Saame tuttavaks! Mina olen teie linnapea

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Karl Luik

FOTO: Postimees.ee

Tema teened Tartu ees on olnud ilmatu suured. Oleks endastmõistetav, et näiteks mõni suurem tänav kannaks tema nime. Võiks olla ju ka üks temanimeline sild. Isegi monumendist mõtelda ei tohiks olla keelatud.

Nii on hinnanud Karl Luike, Tartu linnapead aastail 1920–1934, oma mälestustes kirjanik Ain Kaalep. Jutt on mehest, kes kujundas Tartu selleks, mis ta oli Eesti vabariigi ajal enne Teise maailmasõja puhkemist.

Sõda tegi Tartu vaeseks ja poolpaljaks. Sellepärast pole sõja ajal ja sõja järel sündinuil olnudki võimalik näha eestiaegset, kodust ja kaunist Tartut.

Ainult vanadel koloreeritud postkaartidel näeb veel uskumatult ilusa ja tänaseks olematu hoonestusega tänavaid Emajõe kaldail.

1920. aastal, kui sõlmiti Tartu rahu, aastal, mil Karl Luik linna juhtima asus, oli Tartu tüüpiline tsaariaja räpane provintsilinn, kirjutab Kaalep oma mälestustes.

Suurte teenetega arhitekti Arnold Matteust teame ja hindame kõrgelt tänini. Kohta meie teadmistes ja kodulinna ajaloo tundmises väärib ka linnapea, kellega Matteus tegi aastaid tulemusrikast koosööd.

Linnapea ja linnaarhitekt

1926. aastal Saksamaalt arhitektuuriõpinguilt Tartu linnaarhitektiks kandideerima tulnud Matteus tegigi kõigepealt visiidi linnapeale endale. Linnapeaks oli tol ajal Karl Luik, endine matemaatika-füüsikaõpetaja.

Euroopas hariduse saanud noor arhitekt leidis esimesest tööpäevast alates linnapeas endale toetaja ja vaimse liitlase.

Eesti Vabariik pani oma riigi ülesehitamisel suured ülesanded just omavalitsustele – riik algab ju kodust, igaühe kodukohast. Eestlase kui oma riigi kodaniku väärikuse tõstmisel olid esmatähtsad haridus, hoolekanne vanade ja kaitsetute laste eest ning sanitaarne elukeskkond.

Tartus asuti neid elulisi ülesandeid täitma 1920. aastal linnapeaks valitud Karl Luige juhtimisel.

Tulemuslik koostöö

Pärast aastast linnaarhitektina rabelemist halvenes Arnold Matteuse tervis. Tähendusrikas on selle ebameeldivusega seonduv tema mälestustes.

«Tänu Tartu linnavalitsuse heatahtlikule vastutulekule sain peale haiglat kolm kuud palgalist puhkust ja sõitsingi Prantsusmaale.

Hästi paranenult külastasin tagasiteel mitmeid Prantsusmaa, Itaalia ja Austria linnu, võrdlesin neid Tartuga, nägin, kui palju olime neist veel maha jäänud.

Veel enam kui Suurt Ehitusmeistrit vajab Tartu Suurt Sanitari, kes puhastaks me kauni Emajõe tema kallastele aastakümnete jooksul kogunenud risust ja saastast, seaks korda me tänavad ja väljakud, vabastaks me tagaõued haisvatest prügikastidest ja rämpsust,» kirjutab Prantsusmaal n-ö uued nägemisprillid saanud linnaarhitekt.

Õnneks leidis ta kohe mõttekaaslasi ja vaimseid toetajaid arstide, ülikoolitegelaste ja – mis veelgi tähtsam – linnavalitsuse enda juhtivate töötajate seas eesotsas linnapea Karl Luigega.

Nad alustasid Emajõest. Likvideerisid tollase Kivisilla ja Puusilla (hiljem Vabadussild, praegu raudsild) vahel asunud kolm vana kinnist ujulat, kuhu kallastelt heitvett voolas. Linnarahvas küll protestinud, et kes see hakkab palava ilmaga sinna kaugele uude ujulasse vantsima.

Linnaarhitekti meenutustest: «Mul valmis kiiresti projekt, linnavalitsus leidis kusagilt vahendid ja jaanuaris-veebruaris, veel Emajõe jääkatte all olles, rajasime kalmistute naabrusse uue ujula.» Hiljem kogesid ägedad vastuvaidlejad, et tegu oli õige.

Linnavalitsus ja linnapea koos arhitektiga alustasid võitlust ka Kivisillast allapoole jäävate turuputkade vastu. Need olid ju ärilises mõttes head tuluallikad. Kauplejad ja putkakaubanduse pooldajad ähvardanud putkadevastastele kere peale anda.

Aga sanitaarsema ja kultuursema linna nimel ning üksteist toetades saadi Emajõge ääristavatest putkadest lahti. Likvideeriti ka ühe katuse all asunud avalik käimla ja väike söökla Emajõe kaldal (praeguse Lutsu monumendi naabruses).

Linnaarhitekt ei saaks olla rahuldust pakkuvalt loominguline ja oma tegevuses nii tulemuslik, kui teda ei toetaks linnapea oma meeskonnaga.

Ja pajatades oma koostööst Luige-aegse linnavalitsusega, väljendubki tark Matteus mitmuslikult: alustasime, rajasime, lammutasime, ehitasime, laiendasime, rekonstrueerisime, söandasime (ehitada tagasihoidliku, kuid siiski linna esimese avaliku purskkaevu Barclay platsile).

Kõik need tegusõnad tähendavad, et aastail 1920–1934, kui Karl Luik oli linnapea, linna ilme muutus, arenes ja paranes.

Tartu ülikoolist matemaatikudiplomi saanud Luik tegutses enne linnapea kohale tõusmist Lõuna-Eestis matemaatikaõpetaja ja koolinõunikuna. Seepärast olnudki tema erilised hoolealused koolid.

1922. aastal hakati Lina tänavasse ehitama uut koolimaja (praegune Karlova gümnaasium). Tööle pandi kutse- ja täienduskoolid, avati uusi algkoole.

Uued linnajaod

Et Tartu ei mahtunud enam senistesse piiridesse, asuti linnaümbrust planeerima. 1921 liideti linnaga Veeriku alev, 1923 valmis Tammemõisa maadele rajatava Tamme linnajao planeering.

1928 laienes linn Tähtvere mõisa piirkonda. Prestiižikas linnajaos oli esimene hoone Matteuse projekteeritud villa skulptor Anton Starkopfile (Hurda 2). 1922 läks liikvele Tartu esimene bussiliin marsruudil raudteejaam – Peetri kirik.

4. jaanuaril 1926 avati mahapõlenud Puusilla asemele ehitatud sild, esimene suur raudbetoonehitis Eestis. See nimetati võiduka Vabadussõja auks Vabadussillaks.

1926. aasta kevadel omandas Tartu linn Ulila elektrijaama ja turbatööstuse ning 1929. aastal varustati kogu linn Ulila elektriga. Südalinna rajati veevärk.

Elutöö eest Siber

Suurvõimude vahetus pühib enamasti olematuks eelmiste tegijate kordaminekud ja hindab ümber nende saavutused.

Ka Karl Luik arreteeriti kui sotsiaalselt ohtlik element. 16. augustil 1946 saadeti ta asumisele Siberisse, Irtõši jõe äärsesse Tobolski linna (kuulsa keemiku Mendelejevi sünnilinn).

Siberi kliimat talumata suri teenekas tartlane 65 aasta vanuselt, kaugel kodulinnast ja perekonnast, 5. märtsil 1948.

    Tagasi üles