Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Avameelselt eesti asjast helilooja Helena Tulvega

Helena Tulve FOTO: Peeter Langovits

Muusikakeel on midagi nii universaalset, et küsimus, kuidas selle kaudu «eesti asja» aetakse, tundub kohatu. Eriti nüüd, postmodernsel ajastul, kui rahvamuusikast pärit motiivid, teemaarendused jms näivad olevat mõtte kaotanud. Mida tähendab teile «eesti muusika»? Kas rohkem autoreid või traditsiooni või teatavat helikeelt?

Eesti muusikakultuuri lugu, kui mitte rääkida rahvamuusikast, on olnud suhteliselt lühike. Raske on rääkida laiemast traditsioonist, pigem kulgeb liin loojalt loojale isiksuste kaudu.

Eesti muusika on eesti autorite vägagi mitmepalgeline muusika, milles väljastpoolt vaataja võib leida midagi, mis ühendab, ehk on see aja- ja kohatunnetus, mis sõltumatult konkreetsest väljendusest endast muusikalise ruumi ja mõõtude kaudu märku annab.

Olen demoplaadilt kuulanud teie «Sula» ja «It is getting so dark». Ütlen ausalt: vahepeal tundsin, et nüüd annan alla, sest see ületab minu ettekujutuse harmooniast, muusikalisest narratiivsusest. Et on ainult helipilt, instrumentide kõlaproovid ja doktorieksam Eesti Filharmoonia kammerkoori lauljatele... Aga siis mõtlesin, et selline piiripürgimus kuulubki olemuslikult iga kunsti, sh helikunsti juurde. Ons see teilegi oluline?

Ma arvan, et see kuulub olemuslikult iga inimese juurde, iseasi, kuidas ja kas see väljendub. Samas mulle endale tundub, et ooperis püüdlesin pigem lihtsuse ja selguse poole, et toetada väga tundlikku teksti.

Mõnedes teistes teostes on ehk rohkem jälgi neist otsingutest. Püüda jälgida heli sisemist elu, võnkumist ja kestust, liikumist ruumis, katkemist. Piir on ju siinsamas, lakkamatult muutuv ja tabamatu.

Muusikakriitikud on maininud teie loominguga seoses prantsuse mõjusid? Kas ja milles on helilooja üldse mõjutatav?

On lõpmata hulk erineva mahuga informatsiooni, mis meid pidevalt läbib, midagi jääb sõelale ka pidama, aga iga asi jätab kindlasti jälje.

Mulle tundub, et mida iganes me ka ei tee, ei mõtle, kõigel on oma eellugu ja seda ahelat pidi liikudes võib jõuda ringiga iseenda juurde tagasi.

Rohkem kui prantsuse muusika on mind kujundanud Prantsusmaal kohatud sõbrad, keel, mõtlemine, suhtumised, tekstid.

Eelmise küsimuse jätkuks: mida mõistate teie «muusikalise emakeele» all? Mäletatavasti tõi selle käibele Zoltan Kodaly. Ja Veljo Tormis on selle omandamise vajalikkusest kõnelnud. Ons see koolkond, tehniliste oskuste kompleks, rahvatraditsioonis teatud instrumentide eelistamine vm?

Muusikaline emakeel kuulub minu jaoks teiste arhetüüpidega ühte kogumisse. See on see, mida oleme harjunud kuulma, meie helikeskkond hällilauludest tümpsuni välja. On ju ka inimesi, kellel muud muusikalist kogemust polegi kui see viimane. Ise pean oma muusikaliseks emakeeleks keskaegset gregooriuse laulu.

Puutusin selle ühehäälse muusikaga esimest korda kokku tänu Toomas Siitanile muusikaajaloo tunnis ligi kakskümmend aastat tagasi ja siiani mäletan jahmatust, mis mind valdas. Selle kaudu hakkasin ka muust muusikast teistmoodi aru saama, paremini detaile tähele panema. Võimalik, et tänu sellele vabastavale kogemusele sai minust ka helilooja.

Sisemiselt tähendab see mulle midagi, mis on alati kõige taga – meloodia, täpsemalt meloodiline intonatsioon, kandvus ja katkematus. On kultuure, mille muusikalisi intonatsioone võime kerge vaevaga identifitseerida, ka eesti rahvalaulus on tugev intonatsiooniline alus, mis just meile kõige selgemalt kõneleb, meie hingeseisundile lähedasim.

Tulen taas tagasi eesti asja juurde. On Tobias, Tubin, Pärt, Tamberg, Rääts, Sumera, Tüür, nüüd tõusva tähena teie – kõik nimed, kelle sümfoonilise loomingu levimine maailma kontsertsaalides on osa Eesti märgist, mille üle peame üksnes uhkust tundma. Aga kas ja kuivõrd on see osa ka eesti hingest?

Kindlasti. Kohati tundub, et sellist joont mööda vaadatuna laperdab eesti hing tugevates otsingutuultes, esile tuleb nii selle valu kui võlu, põhjamaise taeva talumatu madalus ja kirgas kõrgus. Ise lisaksin sellesse ritta veel nii mõnegi nime ja isiklikult vaataksin seda rida kõrvalt.

Kas muusika kaudu niisuguse suhte tekkimine, nagu norralastel Griegi, inglastel Elgari, sakslastel Beethoveni ja Wagneri, soomlastel Sibeliuse, Madetoja, eestlastel (vähemalt mul ja paljudel mu kaaslastel) Heino Elleri («Kodumaine viis»!) ja Ester Mäe loomingu kaudu, on romantiline minevik? Mis on siis tänapäeval meie muusikaline identiteet?

Ma arvan, et romantika ei ole me elust veel kadunud, Elleri «Kodumaine viis» puudutab mind ja arvan, et ka tulevasi põlvi, samuti Ester Mägi ja Veljo Tormise muusika.

Tänapäeva identiteedist rääkida on raske, aga märgusõnad eesti muusika puhul võiksid olla ehk siirus, otsekohesus ja loomulikkus, mitte just üleliigne tehnilisus, mõningal juhul naiivsus, millel, tundub, ei puudu ka oma võlu, eriti kui väljastpoolt oma kodust konteksti vaadata.

Kriitik Evi Arujärv on öelnud teie koduleheküljel, et teie teoste atmosfäär viitab metafüüsilisele olemiskogemusele. Kristuse ikka jõudnuna (33 eluaastat!) oskate ehk öelda, kas ka «eestlane olemine» mahub sellise kogemuse alla?

Sotsiaalse olendina sünnime konkreetsesse keelekeskkonda, mis kindlasti mõjutab meie esmast mõtlemist.

Samuti kuuluvad Eesti asupaiga juurde siin maamunal selgelt artikuleeritud aastaaegade rütm, hilissügisene sisemise valguse kohustuslik kultiveerimine, iseäralik talvine helendus, kevadine energiaplahvatus ja varasuvised pikad-pikad päevad, õhtute sumedus.

Minu jaoks on see oluline osa eestlaseks olemisest, mis tingib nii mõnelgi moel meie suhtumisi ja hoiakuid igapäevategemistes, rääkimata sellest, kui lihtsalt «oleme».

Millisena kangastub teile Eesti ja eesti muusika kahekümne aasta pärast, mil olete loodetavasti juba ise klassik?

Visionäär ma pole ning sedalaadi mõttemänge ei harrasta ja isegi ei tahaks asju ette näha, et säiliks üllatumise võimalus.

Pigem eelistan toimuvat jälgida, et tabada hetke ilu.

Samas loodan südamest, et see klassiku saatus mind ei taba. Mingi osa minust tahaks jääda algajaks, et ei oleks kindla peale minekut, vaid ikka tundmatu ja käänuline see rada, mis käia tuleb. Ja kindlasti pole muusika see ainuke vahend

Helena Tulve

(28. aprill 1972)

helilooja

1990. aastal lõpetas Alo Põldmäe õpilasena Tallinna Muusikakeskkooli. Õppinud Eesti Muusikaakadeemias (EMA) Erkki-Sven Tüüri käe all, seejärel Pariisi Rahvuslikus Regionaalkonservatooriumis, mille lõpetas 1994 esimese Premier Prix’ga. Täiendanud end samas kõrgemas muusika ja tantsu konservatooriumis gregooriuse laulu alal. Heino Elleri nimeline preemia 2000. Samast aastast alates EMA õppejõud. Rahvusvahelise nüüdishelikunsti konkursi (rostrumi) võitja 2004 orkestriteosega «Sula» (1999). Eesti Raadio aasta muusik 2004.

Teosed: «a travers» (1998) (alla 30-aastaste klassis II koht rostrumil), «Sula» (1999), «Traces» («Jäljed»)( 2001), lühiooper «It’s getting so dark» (2004).

«Tulve puhul on alati rõhutatud tema mõttelaadi erinemist enamiku teiste eesti heliloojate omast.» (Ajakiri Teater. Muusika. Kino. 1998, august.)

Tagasi üles
Back