Kõnelus Berliinis

Clyde Kull. Foto: Margus Mets

Kull on olnud viimased 28 aastat Eestist peaaegu pidevalt ära. Poeg on sündinud Moskvas, tütar Brüsselis.

Alljärgnev intervjuu ei sündinud sellepärast, et Clyde Kull oli veel mõned nädalad tagasi üks neist diplomaatidest, keda arvati sobivat välisministri portfelli kandma. Tegelik põhjus on tema intrigeerivas eluloos. See on kõnelus mehega, kes on suutnud teadlikult varju jääda, kelle nime kohtab vaid lakoonilistes välisuudistes.

Kas teile äsjase valitsuskriisi ajal välisministri portfelli ei pakutud?

Ei.

Raske uskuda, et parteid pole püüdnud teid oma ridadesse meelitada...

On ikka. Mitmed ja mitmel korral.

Kas selline korduv keeldumine ei või karjäärile halvasti mõjuda?

Kõik sõltub sellest, kuidas oma seisukohta argumenteerida. Tegelikult esitavad parteid diplomaatidele neid ettepanekuid hea tahtega. Kumbagi poolt ei tohi nurka suruda. Kuid Eesti riigile tervikuna on kasulikum, kui meil on kogenud mitteparteistatud diplomaadid.

1998. aastal taheti teist küll välisministrit teha. Teil olevat olnud väga tugevad soovitajad, toonane president Lennart Meri ja peaminister Mart Siimann. Miks teist siis ikka ministrit ei saanud?

Mina sattusin neist asjadest lehest lugema. Eks selline asi ole omamoodi meelitav ja ehk mingit laadi tunnustuski. Aga kui tõsiselt rääkida, siis arvan, et Eesti on arenenud nii demokraatlikuks riigiks, et siin on poliitikutel oma roll ja vastutus ning diplomaatidel oma.

Maailmas on tava, et diplomaadid ei ole poliitikud. Mu töö meeldib mulle, teen seda meelsasti ja ikka suure innuga.

Teid peetakse Eesti kõige stiilipuhtamaks karjääridiplomaadiks. Kas selline tiitel on teile tunnustav või solvav?

Kindlasti pole see solvav. Välisteenistuses töötab väga erineva tausta ja ettevalmistusega inimesi, igaüks on isiksus, igaühel on oma stiil.

Olete ainus Eesti diplomaat, kes on lõpetanud Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ehk MGIMO...

Mõte sinna kooli minna tekkis ühe telesaate mõjul, kui olin 12 või 13. Stanfordi või Oxfordi peale ei osanud tol ajal lihtsalt tulla. Oli Euroopa julgeoleku- ning turvalisuse konverentsi Helsingi 1972. aasta tippkohtumise aeg, ja meilgi hakati järjest enam rääkima rahvusvahelistest suhetest.

Millega teil õnnestus 1977. aastal MGIMO vastuvõtukomisjon ära võluda? See kool oli ju mõeldud eeskätt tollase parteiladviku võsukestele.

Kui läksin dokumente sisse viima, olin hommikul järjekorras kuues-kaheksas, ja õhtul olin täpselt samas kohas. Sind pandi kohe proovile, kas leiad lahenduse. Järgmisel hommikul sain kavalusega uksest sisse, enne kui dokumentide vastuvõtmine algas.

Lisaks eksamitele oli mitmeid vestlusi, kus küsiti, millega tegelenud olen, millest huvitun, vanemate kohta. Üks intervjueerijaist oli sama kooli soome keele õppejõud. Ta pakkus vestluskeelena välja soome keele. Valdasin soome keelt isegi vene keelest paremini ja see valmistas talle tõsist heameelt.

Ma ei ütleks, et selles koolis olid ainult vanemate järgi väljavalitud. Oli igasuguse päritoluga inimesi. Selle instituudi on lõpetanud mitmed eestlased, kuid nende hilisemad valikud on olnud teised.

Kas teile on sellist haridusteed ette ka heidetud?

Otse vastupidi, seda on loetud eeliseks. MGIMO müüdi hajutamiseks väidan, et see oli oma sisult samasugune kõrgkool nagu kõik teised. Selle erinevusega, et kui ajalugu või matemaatikat sai NSV Liidus õppida kümnetes ülikoolides, siis rahvusvahelisi suhteid vaid ühes. Samas oli Moskva Ülikooli ja ka Tartu Ülikooli mõnesse teaduskonda konkurss isegi tihedam.

Kas vastab tõele, et Eestisse kutsus teid alles 1991. aastal tollane välisminister Lennart Meri?

Tegelikult oli see Marju Lauristin, kes ühel meie järjekordsel kohtumisel Moskvas 1990. aasta mais soovitas mul helistada Lennart Merile ja küsida tööd loodavas välisministeeriumis. Olin sel ajal üleliidulise ametiühingute nõukogu Põhjamaade referent.

Lennart Meri määras mulle kohtumise Sakala keskuses Rahvarinde kongressi toimumise ajal. Jutt oli võrdlemisi lühike. Ta kuulas mind natuke ja ütles, et töölevõtmiseks piisab juba kahest asjast. Esiteks, et mind soovitas Marju Lauristin. Teiseks, et olen temaga sama kooli (Nõmme gümnaasiumi) vilistlane. Siis ulatas ta mulle valge paberilehe avalduse kirjutamiseks.

Kuna järgmisel päeval seisis ees Meri ja valitsusjuhi visiit Stockholmi, läks meie vestlus edasi Põhjala julgeolekule ja suhetele Põhjamaadega.

Minu ületulek Tallinna ei toimunud siiski päris kohe. 1990. aasta lõpuni tõrkus Lennart Meri käsi vormistamast uusi inimesi ENSV ametikohtadele ja palgale. Esimesed kolm nõunikku – Jüri Luik, Indrek Kannik ja mina – vormistati tööle alles veebruaris 1991. Seni pendeldasin Tallinna ja Moskva vahet ja nõustasin Moskvas Eesti delegatsiooni läbirääkimistel NSVLiga.

Poetasite ühes varasemas vestluses, et olete oma memuaare linti lugenud, kuid avaldada ei kavatse neid veel niipea...

Ühel hetkel tabasin ära, et eri inimesed mäletavad samu sündmusi nüansierinevustega. Mõnikord rohkemgi veel. Hakkasin oma mälus sobrama ja avastasin, et mäletan ka ise mõnd asja teistmoodi, kui see tegelikult oli. Abikaasa õhutusel olen tõepoolest esimese kolme-nelja aasta sündmused linti lugenud. Võib-olla saab sellest kunagi mälestuskiri.

Milline on olnud teie kui diplomaadi kõige rängem ja kõige parem päev?

Mõlemad on ehk veel ees. Hea päev oli 27. juuni 1997, kui saime teada, et Euroopa Komisjon on otsustanud meid kutsuda ühinemisläbirääkimistele. Väitlus, võitlus ja mäng oli kestnud üle pooleteise aasta.

Mida peate oma seni suurimaks panuseks Eesti diplomaatiasse?

Olen veel liiga noor, et rääkida oma panusest. Heameel on mitme asja üle. Parimateski noorpõlveunenägudes ei osanud ette näha, et mul avaneb võimalus olla ühe Eesti esimese välissaatkonna rajajaid, töötada diplomaadina ajal, kui hommikul ärkad nauditava küsimusega, milliseks kujuneb su välispoliitika täna.

Ja unelauluks kuulad NATOst tulevaid fakse. NATO-l oli komme saata fakse öösiti ja Brüsseli saatkonna faksiaparaat asus meie abieluvoodi peatsis.

Mis on saanud teie kuulsast Lada 09st, mida tunti nii NATO kui ka Euroopa Liidu esinduses?

Ilmselt on teda tabanud tavaline Ladade saatus... Esimesel kolmel kuul oli ta aga asendamatu. Sel autol oli suur eelis – me saime selle kohalikelt belglastelt kasutamiseks tasuta. Kui see auto NATO väravast sisse vuhises, läksid isegi Vene diplomaatidel silmad suureks.

Kas teil on inimlikke nõrkusi?

On. Mõne koha pealt on nahk veel liiga õrn ja võtan asju liigselt südamesse. Teine nõrkus on see, et kipun inimesi usaldama ja lähtun sellest, et reeglina on nad heatahtlikud. Kindlasti pole see paha omadus, küll aga nõrkus.

Teid on lähetuspaikades alati saatnud abikaasa Olga.

Tutvusime Moskvas. Tema õppis n-ö üle tee võõrkeelte instituudis inglise ja vene keelt. Ja ta vanemad pole mitte KGB kindralid, nagu vahel väidetakse. Naise isa on arhitekt, ja päris hea arhitekt, ta on ka Moskvasse kaks-kolm väga huvitavat maja projekteerinud. Ema oli inglise keele õpetaja. Nii et ta on pärit keskmisest toredast vene perekonnast.

Mõned ametnikud väidavad, et teie abikaasa panus Eesti diplomaatiasse on oluliselt suurem, kui abikaasa roll selleks kohustaks...

Neil on niiviisi väites tuline õigus. Hindan kõrgelt seda, kuidas abikaasa on osanud sobituda Eesti diplomaatia sugugi mitte kergesse keskkonda. Julgen tunnistada, et paljudes oma kordaminekutes olen tänu võlgu temale.

Algusaastatel Brüsselis tegi ta kõike: vastas telefonidele, pidas kirjavahetust, koostas visiitide programme, kandis külalistele kohvi ja küpsiseid ette... Siis sai ametlikult välisministeeriumi teenistujaks ja tegi konsulaartööd. Hiljem töötas kaks aastat ministeeriumi infoosakonnas.

Kuid tegelikult on diplomaadi abikaasa teema üks valulisemaid meie välisteenistuses. Abikaasale langevad kohustused ja vastutus pole diplomaadi omadest tihti väiksemad. Samal ajal pole neil mingeid sotsiaalseid tagatisi. Seaduse järgi nad ei tööta, neil pole tööstaaži, pensionikindlustust...

Abikaasa teeb sageli täpselt sama tööd mis mina, tihti kella üheteistkümneni õhtul. Diplomaadi abikaasa ei saa olla üritustel lihtsalt saatjanukuks. Neil on n-ö oma trajektoor, kus nad liiguvad, vestlevad. Lõuna- või õhtusöökidel võid sattuda kõrvuti ükskõik kellega – ajakirjaniku, senaatori, kantsleriga. Sa pead valdama päevapoliitilisi teemasid, oskama tutvustada Eestit. Selleks peab pidevalt lugema nii maailma kui ka kodumaist pressi. Ka pead olema huvitav vestluspartner.

Mis keeles te perekonnas suhtlete?

Me leppisime kohe alguses kokku, et keegi ei hakka kodus rääkima temale võõras keeles. Mina räägin lastega eesti keeles ja naine vene keeles. Lapsed räägivad meiega enamasti eesti keeles. Vahel kasutame ka inglise või prantsuse keelt.

Teie Moskvas sündinud poeg Toomas õpib Londonis. Kas Brüsselis sündinud tütar Marianna ei peaks minema kõrgkooli Moskvas?

Aga võib-olla asub tütar hoopis Tokio ülikooli. Läinud aastal, kui tütar oli veel kaheksa-aastane, hakkas ta ühes raamatupoes nutma, sest keeldusime talle ostmast inglise-jaapani sõnaraamatut. Lõpuks ta sai selle, lubaduse vastu õppida iga päev vähemalt kümme sõna...

Kui palju püüate laste elukäiku suunata?

Toomas õpib Londoni ülikoolis psühholoogiat. See oli tema enda otsus. Ta hakkas juba 8.-9. klassis ringi käima, psühholoogiaõpik kaenla all. Me püüdsime alguses küll rääkida, et võib-olla ei ole see õige, äkki peaks õigusteadust või majandust... Selle otsuse tegi ta täiesti ise.

Tütar arvab praegu, üheksa-aastaselt, et asub õppima õigusteadust. Oleme abikaasaga kokku leppinud, et kujundame lastes arusaama, et mida nad ka ette ei võtaks, elus tuleb ise hakkama saada. Püüan anda neile edasi elujõudu ja -tahet, usku enesesse, nagu tegi seda mu ema.

Mulle näib, et maailmas sageli elupaika vahetavad lapsed on oma kodustest eakaaslastest tunduvalt arenenumad...

Rahvusvahelisi lapsi on väga palju, eriti Euroopas. Brüsselis nägime palju rändperekondi. Sellel on omad plussid ja miinused. Ühelt poolt saab laps väga laia silmaringi, keeled, teadmise, kuidas inimesed ühes või teises riigis mõtlevad. Sellised lapsed on enamasti avatumad, paremad suhtlejad, leplikumad, nende valulävi on kõrgem.

Negatiivne pool on see, et neil puudub juurte tunnetus, kindlus, et on üks koht, kuhu alati saab tagasi minna. Saan sellest eriti aru tänu oma tütrele, kes hoiab mul tavalisest tihedamini käest kinni. Tal puudub kindlus, et oled alati temaga, ta ei tea, kas tuled või lähed ja kes jääb temaga. Eestis elavatel lastel on sõbrad, sugulased, harjumuspärane keskkond, temal see kõik puudub.

Õnneks oleme Eestisse siiski kodu loonud. Meil on Viimsis maja, kuhu lapsed saavad suvel kuuks-kaheks minna.

Tütar Marianna Kull

Mulle meeldib mu isa töö sellepärast, et meil tuleb tihti reisida. Ja reisimine meeldib mulle. Tahaksin isegi rohkem lennata. Muidugi on natuke kurb oma sõpru maha jätta. Aga ma õpin erinevaid keeli ja leian jälle uusi sõpru.

Mu isa on kõikide vastu hea. Ma arvan, et ta on väga hea isa. Kodus on ta hästi abivalmis ja mõistev. Arvan, et ta on ka tööl selline.