Päevatoimetaja:
Emilie Haljas

Pärnumaal murdis isakaru poja

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Peep Männil (vasakult), Marko Kübarsepp ja Janno Lang Pärnumaa metsas maha murtud karupoja juures, kelle tapjaks oli isakaru.
Peep Männil (vasakult), Marko Kübarsepp ja Janno Lang Pärnumaa metsas maha murtud karupoja juures, kelle tapjaks oli isakaru. Foto: Ur­mas Luik / Pärnu Postimees

Pärnumaa metsnik Jaan Rikker leidis Kõnnu küla lähistelt mahamurtud karupoja, kelle tapjaks osutus üllatuslikult kevadises metsas nälga jäänud isakaru.

Käru metskonna metsnik Rikker läks eile Käru metskonna piirimail Kõnnu küla lähedal harvendusraiet sisse märkima. Metsasihil olles märkas Rikker karu, kelle jälgi mööda minnes leidis ta mahamurtud karupoja.

«Vaatan, karu läheb üle sihi. Mõne aja pärast kogusin end ja hakkasin huvi tundma, kust ta tuli,» kirjeldas Rikker. «Jäljed viisid tihnikusse, kust leidsin mahamurtud karupoja, kuuseoksad peale pandud, nagu karu teeb. Helistasin siis topisemeister Janno Langile.»

Teadlaste proovid

Lang saabus kohe vaatama. Mehed leidsid mahamurtud karupoja ümbrusest palju karujälgi. Oli teada, et lähikonnas liikus kolme pojaga emakaru. Jälgede hulga järgi oletasid nad, et ilmselt murdis isakaru ühe poegadest maha, teised pääsesid aga minema.

Lang teavitas juhtunust metsakaitse- ja metsauuenduse keskuse ulukiseire osakonna juhatajat Peep Männilit. Parajasti Tartus viibinud teadlane sõitis kohe Pärnumaale, kaasas keskuse spetsialist Marko Kübarsepp.

Kui mehed karupoja laiba okste alt välja võtsid, ilmnes, et isakaru oli selle sisikonna ära söönud. Tapetud looma sugu määrati tema käpa järgi – selle laius mõõtmisel oli kümme ja pool sentimeetrit. «Pidi isane olema,» märkis Männil.

Teadlane võttis nii naha- kui lihaproovi, korjas lähedusest väljaheidet – nende abil tehakse kindlaks looma toitumus ja DNA.

Üldiselt on juhtumid, kus isakarud poegi murravad, teadlaste sõnul väga haruldased.Juhtunu põhjuseks märkis Männil nälja. Karul pole kevadel metsast midagi süüa. Poja sisikonnast saab toitu umbes nädalaks. Tervest karupojast oleks jätkunud täiskasvanud loomale nälja kustutamiseks paariks nädalaks.

Haruldane juhus

Teadlane pakkus, et poeg oli aasta ja kolm kuud vana ning kaalus algselt 80 kilo. Vana karu võis ta käpaga uimaseks lüüa ja siis maha murda. Võis aga ka kohe kaelast hammustada ja kaela murda.

«Karu oleks kindlasti tagasi tulnud ja poja nii ära söönud, et vaid käpaotsad küüntega alles,» rääkis Männil. «Ka naha võib ta lõpuks ära süüa. Aga see, et isakaru poja sööb, on ikkagi väga haruldane. Seda juhtub vaid kevadperioodil. Murdja pidi pojale lihtsalt peale sattuma, ega ta taga ajama ei oleks hakanud.»

Topisemeister Lang saab loa murtud noorkaru jäänused ära viia. «Kas sellest head topist tuleb, vana karu on naha üsna ära lõhkunud,» kahtles Lang. «Aga pea on päris terve. Vaid kaela pealt, kust ta murdis, on nahk katki.»

Tagasi üles