Üleolek nii rünnakul kui kaitses, parem komplekteeritus see oli see, mis tõi Audentese võistkonnale tänavustel võrkpallimeistrivõistlustel võidusära, tõdesid rivaalid ja ka meeskonnaliikmed ise.
Meeskonna ühtsus tõi Audentesele võrkpallikulla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimeste seas seda küll tõsisel ilmel Audentese võistkonna juhendajaid Juha Lanttot ning Raul Reiterit õnnitlenud Tartu Pere Leiva peatreeneril Alar Kaljuveel oli kindel nägemus sellest, miks pealinlased said kulla, tartlased aga hõbeda.
«Nii nagu hooaja algul ütlesin, meie sidemängija on kehvem kui Audentesel,» sõnas Kaljuvee. «Minu arvamus on see, et hea side on pool võistkonnast, ja Veiko Lember oli tänavusel hooajal parim. Kulla võitmiseks pidanuks meil olema selline jõuline ja kiire side, nagu oli meil Andris Krumin.»
Kaotus äratas üles
Audentese treener Raul Reiter muheles, kuldmedal kaelas, et lõppkokkuvõttes oli Audentes lihtsalt võimsam nii rünnakul kui servis.
«Esimese kaotusmängu järel ärkasime ka meie üles. See, et tartlased meile nii südilt vastu hakkasid, polnud mulle küll mingi üllatus, on ju tegemist hästi komplekteeritud pika, kuid veel natuke noore võistkonnaga,» tunnustas Reiter finaalivastast.
Küsimusele, mille kallal edaspidi vaeva nägema peab, vastas Reiter mõtlikult, et eks meeskonna blokki ja kaitsemängu saaks veelgi paremaks muuta.
Asjatundjate hinnangul viimase finaalmängu vaieldamatu täht Veiko Lember, kuid ka Audentese kapten Jarmo Neuhaus sõnasid kui ühest suust, et võidu toonud mängus oli nende trump just hästi pidanud blokk.
«Aga eks kuld tuli tänu ühtsele meeskonnale ja, mis seal salata, meie võistkond oli ka natuke paremini komplekteeritud kui Tartu oma,» möönis Neuhaus.
Veiko Lember polnud Pere Leiva, oma endise tööandja, suhtes kiidusõnadega kitsi: «Tartlased mängisid finaalseerias kindlasti oma tänavused parimad mängud ja tegid mängud publikule väga huvitavaks.»
Eesti võrkpalliföderatsiooni peasekretär Henn Vallimäe võttis samuti sõnades mütsi Tartu võistkonna ees maha.
«Võrreldes nende kahvatu hooaja algusega suutsid nad finaalideks kosuda. Hooaja eel noortest mängijatest meeskonda kokku pannes võeti risk ja see tasus end ära,» sõnas Vallimäe. «Audentesel läks võidu vormistamine igatahes raskemaks kui seda algul oodata oli.»
Hõbe polnud pettumus
Viimaseks osutunud finaalmänguks oma pea kuldseks värvinud Pere Leiva ründaja Marek Pihlak sõnas muigelsui, et juuste värvivahetuse tagant ei tasu otsida mingit sõnumit, uus stiil olevat lihtsalt toreduse pärast.
Miks aga jällegi kulda ei tulnud, sõltus Pihlaku nägemust mööda paljudest pisiasjadest natuke andsid tartlased järele servis, tsipa blokis ja kokkuvõttes andiski see paremuse Audentesele.
«Ei, hõbe pole sugugi pettumus, olime selle ära teeninud,» tunnistas Pihlak. «anss kulda võita oli olemas, kuid selleks pidanuks meil kõik absoluutselt õnnestuma. Ja eks meil jäi edu ka kogemuste taha, näiteks meie noormängija Ragnar Pähn polnud kunagi varem meestefinaalis mänginud.»
Ka Pere Leiva kogenud kapten Margus Niinemägi nentis, et hõbemedal oli tartlastele ootuspärane, kahjuks ei sündinud üllatust.
«Finaalseeriast meenub esimesena meie suur tahtmine ja loomulikult esimese mängu võit. Kahjuks läksime seejärel krampi ega suutnud end ületada,» märkis ta.
Kullamängud
1. mäng Audentese Ülikool Tartu Pere Leib 2:3 (17, 23, 18, 17, 9)
2. mäng Audentese Ülikool Tartu Pere Leib 3:1 (23, 23, 20, 21)
3. mäng Audentese Ülikool Tartu Pere Leib 3:1 (18, 17, 18, 16)
4. mäng Audentese Ülikool Tartu Pere Leib 3:1 (19, 24, 19, 16)
Küsitlus
Kuidas hindate äsja lõppenud Eesti meeste võrkpallimeistrivõistluste finaali?
Kristjan Kais
rannavõrkpallur
Finaalseeria näitas, et Tartu võitles Audentesele südilt vastu, mängides oma võimete piiril. Tagantjärele vaadates võinuks tartlased kokkuvõttes ju mõne geimi rohkem saada, kuid teisalt jälle on Tartu võistkonnas veel palju noori mängijaid, neil on aega paremaks saada veel küll.
Kuldmedalile võinuks Pere Leiva võistkond ehk siis loota, kui Audentese võistkond oleks lõpuks täiesti ära kustunud. Seda aga ei juhtunud. Oli ju Audentese võistkond ikkagi paremini komplekteeritud, seda nii sidemängijate kui temporündajate koha pealt.
Neeme Raig
ASi Pere Leib nõukogu esimees
Praegu (vahetult viimase finaalmängu järel toim) on tunne nagu algajal kirurgil palju kordi on nässu läinud, ükskord peab asi õnnestuma ka. Uus hooaeg on ees, siis tuleb taas kulda püüdma minna.
Kuid minu sõnum on, et Pere Leiva meeskond tuli hõbedale, mitte ei jäänud teiseks. Miks ma nii arvan? Ega põhiturniiril polnud tartlaste seis nii ilus, et võinuks hõbemedalitki loota.
Finaalseeriaga tervikuna jäin väga rahule, oli ilusaid mänge, ainult kolmas kohtumine ei meeldinud, seal oli Pere Leib ikka kehv.