Pööra pilk sissepoole, et muuta maailma

Loodusemees Fred Jüssi: Olen hiiglama õnnelik, et elan Eestis Foto: Postimees.ee

Üleeile 70. sünnipäeva tähistanud loodusemees Fred Jüssi soovitab kuulata ühte nõmmelõokest öös – varsti saabuvas kevadeöös. Kuula, kui mitu nooti on nõmmelõokese laulus ja mis ta nendega teha oskab.

Juhani: Otsisin oma riiulitest Fred Jüssi kõige vanemat raamatut ja leidsin pildiraamatu Hiiumaast, «Merest sündinud», ilmunud 1972. Mustvalged fotod laidudest, kividest, lilledest.

Kui võtta kätte näiteks 2003. aastal heale paberile trükitud säravate värvidega «Ajamustrid», näib vahe tohutu. Kuidas uued tehnoloogilised võimalused on sind töös aidanud?

Fred: Üks raamat on veel vanem kui «Merest sündinud», see on Vilsandi raamat «Kajakad kutsuvad», 1966.

Uued võimalused on asja tervikuna meeldivamaks ja lihtsamaks teinud, saan paremini edasi anda seda, mida minu aias võiks leiduda. Samas nad ka kohustavad, õpetavad nägema.

Kui tahad midagi väga hästi teha, on kurb, kui heale tahtmisele vaatamata läheb teisiti.

Mäletan, kui hoolikalt sai tehtud 1979. aastal välja tulnud heliplaati «Matsalu hääled». Kui huvitav ja põnev oli tegemine! Olin aga häiritud, kui kuulasin seda esimest plaati, mis Riia plaadivabrikust tuli.

Nüüd ilmus see «unustatud vana» materjal uuesti, CD-plaadina, seal võid nüüd kuulda neid hääli öises Matsalu lahe roostikus.

Juhani: Aga sõnad? Kas need on muutunud? Kas oled pidanud oma sõnu, tekste ajakohastama? Tänapäeva tõttavale inimesele kuidagi poolele teele vastu tulema?

Fred: Ei, seda mitte. Muutunud on vaid niipalju, kui ma ise muutunud olen, keelekasutus. Olen oma raadiosaadetesse võtnud varem Tähekeses ilmunud lõike. Olen kogu aeg püüdnud nii kirjutada, et hiljem pole pidanud kirjapandus suurt vahet tegema.

Juhani: Oled öelnud, et sul on lihtsam tuua kägu tuppa kukkuma, kui minna suure hulga inimestega hommikul kell neli metsa. Kui kaugele nüüd nende uute tehniliste võimalustega võiks jõuda? Inimene istub linna kivikõhus ja masin toob temani kõik: merevalguse, adrulõhna, ankruketi kolina, kajakakisa?

Fred: See on juba nüüd käes.

Tegime raadiomaja töötaja Külli Tüli ja konnaspetsi Riinu Rannapiga plaadi «Konnalaulud», Eesti konnade ja kärnkonnade hääled, see ilmus läinud aastal.

Riinu ütles kuulates, et enam ei ole olemaski selliseid kõrekontserte Manilaiul. Maailm muutub, muutub helipilt.

Ei ole sellist rohe-kärnkonnade koori, mida me Laanetu Kollaga 20 aastat tagasi lindistasime Piirissaarel. Pole enam olemas.

Nendega on nagu kunagiste rahvalaulikutega, kes nüüd on mullas, neid enam ei saa olla. Me peame konservidega suhtlema. Hea, et niisugune võimalus on.

Juhani: Oled väga paljudele inimestele olnud teejuhataja, olgu need retked sündinud siis looduse radadel või hoopis voodis ajakirju, raamatuid lugedes, tugitoolis plaate kuulates. Kuidas saad teada, kuidas neil teelisel läheb, kas nad kuhugi kohale jõuavad?

Fred: See ei ole nii, et panen seemned mulda ja tean, et sealt tulevad õied ja viljad. See on nii, et lähed mööda põldu ja mugid õuna, seemneid pudeneb. Põld jääb sööti, aga nendest seemnetest võivad kasvada puud. Kas viljad tulevad magusad või hapud, seda ei tea.

Viimasel kümnendil on juhtunud nii, et inimene tuleb juurde ja küsib: kas sa tead, miks ma läksin õppima bioloogiat? Vastan, et kust ma võin seda teada? Siis ta ütleb, et on lugenud Eesti Loodusest minu lugusid või kuulanud raadiosaateid.

Mõtle, mis oleks siis, kui inimene tuleks ja küsiks: kas tead, miks ma enam kunagi metsa ei lähe? Varem ma vanaemaga käisin metsas marjul, aga pärast seda, kui lugesin sinu raamatut, enam ei taha minna.

Jääd ise istuma kännu otsa, teelised lähevad edasi. Vahel kuuled, kuhu nad on jõudnud.

Juhani: Kuulan, kui tahan süveneda, ühte plaati. See on Arvo Pärdi «Alina»: kordub üks ja see sama lugu, kuid mitte päriselt samamoodi, mängijad ja esitused erinevad. Tekivad väikesed varjundid, nüansid, see on ääretult huvitav.

Samamoodi saab süveneda loodusesse. Vaadelda ühte ja sama paika, puud, päevast päeva, aastast aastasse. Näha samu vaateid, kogeda samu seisundeid, mida need vaated äratavad: või on see umbtee?

Fred: Ma ei tea, milliseid ohtusid võiks endas peita süvenemine. Vastupidi. Süvenemine on tarvilik, meil on seda märksa enam vaja.

Alina – ma tunnen seda muusikat väga hästi. Kuulan seda teatud puhkudel. See on nagu riiete kandmisega: millal sobib üht, millal teist riiet kanda, ei kanna ju 24 tundi ühtesid ja samu riideid.

Alina – võrdleksin seda linnulauluga, nõmmelõokesega. Nõmmelõoke kordab ennast ka kogu aeg. Usun, et see võrdlus teeb Pärdile au.

Kuulata ühte nõmmelõokest öös – kevadeöös. Kuula, kui mitu nooti on ta laulus ja mis ta nendega teha oskab.

Inimene ka kordab ennast, nagu linnulaul.

Juhani: Nii võiks ju jäädagi sellesse kevadöösse?

Fred: Jah. Kui ornitoloog Heinrich Veromann õpetas Tartu rahvale linnulaulu, siis ta ütles: kui teil on üks laulik, siis istuge ja kuulake teda. Kuulake kaks tundi punarinda, ärge jookse kohe järgmist laulikut kuulama.

Juhani: Kas inimene siis üldse vajab oma tundlate puhastamiseks või tunnete puhtaksuhtumiseks geograafilist eemalolekut oma kodust, kas ta üldse vajab Egiptuse püramiide või lõunamerede randu?

Fred: Seda nimetatakse ka akude laadimiseks.

Varem ma suhtusin sellesse skeptiliselt, õlakehitusega. Pärast seda, kui käisin ekspeditsioonil Kaug-Idas ja Tuvas, sain aru, et see on tõesti tarvilik.

Olen ka seda meelt, et Vaikse ookeani rannad pole ainuke võimalus. Sa võid ära minna ka omas kodus, võid tunni ajaga kaugel ära käia. Ka nii on võimalik oma elu seikasid ja sündmusi distantsilt vaadata, juurelda ja anda hinnanguid.

Juhani: Kui mulle tundub, et midagi on valesti läinud, meenub sinu soovitus: astu oma jälgi pidi tagasi ja alga uuesti. Aga inimene ju alati ei mõtle, ta võib uuesti minna vale teed. Siis võib juhtuda, et tagasi enam ei saa, et tagasitee on lõplikult lukus.

Fred: Umbteid on küll, selliseid, kus sul ei ole tagasiteed. Siis peab selgitama, kas probleemil on lahendus. Kui on, tuleb seda lahendama hakata. Kui ei ole, õpi elama koos lahendamata probleemiga, õpi seda probleemi kotis pidama.

Kui pead aga astuma sammu tagasi, siis pead enamasti tegema midagi oma põhimõtete või arusaamade vastu. Seal on üks barjäär, sa pead olema paha poiss ja tegema midagi niisugust, mida muidu õigeks ei pea. See on üks võimalusi sellel eluteel või tunnelis, kuhu sind sisse lükatakse.

Juhani: Kirjutad «Ajamustrite» raamatus, kuidas 16-aastase poisina jõudsid pärast kümnekilomeetrist rännakut Kakerdaja raba-äärsesse Noku tallu ja kogesid seal tõelust, midagi kestvamat, kui inimesele antud ajalik elu.

Nüüd juhivad Noku taluaseme juurde teeviidad, Kakerdaja järveni viib laudtee. Neid laudteid, viitu, selgitavaid silte, matkatorne tuleb järjest juurde. Tundub, et nõnda loodusseminekut lihtsustades vähendame selliste kogemuste võimalust.

Fred: Mäletan seda ammust Kakerdaja raba, nagu kõik oleks juhtunud eile: tedred mulisesid, rabakanad köhatasid, põldrüüte vilistas neli-viis.

Mida nüüd teha? Tahame peatada inimese kaugenemist loodusest, tahame viia ta loodusele lähemale. Laudtee on üks võimalus. Sinule see ei sobi, minule isiklikult ka ei sobi, olen jätnud kohti selliste asjade pärast maha, aga põhjused on minus.

Ma ei julge laudteede suhtes kuidagi kriitiline olla, neil on oma mõte. Ja kindlasti kaks head omadust – nad säästavad maastikku ja neid mööda saab minna koos lastega. Isa läheb ees, ema taga ja lapsed tipivad keskel, see on neile elamus.

On teisi kohti, kus rabas raudtorne ei ole. See vabadus ju on, minna mujale. Tead, missugune on metsavaikus! Kui palju on seal lõhnu, värve, hääli, liikumisvõimalusi.

Olen tõesti hiigla õnnelik, et on võimalik olnud elada Eestis, et ma elan Eestis. Kui käisin Inglismaal ära, sain sellest veel kord, uuelt redelipulgalt või trepiastmelt aru.

Juhani: See võimalus on, aga see ei peata maailma tormamist loodusvaenulikus suunas. Pagedes vaikusesse, lööme maailmale käega? Järsku peaks selle asemel aheldama end mõne korstna külge, et kliima soojenemist peatada?

Fred: Kellele see sobib, peab seda tegema. Üks tagurpidi lausumine on: «Kus viga näed laita, tee kära ja ära aita.»

Teine võimalus on pöörata pilk sissepoole, muuta midagi suhtumise kaudu. Kui sa ei saa muuta olusid, muuda suhtumist ja maailma suhtumiste kaudu.

Mulle ütles üks Ema Teresa järgija, väga sümpaatne abtiss: ärge seadke endale ülesandeks pöörata maailma. Kui olete aidanud ühte inimest, olete aidanud maailma.