NO96 «Seitse samuraid» – lihtne on keeruline ja vastupidi

Kaks samuraid – Kikchio (Tambet Tuisk) ja Kyuzo (Rein Oja).

FOTO: Postimees.ee

Lavastaja Tiit Ojasoo ütles ühes hiljutises intervjuus: «Otsin juba mitu aastat selliseid tegelasi, kes võiksid olla kangelased. Neid on suhteliselt raske leida.»

Olen nõus. Kangelasi on väga raske leida. Küll aga on (pseudo- ehk meedia-) kangelasi kerge tekitada. Ning see ei ole antud kontekstis kõrvaline mõtteliin. Sest, meediasangarid on sangarlikus mõttes antikangelased.

Täpsemalt – vastukangelased, kes kangelase kui printsiibi ära lörtsivad. Seeläbi tõelise, olemasoleva kangelaslikkuse naiivseks narruseks mängivad. Seeläbi kangelase leidmise veelgi keerulisemaks teevad.

Me ei leia kangelast, sest me ei tea, milline ta on. Me teame, millised on ta hologramsed varjukujud, ja me teame, milline ta ei ole.

NO96 «Seitse samuraid» etendub Kadrioru pargi basseinides kahes versioonis. Laste- ja täiskasvanute omas. Samad sõnad, sama viis? Raske öelda. Nii ja naa. Küsimus on sama, selle püstitus sarnane, kõnekeel sama – aga vastus, see on juba kahtlasem.

Küsimused vaatajaile

Mida siis Ojasoo õieti küsib? Suuri küsimusi, arvan. Usun. Tunnen. Küsimusi olemasoleku põhjuste ja mõtte kohta. «Milleks see kõik?» on üks küsimus, küsimus, mida ikka küsitakse ja tõsiselt ei võeta. Ojasoo on liikunud originaalsema küsimuse poole – kuidas elada, et ei tekiks küsimust, milleks see kõik...

Ja mida ta vastab? Ei vasta midagi. See tähendab, et tema eest vastab endale iga vaataja ise. Enda sees. Ma usun, et vastuseid, mis mina inimesena endale vastasin, pole mul kriitikuna kohane publitseerida. Küll aga on kriitikule kohane, kohustuslik, juhtida lugeja tähelepanu vastuste otsimise teele. Anda vaatamisvõti. Palun, nüüd on see antud.

Kusjuures, nii täiskasvanutele kui lastele. Täiskasvanud ainult võiksid oma lapsi mõne suunava küsimusega vastusele lähemale suunata. Mõtlema suunata. Sest see on ju eesmärk.Niipalju sisust. Ideest. Nüüd vormist.

Mäng, puhtus, selgus

Ojasoole võib (lavastajana) ette heita palju – hüplikkust, pohhuismi, ülbust, kinnisideid (kuigi ma isiklikult (kriitikuna) ei ole üldse kindel, et kostnud etteheited ka õigustatud või õigupoolest üldse etteheited on), kuid mitte kinnisust elik umbsust kujundikeele otsimisel. Viitsimatust märgisüsteemidega mängida. Tujutust või mõttelaiskust (mis paraku me tänapäevale nii iseloomulikud on).

Ojasoo lavastusi vaatama minnes teame, et see on teistmoodi teater. Või noh, on teater. Aga me ei tea, mismoodi see teistmoodi on. Ootushorisont lubab eri(li)sust, aga ei kanna endas vihjeid, millist.

Siinkohal on võtmesõnaks lapsepärasus. Mäng. Ka täiskasvanute versioonis muidugi mõista, eelkõige just seal. Ja kui mäng on viidud lõpuni, täielikku lapsepärasusse, kui soovite, siis täiskasvanute maailmas groteski, siis pole võimalik ka mängu lõhkuda.

Kui küla on bassein ja külamehed prügikastid, ja ongi bassein ja prügikastid, siis pole võimalik öelda, et mis te, mehed, jamate, need pole ju külamehed, need on prügikastid.

See oleks liiga kohatu.

Nõnda on lavastus ideed puhastav – on näitleja, kes näitab ja määrab – ütleb, mis on mis ja kes on kes. Vastuvaidlematult. Nagu mängiv laps. Kõik on puhas. Kõik on selge. Ja – kõik on huvitav.

Samas – nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, lihtsust ei ole võimalik saavutada tehniliste rakendusteta. Küllalt keeruliste tehniliste rakendusteta, kusjuures.

Minge vaadake. Ojasoo on praktiliste paradokside meister. Kõik lihtne on keeruline ja vastupidi. Nagu armastuseski.

Nonii – artikkel lõpeb ja avastasin, et olen rääkinud kogu aeg Ojasoost kui tüki lavastajast. Ei vasta tõele – lavastajad on Ojasoo ja Semper. See on ilus kujund. Näitab, et pinnapealsus on jäägitu ja nakkav.

Tiit, Ene-Liis, jätkake – tööpõld on lai.

Uuslavastus

«Seitse samuraid»

Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

Kunstnik Ene-Liis Semper

Samuraid Tambet Tuisk, Rein Oja, Tarvo Sõmer jt

Esietendused 12. ja 14. augustil Kadrioru ujumisbasseinides

    Loe ka neid

    Tagasi üles