Ukraina piiripealne olek

Pärast presidendivalimiste võitu seisab Viktor Juštšenkol ees raske ülesanne koos hoida lõhestunud Ukrainat. Foto: Postimees.ee

Sõltuvalt temperatuurist omandab vesi tahke, vedela või gaasilise kuju. Päevale järgneb öö ja talvele kevad. Loodus toimib kellavärgina ega talu piiripealseid olekuid. Ometi on meid ümbritsevas maailmas palju sellist, mille kohta venelased ütleksid – ne mjaso, ne rõba.

Ukraina on riik, mida iseloomustab kõige paremini just piiripealne olek. Häda vaid selles, et kujutletav piir kisub riigi pooleks, jättes lääne poole Rooma paavstile truud ukrainakeelsed kreekakatoliiklased ja itta venestunud õigeusklikud.

Ida ja lääne vahel

Ukraina piiripealne olek ei jää tähelepanuta ka mujal maailmas. USA presidendi julgeolekunõunik Zbignew Brzezinski jutlustab Euraasia «malelauast», millel jätkub ajalooline võistlus hegemoonia pärast. Ukraina tähtsus tuleneb ennekõike tundlikust geograafilisest asukohast, mis muudab ta välisjõudude poolt kergelt haavatavaks.

Kui Lääs ei toeta Ukraina iseseisvust, võib see riik jääda ebamäärasesse seisu ja Venemaa taastada impeeriumi. Nii justkui leiabki kinnitust Harvardi ülikooli professori Samuel Huntingtoni väide, et lõhenenud maades triivivad kultuurid eri suundades, klammerdudes oma tsivilisatsiooniliste tuumade külge.

Vaade Moskvast kõneleb aga teist keelt. Kiievi-Vene vürstiriik etendas vene rahvuse kujunemisel määravat rolli. Kasakate juhi Bogdan Hmelnitski aegne liiduleping Venemaaga kaalub üles kõik teised ajaloolised seigad kahe vennasrahva, ukrainlaste ja venelaste vahel.

Lääne aktiivne sekkumine Ukraina riikluse ülesehitamisesse ainult süvendab lõhestatust ja võib tipneda Ida-Ukraina ja Krimmi eraldumisega riigist.

Veelgi enam, Ukraina läänemeelse eliidi Euroopa ambitsioonid ning tiivaripsutamine NATOga muudab piiripealse Ukraina ida ja lääne vaheliseks rindejooneks.

Ukraina kolmas presidendivalimiste voor kinnitas eeltoodut veenvalt. Hääled jagunesid enam-vähem võrdselt kahe kandidaadi, Viktor Juštšenko ja Viktor Janukovitši vahel.

Valimisteemadena domineerisid identiteedi ja orientatsiooniga seonduvad küsimused. Kes me oleme, kuhu kuulume ja millisena soovime näha oma riigi tulevikku? Eemalseisvad «advokaadid» lubasid läänemeelsel Juštšenkol Ukraina Euroopa Liitu aidata, venemeelsel Janukovitšil aga hõlbustada majanduslikku ja poliitilist integratsiooni Venemaaga.

Kas Janukovitš oleks valimisvõidu korral kehtestanud vene keele teise riigikeelena? Väheusutav, sest asjaajamine toimub nii või teisiti kahes keeles või nende keelelist hübriidi kasutades. Samm oleks põhjustanud raevukat vastasseisu Lääne-Ukrainas.

Kas Juštšenko juhitav Ukraina saab nüüd Euroopa Liidult kutse liitumisläbirääkimistele? Ebatõenäoline, sest pärast Bulgaaria, Rumeenia ja Horvaatia lõimumist ja ukse paotamist Türgile ei taha Euroopa Liit enam midagi kuulda edasistest laienemistest.

Kunstlik polaarsus

Tõenäoliselt ei erinenuks Juštšenko ja Janukovitši poliitilised platvormid sekkumiseta üksteisest kuigivõrd, küll aga püstitatud eesmärkide saavutamise teed. Poliitika aga eeldab teadupärast polariseeritust. Mida enam balansseeritakse hea ja halva maitse piiri peal, seda jõulisemalt tulevad mängu äärmuslikud võtted ning seda ilmekamalt avalduvad need piiripealse riigi puhul.

Ukrainas võitsid küll demokraatlikud läänemeelsed jõud, kuid tõsise hoobi sai riiklik terviklikkus. Traagelniidid torkavad silma rohkem kui hea rätsepatöö seda oleks eeldanud.

Kogu piiripealset olekut ja revolutsioonilist olukorda sobib lõpetama õpetlik lugu 1990. aastate algusest. Läinud Ukraina talumees steppi jahile, püüdnud jänese ja toonud koju naisele. Naine kukkunud hädaldama, et pole ei gaasi, tuletikke ega õli, et jänes ära küpsetada ja perele õhtuks piduroog valmistada. Seepeale saanud mees vihaseks, haaranud jänesel kõrvust kinni ja visanud aknast välja. Jänes pannud aga kiiresti plagama, ise rõõmsalt hõisates: «Elagu perestroika!»

Nüüd tuleb Juštšenkolgi tõestada oma valijatele, et kättevõidetud suurem vabadus muudab Ukraina piiripealset olekut kindlama kuju suunas.