Eraravikindlustus kohustusliku kõrvale

Foto: Postimees.ee

Allar Tankleri arvates tuleb patsiendi huvides võtta haigekassalt ravikindlustuse monopol ja asuda lisaks kohustuslikule võimaldama eraravikindlustust.

Tervishoiutöötajad on üldsusele ilmselt ammendavalt selgeks teinud, et kõige põletavam küsimus meditsiinis on madalad palgad ja sellega kaasnev meedikute emigratsioonioht. Seetõttu sõlmis valitsus ka kaheaastase palgaleppe, mis näeb ette õdede, arstide ja hooldustöötajate 25–35-protsendilise palgatõusu järgmisest aastast ning kavatseb seda lepet kindlasti täita.

Probleem on aga laiem. Arstide erialaliidud teatasid, et tervishoiukulutusi tuleks tõsta 2% võrra SKPst, mis tähendaks ligi kolme miljardit lisakrooni. Kui kogu lisaraha peaks tulema riigi taskust, tähendaks see vajadust tõsta näiteks käibemaksu 18%-lt 22%-le, sotsiaalmaksu 33%-lt 39%-le või langetamise asemel hoopis kergitada tulumaksu 26%-lt 31%-le.

Enne kui poliitikud ja valijad-patsiendid-maksumaksjad selliseks rahasüstiks valmis on, tuleb põhjalikult muuta meie kohustusliku ravikindlustuse süsteemi.

Vaidlused tervishoiu üle on enamikule meist selgeks teinud, et praegune süsteem ei toimi. Lihtsalt «rohkem raha tervishoidu» ei ole lahendus, vaid selle lühiajaline edasilükkamine. Lisaraha eraldamisega peavad kaasa tulema muudatused süsteemis.

Monopoolne haigekassa

Piltlikult öeldes ei piisa tervishoiu tohterdamiseks enam käsimüügiravimitest, vaid vaja on eriarsti abi ja kirurgilist sekkumist.

Patsiendi seisukohast vajab vastust vana küsimus: miks ei ole maksumaksjal võimalust valida rohkem kui ühe ravikindlustuse pakkuja vahel. Kohustuslik 13%, mida iga töötav inimene sotsiaalmaksu kaudu tervishoiule kulutab, läheb teatavasti automaatselt monopoli staatuses oleva haigekassa kätte.

Haigekassa tellitud uuringud viitavad patsientide suhteliselt kõrgele rahulolule. Seda küll alles siis, kui küsitletav on aidatud arusaamisele, et haigekassa vastutab ainult töövõimetuslehtede väljastamise ja haigekassakaardi väljavahetamise eest, millega klienditeeninduspunktid tõesti rahuldavalt hakkama saavad.

Kui aga võtta arvesse, et suuresti just haigekassa põhimõtetest sõltub järjekorra pikkus ühe või teise arsti juurde ja erinevate retseptiravimite soodustusmäär, siis on patsiendil küsimusi ilmselt rohkem.

Riigi roll

Praegune tervishoiu rahastamise mudel sisaldab ületamatuid vastuolusid plaani- ja turumajanduslike elementide ning politiseerituse ja juhitamatuse vahel.

Omavahel konkureerivad nii perearstid kui haiglad.

Ajakirjandus on rääkinud lausa võidurelvastumisest meditsiinis. Samal ajal ei ole patsientidele sageli tagatud reaalseid valikuvõimalusi.

Tervishoidu finantseerib pea täielikult riik, kel puudub aga otsustusõigus riigi raha eest tegutsevate asutuste prioriteetide ja eelarvete üle. Ilmekas näide on jätkuvalt realiseerimata palgakokkulepe.

Riik ei rahasta tervishoidu riigieelarvest, vaid eraldiseisva kohustusliku ravikindlustuse kaudu.

See peaks tagama suurema läbipaistvuse ja sõltumatuse poliitilistest tõmbetuultest.

Samas on sellega hajunud poliitiline vastutus. «Riik» on ka haigekassa nõukogus vähemuses ja neid, kes oskavad läbi näha haigekassa 6,75-miljardilisest eelarvest, pole just palju.

Eesti tervishoiusüsteem vajab debatti. Ja mitte ainult selle üle, mitu miljardit krooni peaks tervishoius raha olema, vaid ka selle üle, kuidas see raha liigub ja millised peaksid olema selle kulutamise prioriteedid.

Kuni avalikkust üritatakse uskuma panna, et tervishoiutöötajate palkade tõus võrdub tervishoiuteenuste kättesaadavuse kasvuga, või ei räägita sellest, kuidas on ravijärjekorrad seotud näiteks ühe perearsti patsientide arvuga, ei ole debatt aus ega sisuline.

Selles arutelus on eelkõige vaja arvamusi ekspertidelt, kes ei ole pelgalt oma huvigrupi esindajad, vaid suudavad tervishoidu vaadata tervikuna ja tuua näiteid ka mujalt Euroopast. Senisest enam on vaja kuulda ühe huvigrupi, patsientide ja maksumaksjate häält.

Raviteenuste teatud baastaset kõrvale jättes on patsientidel-maksumaksjatel erinevad vajadused. Teisalt kehtib lihtne tõde, et üks suur monopolistaatuses konglomeraat ei suuda kõige efektiivsemalt ja ühtemoodi hästi hoolitseda kõigi patsientide vajaduste eest.

Konkurents haigekassale

Ravikindlustuses tuleks liikuda samas suunas pensionikindlustusega, võimaldades valida erinevate kindlustusepakkujate vahel.

Võimalik on arutleda ka nn poolikute lahenduste üle, näiteks pool sotsiaalmaksu praegusest 13 protsendist läheks automaatselt haigekassasse, teise poole osas saaks inimene ise otsustada, millise fondi ravikindlustuspakett talle kõige paremini sobib.

Loomulikult peab säilima võimalus paigutada soovi korral kogu kindlustusraha riiklikusse fondi ja kohustus kogu maks ühte või teise fondi ära maksta. Niisugune lähenemine säilitab ka ravikindlustuses primaarse solidaarsuse printsiibi.

Samas aga annab patsiendile reaalse valikuvõimaluse, tõstab tervishoiu rahastamise läbipaistvust ja suurendab inimeste kasvava teadlikkuse kaudu moraalset vastutust oma tervise eest.

Konkurentsiks ravikindlustuses peavad olema täidetud mitmed eeltingimused. Kindlustuspakkujad peavad kindlustatule tagama teatud elementaarse teenusestandardi.

Välistama peab ka «kes maksab rohkem, tellib ilusama muusika» stiilis eelised kvaliteetsema ravi näol jõukamatele klientidele, loomulikult ei tohiks nõuda ka suuremaid makseid neilt, kes potentsiaalselt rohkem ravi vajavad, näiteks naistelt ja vanuritelt.

Erinevused ravikindlustuspakettide vahel saavad seisneda siiski kindlustuse ulatuses, näiteks hambaravi, ravimite soodusmäärad, suurem privaatsus haiglas, sanatooriumid.

Kindlasti kerkib küsimus teadlikult tervist kahjustavate eluviiside viljelejatelt kõrgemate maksete nõudmises.

See võiks aga samamoodi tekkida praeguse monopoli puhul, kus samuti tervist teadlikult rikkuvad inimesed elavad suuresti tervislike eluviisidega inimeste kulul.

Lisaks vajab tõsist kaalumist, kuidas tuua praegu näiliselt tööandja maks töövõtjate teadvusse kui tööjõumaks, millega kaasneks suurem huvi selle saatuse vastu.

Nõudlus paremate teenuste järele kasvab koos elanikkonna vananemisega. See, et tervishoidu finantseeritakse iseseisvast kohustuslikust kindlustusmaksest, mitte üldistest maksudest riigieelarve kaudu, on hea algus, kust edasi minna.

Järgmine samm peab olema inimestele ravikindlustuse osas reaalsete valikuvõimaluste andmine. See muudab süsteemi läbipaistvamaks ja patsiendikesksemaks, teadvustab inimestele nende rahalise panuse suurust ja kasvatab vastutust oma tervise hoidmise eest. Euroopas pole niisuguses lähenemises midagi uut ja jutu tasandil on see aeg-ajalt üles kerkinud ka Eestis.

Nüüd nähtaval olevate probleemide valguses on paras aeg arutelu taas avada. Inimeste valmisolek maksta maksude kaudu tervishoiu eest senisest palju rohkem on madal senikaua, kuni ei ole garantiid, et lisaraha suures potis kaduma ei lähe.

Ka eraraha kasv Eesti meditsiinis ei saa toimuda enne ravikindlustuse muutumist enam patsiendi huve arvestavaks.

Senikaua aga jäävad meie kulutused tervishoiule Euroopa Liidu sabas sörkima ja see sörk pole tervislik.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti