Meie mees Berliinis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauri Kärk
filmikriitik
Mõistagi pakub meile suurimat huvi, kuidas läks Mait Laasil reede õhtul, mil filmiga «Kaotatud ja leitud» (Lost and Found) avati Berlinale Forum siinses Delphi kinos. Ja olgu kohe öeldud, et läks kohe igati hästi. Nii täissaali kui publiku reageeringute osas.
«Kaotatud ja leitud» kujutab kuue Kesk-ja Ida-Euroopa noore filmitegija ühisprojekti. Kuut ühise pealkirja alla koondatud mängu-, tõsielu- ja animafilmi. Esindatud on Bulgaaria, Rumeenia, Bosnia-Hertsegoviina, Ungari, Serbia-Montenegro ja Eesti.
Filmi esimeses loos «Rituaal» näeme ettevalmistusi bulgaaria traditsiooniliseks pulmapeoks ja pidu ennast. Kõik on nii, nagu peab, vanu tavasid järgides. Erandiks on üksnes see, et noorpaar ise on teisal, õnne ja parema elu otsingul eelistavad nad seda hetke tähistada hoopis kaugel kodust. Nii hõigataksegi noorpaarile «kibe!» tolles Bulgaaria maakohas hoopis mobiiltelefoni vahendusel.
Kaotatud ja leitud
Ühisnimetajaks, mis filmi erinevaid lugusid seob, on uus põlvkond nagu ju esimese loo kirjeldusest võis aimatagi. «Kaotatud ja leitud» on osaliselt välja kasvanud Berlinale Talent Campuse üritustest, üks lavastajatest, Stefan Arsenijevic Serbia-Montenegrost on aga varem Berliinis pälvinud lühifilmi Kuldkaru «(A)torzija» eest 2003.
Projekti kunstiliseks juhiks on Nikolaj Nikitin, mees, kes Berlinalel hoiab silma peal Kesk-ja Ida-Euroopa maade filmil ja on üksiti filmiajakirja Schnitt (tõlkes Montaa) peatoimetaja. Nikitini sõnul oli Kölni Icon filmi ja Kulturstiftung des Bundesi toel valminud filmiprojekti juures ühelt poolt tähtis koostöökogemus tootmise vallas, vastava võimaluse pakkumine Kesk-ja Ida-Euroopa maade filmitegijatele.
Teisalt oli aga tähtis ka sisuline aspekt, pilguheit postkommunistlikele Kesk-ja Ida-Euroopa maadele, nende kultuurilisele eripärale. Seda on omakorda nähtud läbi põlvkondlikkuse võtme. Filmi pealkiri, see kaotatud ja leitud, käib niisiis uue tänapäeva noorte põlvkonna kohta.
Peagi Eesti vaataja ees
«Kaotatud ja leitud» puhul sümpatiseeris, et kõik filmid olid piisavalt iseseisvad, üldist põlvkonna teemat oli erinevalt tõlgendatud. Mõneti kippus häirima lugude puänteeritus, mis kohati võis mõjuda veidi kooliõpilaslikult. Aga teisalt, tegu oli ju lühifilmidega ja see võis tingida ka novellipärase dramaturgia.
Erinevaid lühifilme sidus omavahel Mait Laasi nukufilm «Gene+ratio». Algselt oleks pidanud Laasi film olema lihtsalt üks film teiste kõrval, töö käigus aga otsustati kasutada seda siduva vahelülina.
Praegusel kujul pole seda kõige läbimõeldumalt tehtud, suuresti lihtsalt meie film tükkideks lõigatud, nii et asjasse pühendamatutel on raske Laasi filmi terviklugu jälgida.
Aga mine tea, vahest ongi nii parem. Sest erinevalt teistest osapooltest on meie Nukufilmil õigus ka «Gene+ratiole» iseseisva, eraldi linastatava filmina. Lisaks on Nukufilmi käes ka «Lost and Foundi» Baltimaade leviõigused.
Nii on meie teinegi mees siin Berliinis, «Gene+ratio» produtsent Arvo Nuut, tulemusega rahul.
Saksa pool on filmi 99 000 euro suurusest eelarvest seni finantseerinud ligi kolmandiku, projekti lõpetamisel peaks nende manus olema veelgi suurem.
Lisaks on see meie esimene nukufilm, mis digitaalselt arvutis üles võetult filmilindile kopeeritud (otse arvutisse on varemgi tehtud, aga kuna väljundiks on olnud tele, siis pole varasematest töödest kalleid filmikoopiaid tehtud).
Lõpetuseks: meie vaataja peaks Mait Laasi «Gene+ratiot» peatselt nägema ja seejärel ka «Lost and Foundi» tervikuna.
Siinkohal paar rida vaid ühest konkursifilmist, David MacKenzie «Pelgupaigast» (Asylum). Psühhiaatriakliinik Iirimaal, kus ravil ka ühiskonnaohtlikud rasked haiged. Saabub uus arst, tema naine Stella tutvub kunstnikust patsiendiga, Edgar on tapnud oma naise, kui viimase büsti voolis.
Stellal ja Edgaril tekib kirglik suhe, naine jätab mehe ja lapse, kolib kunstniku ateljeesse kus kõik kordub?
Ei, «Pelgupaik» või hoopiski «Vaimuhaigla», sest ka nii saaks ju filmi pealkirja «Asylum» tõlkida, räägib hoopiski 1950ndate ühiskondlikest konventsioonidest ja konservatiivsetest ravimeetoditest, kus vaimuhaigla pole paraku mingiks pelgupaigaks.
See on sootsium, kus ei leidu kohta tõelisele armastusele ja kus arstid kasutavad oma võimu haigete üle. Filmi lõpus, kus Edgar on jälle haiglasse toodud ja tagasi on ka Stella, nüüd aga juba patsiendina, ei luba üks arstidest, üks väike usin korravalvur, armastajate kokkusaamist, vaid ihkab hoopis ise Stellat enesele saada.
Sekundeerib kunstile
See on traditsiooniline psühholoogiline draama, mis teostatud korralikul keskmisel tasemel. Kuid mitmedki süeekäigud on liialt etteaimatavad. Natasha Richardsoni, tuntud näitleja Vanessa Redgravei tütre rollilahendus meenutas mulle liig sageli Emma Thompsoni analoogseid osatäitmisi.Film tervikuna sarnanes tõelise kunstiga paraku sellele üksnes sekundeerides.
Jaak Lõhmus
filmivaatleja
Filmieestlane võib tänavuse Berlinale üle ainult rõõmustada. Põhjust selleks annab tõsiasi, et Mait Laasi segatehnikas nukufilm «Gene+Ratio» alustas, sidus ja lõpetas kuue riigi noorte filmitegijate lühifilmidest koosnevat ühisteost, nn omnibuss-filmi, millel oli au avada Forumi-kava.
Eesti reissöörid osalesid mullu terves reas sarnastes omnibuss-filmides. Nimetus, muide, tuleb mäletatavasti ühest lühifilmide sarja sidusfilmist, kus ringisõitev buss võttis igast peatusest peale uue reissööri, kes siis esitas oma lühifilmi.
Päev Euroopas
Arvo Iho sõitis läinud kevadel kaasa filmiseerias «Euroopa visioonid» koos Laila Pakalnina, arunas Bartase, Peter Greenawayga, kokku 25 lavastajaga. Andri Luup osales kümne uue liidumaa noorte dokumentalistide visioone ühendavas-vahendavas sarjas «Euroopa uued vanad näod», mida finantseeris telekanal ARTE koos rahvuslike filmiinstitutsioonide ja rahvatelevisioonidega.
Veel üks ülespürgivaid filmitegijaid kokku toonud sõidukfilm valmis mullu detsembris Brüsselis, Eestist osales selles projektis Ove Musting lühimängufilmiga «10 minutit vaikust».
Omnibussfilmid levivad peamiselt festivalidel ja teles, eri õhtuteks lahtivõetuna. Kinolevis neil tavaliselt suurt minekut ei ole. Kuid harilik kaastulu on see, et autor saab filmiga kaasa sõita, võidab uusi loomingulisi kontakte, näeb kaasvõitlejate uusi asju, lõppude lõpuks, loodetavasti, võidab sellest tema järgmine film ja järelikult ka tema filmi vaataja.
Üks põnev ja lõpmata naljakas lühifilmikomplekt linastus tänavusel Berlinalel laupäeva õhtul. Hannes Stöhri «Päev Euroopas» on neli lühikest röövimiselugu, mis leiavad aset Moskvas, Istanbulis, Santiago de Compostelas ja Berliinis samal tunnil, kui Moskva olümpiastaadionil kohtuvad Meistrite Liiga mängus Istanbuli Galatasaray ja Deportivo La Coruna Hispaaniast.
Tegelikud ja lavastatud röövid, politsei umbkeelsus või mõistlikkus, inimlik abi lihtsalt möödakäijalt, tegelaste kummalised ettekujutused teise rahva elust mis kõik selles pooleteises tunnis naerma ei aja.
Liiga palju filme
Ja lõpuks: mis kurvaks teeb? Berlinale võistluskava on senini osutunud üllatavalt nõrgaks. Ja veel edasi: pühapäevane Screen International kirjutab, et 750-filmine aastatoodang on Euroopa jaoks liiga suur, sellest tulevatki keskpärane tase raha puistatakse liiga paljude filmide peale laiali.
Üks kuulus taani produtsent valab veelgi õli tulle, öeldes mürgiselt idaeurooplaste kohta (kas need oleme meie?!) umbes midagi sellist, et viskame nad vette, vaatame, kuidas nad ujuvad, katsugu ise hakkama saada Aga see on juba uue jutu teema.