Kuritegevusevastane võitlus iga hinna eest?

FOTO: Postimees.ee

Jaan Sootak ja Paul Varul selgitavad justiitsministeeriumi kuritegevusevastase võitluse aastaplaani sobimatust.

Õiguspoliitika on mitmepalgeline nähtus, mis sisaldab aga alati kahte poolt – õigust ja poliitikat. See käib ka kriminaalpoliitika kohta.

Kui õiguspoliitika ütleb, milliseid sotsiaalseid probleeme ja mil viisil õiguse abil lahendada, siis kriminaalpoliitika peab näitama, milliseid vahendeid tuleb rakendada kuritegevusega võitlemisel.

Tegelikult oleme sellise määratlusega juba probleemide ette sattunud. Üks võimalus on nimelt pidada kuritegevusega ränka võitlust, kus ei langetata mitte ainult metsa, vaid lennutatakse hoolimatult ka laaste. Kuid kriminaalpoliitika võib seisneda üksnes kuritegevuse kontrolli all hoidmises, et vältida selle vohamist. Viimane tee ei tähenda sugugi passiivset kõrvaltvaatamist ja hädavajadusel üksnes tule kustutamist.

Õiguspoliitika ja karistused

Ratsionaalne kriminaalpoliitika ja mõõdukas karistuspoliitika laseb õigussüsteemil rahulikult toimida, lootes ühiskonna eneseregulatsioonile, nagu ei minda ka igale kasvajale või liiglihale kohe kirurgiskalpelliga kallale ega hakata nohu korral kiiresti antibiootikume neelama.

Miks peaks ratsionaalne poliitika olema parem?

Esiteks juba sellepärast, et ühiskond peab saama ise, omal jõul toimida ning riik ei tohi ühiskonna eneseregulatsiooni kõikvõimalike käskude, keeldude ja ähvardustega halvata, käigu need siis mis tahes ühiskonnaelu valdkonna kohta.

Karistusõiguslike vahendite ülemäärase rakendamisega kaasneb aga veel suurem oht, sest need meetmed tungivad sügavale isiku põhiõigustesse ning halvendavad seega õiguskindlust ühiskonnas tervikuna. Võib ka nii öelda, et kuritegevuse põhjustatud kahju ei saa hakata ennetama selliste ebaproportsionaalsete kriminaalpreventiivsete meetmetega, mis tekitavad lõppkokkuvõttes veelgi suuremat kahju.

Õnnetu möödarääkimine

Kuritegudevastast võitlust tuleb muidugi planeerida, kuid põhiprobleem on siin selles, kuidas planeerida ning mille täitmist nõuda. Tuleb tunnistada, et planeerijate ja nende kriitikute vahel tuleb ette mõningast vastastikust möödarääkimist ja mõistmatust.

Küllap on ülekohtune süüdistada justiitsministeeriumi ja tema haldusala milleski sellises, mida saab võrrelda või koguni võrdsustada stalinlike repressioonidega, ning nimetada üritust vangistamisplaaniks. Hoolimatu on aga ka ministeeriumi hoiak ühiskonna selliseid reaktsioone naeruvääristada.

Olgu küll tegemist pikemaajalise jälitustegevuse ning politsei ja prokuratuuri töö planeerimise kvantitatiivse väljundiga, peaks ühiskonna äge reaktsioon panema ministeeriumi oma meetmete üle järele mõtlema.

Esiteks ei ole nimekirjade ja etteantud arvude alusel läbiviidud küüditamised rahva mälust kadunud ja ka muud, hoopis süütumad ettevõtmised ei tohi seda valu osatada.

Aga kui üldsuse sellises reaktsioonis nähagi ülemääraseid emotsioone (neidki ei tohi eitada!), siis kriminaalpoliitiliste vahendite ja nende ühiskondliku proportsionaalsuse jälgimine on justiitsministeeriumi otsene töökohustus.

See on järelemõtlemise koht: kui kaugele tohib poliitika tungida õigusesse, või vastupidi öeldes – kus on õiguse ja õigusteadusliku teadmise piir, mille ületamisega tungib poliitika talle keelatud alasse. Peaks ju ühiskond tervikuna ja iga poliitik eraldi olema huvitatud ka sellest, et nende eesmärgid ja ambitsioonid austaksid teisi valdkondi.

Õigus ei ole poliitika tööriist, vaid omaette väärtus ühiskonnas. Demokraatlikus ja õigusriigi põhimõtteid austavas riigis räägitakse õiguse (mitte juristide!) ülemvõimust.

Miks on konkreetsete kohtusse saadetavate juhtumite arvuline kavandamine piirkonniti leidnud Eestis valulise hukkamõistu?

Paber ei kao

Eelkõige sellepärast, et selline planeerimine loob näiva ohu, et plaane püütakse igal võimalusel täita. Mäletame hästi mõne aasta tagust vaidlust selle üle, kas kohtunikud ja prokurörid võiksid kuuluda erakondadesse.

Tabavalt väljendas end tookord Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste, väites, et õigusemõistmine mitte ainult ei pea olema õiglane, vaid ta peab seda ka näima. Sel põhjusel loobuti ideest võimaldada kohtunikel ja prokuröridel olla erakonna liige. Ja õigesti tehti.

Ka kohtueelsed toimingud seonduvad õigusemõistmisega ning peavad samuti mitte ainult olema, vaid ka näima õiglased.

Konkreetsed arvud süüteo liikide kaupa, jagatuna piirkondade vahel, tekitavad ühiskonnas paratamatult kahtlustusi, et tegemist on plaaniga, mille täitmine on eesmärk omaette.Neid kahtlusi on raske hajutada, isegi siis, kui neil mingit faktilist alust ei ole.

Nii saab õiguskaitseorganite maine tugevalt kahjustada, mis lõpptulemusena pöördub seatud eesmärgi vastu. Kuigi eesmärk on õige – efektiivsem kuritegevusevastane võitlus.

Alus kahtluseks

Kui planeerida raha eraldamist, töökohtade loomist, operatiiv-jälituslikku tegevust jm, arvestades eelnevate aastate statistikat, on see igati normaalne. Loomulik eesmärk on tõsta kuritegude avastamise protsenti. Kõigeks selleks läheb tarvis raha ja inimesi.

Ka korruptsiooni osas on ilmselt põhjendatud kartus, et korruptiivseid tegusid tehakse palju rohkem, kui neid seni on avastatud. Eesmärki, et avastada tuleks rohkem, tuleb ainult tervitada, kuid mida annab siia juurde konkreetsete arvude piirkonniti fikseerimine, millel on vähemalt väliselt kõik plaaninäitajate tunnused? Kuigi seda plaani ei pea täitma, ja seda väidet tuleb uskuda, tuleks ette antud arvudest loobuda.

Usume, et ükski prokurör ei jäta asja kohtusse saatmata, kui «plaan» on juba täis, ning ei tee seda ka ilmaasjata, kuigi «plaan» veel täis ei ole. Küll on aga loodud alus kahtlustusteks, et see alati nii ei toimi.

Nii pannakse õiguskaitseorganid olukorda, kus nad peavad pidevalt tõestama, et nad ei ole kaamelid. Justiitsministeeriumi poolt oleks mõistlik nn mõõdikute süsteem üle vaadata ja teha vastavad parandused.

Saab ka ilma arvudeta

Konkreetsetest arvudest loobumine ei välista statistikal põhinevat ressursside planeerimist ning korrigeerida ei ole vaja eesmärki – avastada võimalikult palju kuritegusid.

Selline tegevus aga ei tohi näida nn plaanitäitmisena, kuna tekitab ühiskonnas hirmu- ja kindlusetusetunde. Uurijate ja prokuröride töö hindamisel ei tohiks isegi teoreetiliselt olla aluseks sellisel viisil ette antud arvud.

Justiitsministeerium, töötades välja kuritegevusevastase võitluse lähtealused, toimib ühiskonna turvalisuse huvides, kuid seda tuleb teha ühiskonnale arusaadaval ja tema õiglustundele võimalikult vastaval viisil. Teiste riikide võtete kohandatud ülevõtmine ei saa olla siin määravaks argumendiks.

Kui ka püstitada eesmärk – korruptiivseid tegusid tuleb avastada näiteks 200% enam kui eelmisel aastal, kuna rahva seas tehtud küsitlused näitavad, et korruptsiooni on lubamatult palju –, ei oleks selles midagi halba.

Sellise eesmärgi puhul tuleb eeldada, et õiguskaitseorganid pingutavad siin rohkem, kuid nende töö hindamise aluseks ei tohiks olla see, kas mingi konkreetselt ette antud arv on saavutatud või mitte.

Välistatud peab olema võimalus, et selle arvu saavutamise nimel rikutakse kellegi õigusi. Justiitsministeeriumil ei tohiks olla raske nimetatud ohutunne kõrvaldada.

Tagasi üles