Eesti arhitektuuris domineerib raha loomingu üle

Foto: Postimees.ee

Krista Kodres võtab kokku Eesti riigi arhitektuuripoliitika – see on jätkusuutmatu ning lapsekingades.

Tõtt-öelda olin üllatunud, kui Postimees, kes tegi kokkuvõtteid eelmise aasta kultuurisfäärist, jättis arhitektuurikultuuri tähelepanuta. Ometi on see kultuuridest üks totaalsemaid. Arhitektuur on meie olemise foon, nagu suur kujundatud teatrilava, mille stsenograafia ei tohiks meid jätta ükskõikseks. Seda enam, et erinevalt teatrist ei õnnestu kord ülesehitatud dekoratsioone niisama lihtsalt välja vahetada.

Ükskõiksus on õnneks taandumas. Inimestes on tõusnud huvi oma ümbruse vastu. Tegu on eluterve suhtumisega, kaitstakse piirkondlikku ruumilist järjepidevust ning ka isiklikku investeeringut, mis keskkonda valides on tehtud. Muide ka Tallinna ehitusmääruses on selge sõnaga kirjas: «Ehitis peab oma lahenduselt arvestama Tallinnas välja kujunenud arhitektuuri ja ehitustavadega ning oma välisilmelt vastama piirkonna või lähiümbruse eripärale ja kujundusstiilile.»

Valupunktid

Arhitektuurist kui kultuurist mõeldes polnud läinud aasta just rõõmustav. Enim arutatud objekt Viru keskus läigatati suure nurgelise konnana keset linna esindusplatsi ning õnnelik polnud peale end imetlevate arhitektide ning arendajate keegi. Kuidas too konglomeraat suhtleb linna ja linnaelanikega? Kõige vägivaldsem on keskust vana Kaubamajaga ühendav osa, mille 1000 m² ripub linna maa kohal. Ei tea, kas renti ka laekub?

Aasta teine kriitiline objekt Tallinnas oli Sakala keskus. Aasta lõpul esitleti uut, sealset linnaruumi vägistavat hiidprojekti, mille kõrgus jääks vaid veidi alla välisministeeriumi hoonele, lämmataks oma suurusega Estonia teatri ja kõrvalolevad kaunid pangamajadki.

Tallinnast välja minneski pole rõõmustamiseks erilist põhjust. Tublid eesti perekonnad ja omavalitsused on juba jõudnud majade korrastamiseni, kuid uusehitamise kultuur on sageli kaheldav. On kerkinud palju palkmaju, mis on meie ehitustavadega vastuolus: sirgeks tahutud palksein ja tapitud nurgad, aga ka kena puulaudis on meelest pühitud ja nende asemele on tulnud slaavipärane ümarpalk ja ristnurgad, mida siin varem kasutati vaid saunade puhul. Enamasti pole niisugusel tare-tarekesel ka arhitekti.

Tootja paraku ei valda teadmisi ja kogemusi, mis olid olemas talupoeg-tarkadel, nii saab maja valed seina-akende-katuse proportsioonid, mis riivab valusalt vähegi tundlikumat silma. Tare-tarekeste pakkujate õnge langes oma Saaremaa suvemaja rajades kahjuks ka meie istuv president. Viktor Kaasiku izbuškast Kaberneemel ma parem ei räägiks.

Arhitektuuriline peataolek on kohe-kohe tabamas Eesti väikelinnu. Äsja oli kuulda talvepealinnast Otepääst, et ajalooliselt kujunenud madalasse kesklinna ollakse valmis ehitama 6-7-korruselist kõrghoonet! Milleks? «Oma pilvelõhkujat» igatseb ka Pärnu, mõnus inimmõõdetes linnaruumiga suvituskoht.

Suhtumisest

Kultuur on ajalooliselt kujunenud ideede ja väärtushoiakute kogum, mida pidevalt survestavad uued olukorrad. Muutuvate situatsioonide mõjul oleme – pragmaatiliste inimestena – nõus traditsioone ka radikaalselt muutma. Meie ühiskonnas toimunud kiired muutused pole andnud aega radikaalsuse mõttekuse analüüsiks ja arhitektuurikultuuri praegune madalseis on osalt seletatav just sellega.

Mõtlen siin eelkõige maa pea sajaprotsendilist tingimusteta erastamist, mis andis kogu kontrolli projek-teerimis-, ehitus- ja arendustöö üle eraomanikule. Arhitektuuri üle otsustamine on olnud niisiis survestatud eelkõige ärilistest huvidest – ehitada odavalt ning müüa kallilt.

Ometi, nagu alguses näidata püüdsin, puutub ehitatud keskkond meisse kõigisse ning sellepärast eksisteerivadki omavalitsuste juures planeeringuosakonnad. Tegelikult pole teist võimu, kes suudaks optimeerida erinevaid ootusi, mis ühiskonnas ehitatud keskkonna suhtes eksisteerivad.

Eesti senine kogemus näitab, et võim pole oma ülesandega rahuldavalt toime tulnud. Ja kurb küll – näib, et ta pole seda tahtnudki. Kui paljudel on näiteks teada, et Tallinna linnavalitsus lükkas tagasi ettepaneku luua töögrupp miljööväärtuslike alade planeeringute ülevaatamiseks?

Tegu olevat «marginaalse probleemiga, mis ei osutu üldises linnaehituslikus arengus määravaks». Piirangud peletavat eemale investeerijaid ning selle tulemusena halvenevat piirkonna heakord ning hoonestus hävib ja laguneb. Hämmastavamat seisukohta on raske välja mõelda. Vastusest on puudu vaid aus lause «annab investeerijale liiga vähe tulu».

Aga linnaosa elanikud? Aga need paljud, kes ajaloolist linnamiljööd naudivad? Aga Tallinna rahakotist 30 protsenti täitev turistivool, kes tuleb siia tutvumaks millegi erilisega? On kindel, et investeeringud liiguvad miljööväärtuslikele aladele niikuinii – ka kõrgus- ja mahupiirangute kehtides.

Kalamaja, Pelgulinna ja kesklinna ehitusmäärused seisavad eelnõudena Tallinna planeerimisosakonna spetsialistide sahtlis. Kaua veel ja kes neid kinni hoiab? Linnaplaneerimise osakond on olnud tagasihoidlik oma tegevuse tutvustamisel. Ega koduleheküljest piisa, sest sealt ei leia dokumenti, mis planeerimisameti tööülesannetes kirjas: «Linna arengu, planeerimise ja infrastruktuuri ühtse strateegia väljatöötamine». Selgete seisukohtade puudumine lubab manipuleerida nii arendaja kui arhitektiga ja tekitab korruptsioonivõimaluse.

Arhitektkond

Arhitektide liit on püüdnud uue olukorra valupunkte ühiskonnale seletada. Eelmise aasta lõpul tunnistas Eesti riik lõpuks, et arhitektuuripoliitika on vajalik, ning moodustas kultuuriministeeriumi juurde komisjoni. Olulisemad valdkonnad on omavalitsuste arhitektuurialase kompetentsi tõstmine, kuid ka arhitektuuriteadlikkuse senisest mõjusam suunamine.

Viimasega ju ka tegeldakse – arhitektuurimuuseum pakub huvitavaid näitusi, ilmub kaks ajakirja, kuid suurte massimeediumideni – tele, raadio – jõuavad diskussioonid siiski harva.

Siit tuleb ka masside teadmatus, alates sellest, et korterit ostes ei osata lugeda selle plaani, kuni selleni, et ei suudeta tabada arhitektuuri märgilist/imagoloogilist iseloomu. Kujutan ette, kuidas vaevleksid nn Lollidemaa majaomanikud, kui neil tekiks vajadus oma maja müüa.

Kunstiakadeemias õpetatakse arhitektile sotsiaalset tundlikkust ja ametieetikat – ühiskonna huvide isiklikest kõrgemale seadmist. Tegelikkus neid omadusi ei hinda ja arhitekt osutub enamasti arendaja manipuleerituks. On selge, et ühe maja kerkimine on mitmepoolne tegevus, kus kõik osapooled peavad tegema kompromisse.

Kuna aga ühiskonnapoolne surve arendajale on ikka veel nõrguke, siis domineerib viimase tegevusloogika. Avalik saladus on, et arendaja valib arhitektuurivõistluselt mitte kõige tugevama, vaid kõige odavama pakkuja lahenduse. Arhitektuuri ei tajuta lisaväärtusena, millesse tuleks samuti investeerida, ja avalik võim pole vajalikuks pidanud selleks kohustada.

Teine pool protsessis on arhitekti kompetents. Eesti arhitekti keskmine tase pole kõrge, näiteks võrreldes Põhjamaadega. Projekteerima pääsetakse koolipingist ja see peegeldub ka ehitatud keskkonna kvaliteedis. Arhitektuur aga vajab projekteerimis- ja elukogemust ja see, et mitme linna peaarhitektid (Kuressaare, Rakvere) on 25-aastased, näitab kuivõrd on kogu süsteem pea peale pööratud.

Mujal on allkirjaõiguse saamiseks ette nähtud õpipoisiaeg kellegi kogenuma käe all. Kuni omavalitsustel ja arendajatel puudub tahtmine kõrgemat kompetentsi kinni maksta, olukord ei parane ja Rakvere keskväljaku laadseid kurb-naljakaid ebaõnnestumisi tuleb veelgi. Teisalt ei jookse piir võimekate ja vähemvõimekate arhitektide vahel muidugi vaid vanuseti. Üksikud andekad aga süsteemi tingimustes üldpilti parandada ei suuda.

Teine aspekt on arhitekt kui looja. Arhitekt õpib loojaks ja peab isiklikku nägemust ühtlasi ka parimaks. Arhitektuurialane ebakompetentsus ei võimalda sageli pakutut kriitiliselt hinnata, valdavalt verinoorte poolt viljeldud arhitektuurikriitika postmodernistlik tolerants aga pole tekitanud vähegi selgemaid arusaamu sellest, mis on õieti hea arhitektuur.

Ruutmeeter pole näitaja

Ometi on see tunnetatav, nii nagu on tunnetatav vahe hea ja halva raamatu või klaverikontserdi vahel. Üles on blufitud ekstravagantsust, enamasti arvestamata sobivust keskkonnaga. Tahtmata olla ühegi arhitektuurilaadi apologeet – head arhitektuuri on võimalik luua igas laadis –, väidan, et keskkonnasõbralikkuse printsiip peaks domineerima ning isikliku väikese monumendi püstitamise soovid olema sellele allutatud. «Huvitavus» vales kohas on naeruväärsus.

Jutu lõpetuseks kutsuksin mõtlema selle üle, kas meie arhitektuurikultuuri taseme määrajaks peaksidki jääma ruutmeetrid ning odavalt ülesostetud keskpärane arhitektuur ja insenerimõte või sellest ei piisa.

Arhitektuurikultuuri tervise indikaatoriks on hea arhitektuurikeskkonna väärtustamine, lugupidamine looduse ja inimese loodu vastu, arendaja, arhitekti ja inseneri vastutustunne ja andekuse ja loovuse hindamine, panustamine arhitektuuri kunstilisse ning tehnoloogilisse innovatsiooni.

Ühishuvide tagamine on eelkõige avaliku võimu kohustus, kel peab olema selge nägemus ehitatava keskkonna arendamisest ja kes peab inimesi teavitama. Omavalitsuste mureks peaks olema linnaruumi inimsõbralikkus, mida saab luua käimise- ja kohtumispaikadele ruumi jätmisega, hoolimisega linnaloodusest ja -disainist.

Maa- ja looduskeskkonda ehitadeski peaks silmas pidama samu asju. Ainult nii saab ehitatu meie ühiseks kultuuriliseks kapitaliks. Silma- ja olemisrõõmu kõrval on arhitektuurikultuuriline kapital vähemalt sama tulus kui iga teinegi.