Neli aastat tagasi jõudis ka Eestis suurtele ekraanidele esimest korda õhus ja bambuselatvades jooksmise kaunis kunst. Ang Lee «Tiigri ja draakoni» võitlusstseenid tekitasid vaatajas, kelle filmikultuur püsib jonnakalt kahe jalaga maa peal, ilmselt võõristust.
Ent hilisemad saabujad, isegi kui nad liiguvad lähemale võitluskunstide algsele kodule, on alati kehvemas seisus. Kuigi «Tiigri ja draakoni» lavastas Taiwani päritolu Ang Lee, avastas mandri-Hiina alles hiljem, et Hongkongis juba kümmekond aastat viljeletud fantaasiaga piirnev filmisuund võib saada uue hiina filmikunsti esindusartikliks.
Seni Euroopa festivalidel preemiaid kogunud Zhang Yimou profileeriti otsustavalt ümber ning aastaid võimudega kerges opositsioonis olnud Viienda Põlvkonna reissöör kodunes uue hiina filmi ametliku peavoolu esindajaks. Juba enne seda oli Chen Kaige teinud samavõrd poliitiliselt korrektse «Keisri ja palgamõrvari».
Türannia või vabadus
Pärast «Kangelast» pöördub Zhang Yimou «Lendavate pistodade majas» tagasi ajaloo ja võitlusballeti varjamatult melodramaatilise kombinatsiooni juurde. Autorifilmi väärtustele truud vaatajat jääb painama küsimus, kas tegemist pole mitte turundusliku enesekloonimise ja etableerumisega.
Hiina ajalooline film otsib teatavas mõttes publikuga lepitust. Õppinud Ameerikalt, et rikkalik disain ja produktsiooniväärtused on see, mida rahvas tegelikult tahab, põimib uus hiina film oma sõnumi klassikaliselt kenasse vormi.
Ja mis puutub traditsiooni ja selle autentsusse, pole kahtlust, kas veenvamalt mõjub paarisaja-aastase kultuuri jäljendamisvõime või paarituhandeaastane rafineeritud kultuurikogemus.
Hiina ajaloofilm seob erinevas vahekorras dilemmasid türannia ja vabaduse, allumise kohustuse ja individuaalse iseseisvuse vahel. Üsna keerukal viisil püüab valitsus rahvale teatavaks teha, et halbade valitsejate aeg on möödas ning isegi halbade valikute ees seistes oli ja on võimalik leida väärikas viis endale kindlaks jääda.
«Lendavate pistodade maja» taandab need poliitilise alatooniga poolused lihtsalt vastasjõududeks, kelle suhtes sisuline sümpaatia ei oma mingit tähendust.
Lendavate pistodade maja on nõrgeneva keisrivõimu vastu suunatud liikumine, kelle peamiselt naistest liikmed näevad pealegi välja nagu rohelised seenekesed. Kohaliku valitseja korrakaitsejuhid Jin ja Leo kahtlustavad, et vastupanuliikumise kese asub konkubiinide majas.
Jin mängib purjus külalist ja kui Leo tuleb kontrollreidile, paneb ta pimeda tüdruku Mei proovile. Mõlemad vangistatakse. Lavastatud põgenemise käigus vabastab Jin ka Mei ja lootuses tabada lendavate pistodade juht asuvad nad sõduritest jälitatuna teele.
Esimesed tõsiselt haaravad stseenid polegi tegelikult võitluskunstidega seotud. Konkubiinide juurde saabudes paneb Leo ette mängida kaja-mängu. Pime tüdruk peab kordama häälestatud trummide helisid, mida tekitab lendulastud uba.
Kellel on «õigus»?
Koreograafiliselt suurejooneline stseen loob taas midagi uut selles filmisuunas, kus miski pole algusest peale olnud võimatu ja kus kõik võimatu on tundunud juba teostatuna. See ei ole veel vastasseis, vaid ainult proovilepanek, omamoodi reklaamtreiler järgnevale.
Võitluskunstide filmi ülesehituses midagi uut avastada on keeruline. Sündmustik viib järjest uute kokkupõrgeteni ning vaikimisi topeltmängu kahtlustades liigub tegelastepaar oma tundmatule eesmärgile lähemale.
«Kangelase» tegevustik oli eepiliselt ülevaatlik, muinasjutu või arvutimängu sarnaselt üles ehitatud. Üks peategelasi jõudis samm-sammult ülesandeid täites keisrile lähemale ning õigluse ja kättemaksu idee käivitasid kogu süee.
«Lendavate pistodade maja» poliitiline intriig hajub filmi käigus, tehes ruumi armastuskolmnurgale, mis ei saagi lõppeda teisiti kui traagiliselt.
Samamoodi ähmastub, kellel on «õigus». Lendavate pistodade metsaõdede meetodid ei erine kuigivõrd keisri sõdurite omadest ja tegelaste loobumist oma ideedest on nii kergem mõista.
Ent milline pool valida, on Hiina ametlikust seisukohast endiselt oluline. Kuuldavasti astus naispeaosaline Ziyi Zhang Hiina filmifestivalil lavale armeevormis. See kannab sama sõnumit nagu Elvis Ühendriikide armees 1950ndatel.
Kolm mõõdupuud
Lisaks juba ootuspärase perfektsusega lavastatud võitlustele on filmis pea nägemuslikke stseene. Neist ühes iseloomulikumas jälitavad armastajaid bambuselatvu mööda keisri sõdurite varjud, kelle liikumisest annavad märku langevad lehed ja sahin. See tõestab, et kõik, mis läheb bambusse, võib tegelikult õnnestuda.
Valdav osa võtteid on tehtud looduses, rõhutades peategelaste tundeid kui «loomulikke». Küsimus, kas vastaspooli esindavad peategelased ka tegelikult teineteise suhtes midagi tunnevad või on see võrgutamismäng, hoiab sündmustikku päris kaua liikumises.
Lõpustseen, kus armastuskolmnurk on määratud ühe oma nurkadest kaotama, algab pahaendeliselt pilves taeva all ja jätkub lumesajus.
Siinkohal juhtub üht-teist, mis isegi hiina melodraamaga harjunud vaataja proovile paneb. Nagu teinekord Spielbergi filmide puhul, on lõpplahendus targem olematuks mõelda, ilma et tervik selle all kannataks.
Kinematograafiliselt teatava täiuslikkuseni jõudnud anris ilmub ilmselt ka edaspidi filme. «Tiiger ja draakon», «Kangelane» ja «Lendavate pistodade maja» moodustavad tahtmatult triloogia, mille taustal teisi mõõdetakse, nagu «Sõrmuste isand» jääb igasuguse fantaasiafilmi maamärgiks veel pikaks ajaks.
Hiina film näitab, et ka selgelt kommertsreegleid järgivasse loosse saab leidlik reissöör teatud piirini arukaid hoiakuid ja keskmisest keerukamaid mõttekäike mahutada.
Uus film kinolevis
«Lendavate pistodade maja»
Reissöör Zhang Yimou. Osades Ziyi Zhang, Takeshi Kaneshiro, Andy Lau
Hiina-Hongkong 2004
Tallinna kobarkinos 25. märtsist