ka väga heast Karassev-Orgussaare filmist, Helend Peepu ja noort Evald Hermaküla ühest Vanemuise lavastusest (Peep mängis politseikomissari, Hermaküla noort kommunisti), olen üht-teist lugenud või sirvinud... Ühesõnaga 1924. aasta 1. detsember sai pika okupatsiooniaja jooksul justkui üsna põhjalikult läbi nämmutatud. Justkui.

Solgitud tõde

Siia ongi see koer maetud! Ei saanud! See kõik oli nii vale, nii osavalt ja põhjalikult solgitud tõde, et ei tohi nüüd mitte mingil juhul uuesti lahti seletamata jääda.

Vahepeal on arhiivid avanenud ja inimesed rääkida või kirjutada saanud, teame nüüd, et see mäss oli puhtalt Nõukogude Vene kavandatud, korraldatud ja makstud, et need 53 mässulist, kes üle piiri sokutati, olid Vene palgal, Vene väljaõppega, tõid kaasa Vene relvad (Ameerika püstolkuulipildujad).

Hain Rebas ütleb oma 1985. aastal ilmunud saksakeelses erialaartiklis (tõsi küll, natuke kahtlevalt, lootes edaspidi allikaid veel kontrollida), et Balti Mere Punalaevastiku eskaader sai ööl vastu 1. detsembrit käsu Kroonlinnast Tallinna poole teele asuda ja (seda juba kindlalt) et 29. novembril kuulutati Leningradi ja Pihkva ringkonnas välja nelja aastakäigu mobilisatsioon (ettekäändena kolme-nädalased õppused, mida aga ei toimunud, mehed lasti nädal hiljem koju).

Jaan Kross on vestluses Vello Saloga rääkinud vanade kalameeste mälestustest, mille järgi oli 1. detsembri hommiku-udus Aegna lähedalt merelt põhja pool suuri sõjalaevu nähtud.

Kas pole see kõik järsult erinev sellest, millele toetub 1. detsembrit käsitlev eesti kirjandus, teater ja filmikunst?

Kindral Põdderi lask

Ja mäss ise... William Tomingase kirjeldused tema mälestusteraamatus, Hindrey omad kindral Põdderi käsitluses («Kindral Ernst Põdder: Landesvääri võitja», 1935), Briti diplomaadi ja ajakirjaniku Donald Day memuaarid, need kõik annavad mässust hoopis teistsuguse ja peab ütlema, et ääretult põneva pildi.

Donald Day jutustab 1982. aastal ilmunud raamatus «Onward Christian Soldiers» (lk 156) öö läbi Lindeni restoranis pummeldanud kindral Põdderi revolvrilasust, mis läbistas mässulise kõri ja katkestas telegrammi saatmise Venemaale, peaaegu sihtimata üle vasema õla tahapoole tehtud lasust, ühest kiiremast ja täpsemast, mida inglane elus näinud.

Hindrey räägib, kuidas Põdder kohapeal mässajate mahalaskmist korraldas ja järgmisel päeval, kui proua Tartus küsis, kas ta ka teadis, keda tappis, reipalt ja rahulolevalt (tähendab eetiliste kõhklusteta) müristas: «Pidin ma siis enne passi küsima?»

Ühesõnaga: neist päevadest on nii ilusaid kunstitiineid motiive, sügavaid ja erandlikke karaktereid kui uusi teravalt tähenduslikke andmeid.

Muudkui kirjuta, muudkui vänta filme ja lavasta! Kui ainult teema nii ära lörtsitud poleks...

Ühe detsembrimässu tegelasega oleks mul just nagu natuke isiklik suhe, samuti temaga seonduva kunstitööga. See totter lugu, mida nüüd jutustan, on nagu allegooria, mõeldud muuseas näitama ka minu suhtumist kogu nõukogudeaegsesse kunsti.

Lugu ise toetub mu isa jutule, räägitud seitsmekümnendate algul, kui kahekesi läbi Tähtvere pargi koju suusatasime ja, kuigi mõnusalt irvitades räägitud, vastab küllap suuremalt osalt tõele.

Peldik ja pronks

Neljakümnes aasta, Tähtvere parki kamandatud «töölised ja teenistujad» kuulavad politruki kõnet.

Selgub, et keegi Hans Heidemann, üks detsembrimässuga seotud töölisliikumise juhtidest, mässu kavandajaid ja organiseerijaid, kes mässu eel arreteeritud ning aasta hiljem Tähtvere metsas «kodanlike timukate» poolt maha lastud, saab parajasti parki ümber maetud.

Tuhhavoi mängib «Internatsionaali», kirst lastakse hauda. Neljakümne teine aasta. Akadeemik ja professor Julius Mark, uue tiitliga «Leutnant-Professor» teeb Tartu Ülikooli Omakaitse poistele, kes pargis märki lasevad, korralduse haud lahti kaevata ja vaadata, kas kirstus on luukere või kivid ja liiv. On kivid ja liiv.

Nädal hiljem. Poistel (eks ka allohvitseridel) on laskeharjutuste ja riviõppuste vahel vaja asjal käia, leitakse, et endisele valehauale võib laudadest putka peale lüüa küll. Putka saab väga korralik.

Neljakümne viies aasta. Tähtvere ja Supilinna elanikud tassivad putka laiali.

Viiekümne esimene aasta. Ole Ehelaid, Starkopfi õpilasi juba 1942. aastast, teeb hiljuti Kroonlinnast sõjavangist koju pääsenud koolivennast, maalijast, kes häda sunnil on Tartu Kunstiinstituudi (Sakala majas asunud Pallase riismete) kojameheks hakanud, portreebüsti, see ristitakse Hans Heidemanniks (kuna ilma poliitilise sisuta poleks ju lootustki žürii ette pääseda) ning saadetakse Moskvasse näitusele. Heidemannist on säilinud vaid üks korralik foto, seegi tsaariaegne. Näotüüp on enam-vähem vastav.

Viiekümne kuues aasta. Kellelegi linna parteikomiteest tuleb meelde, et Tähtvere parki on maetud tähtis revolutsionäär (eks ole, ajalooline mälu on 1944. aastal katkenud). Ole Ehelaidi kuju, mis on Moskvas teatud tunnustuse pälvinud, sobib hiilgavalt... See valatakse pronksi ja pannakse parki üles, ikka arvatava haua lähedusse...

Peame seletama

See oli ilus kuju, minu poolest oleks see võinud sinna jääda küll. Kuju aluse ja ümbruse haljastuse oli projekteerinud Arnold Matteus. Intelligentne ja natuke kurb nägu vaatas alla suurele liivakastile ja pügatud hekile. Lapsed olid kujuga harjunud ja vaevalt linnarahvaski seda Heidemanni nimega seostas. Mõtlen, et kuju oleks võinud jääda, aga mingi seletus, kas või minu siinne lugu oleks võinud lisaks olla.

Nii on üldiselt ka muu nõukogudeaegse eesti kultuuriga, tähendab pugejalikuma osaga sellest, kujude, filmide ja raamatutega. Me ei saa neid mitte kuidagi maha salata, nende osa meie kultuuris on selleks liiga suur. Aga seletama ja selgitama peame küll. Tüdimuseni selgitama. Tahes-tahtmata.