Eesti seismojaamad Läti esimest maavärinat ei fikseerinud

Maavärina graafik. Foto: Toomas Huik

Kuigi lõunanaabrite meedia teatas täna riigi esimesest kohalikust  maavärinast 27. juulil Kuramaal, kahtleb Eesti asjatundja Tarmo All  selle toimumises, sest väidetavat maavärinat Eesti seirejaamad ei  registreerinud.

«Meie jaamad küll midagi selle maavärina kohta ei räägi, samas ka soomlaste jaamad midagi ei näita,» ütles Eesti geoloogiakeskuse geofüüsika, mere- ja keskkonnageoloogia osakonna juhataja Tarmo All Postimees.ee'le.

Ta lisas, et kahjuks pole tal võimalik vaadata Lätis Kuramaal asuva Slitere jaama, mis ilmselt 27. juuli maavärina registreeris, andmeid. 

Alli sõnul on Lätis registreeritud 3,4-magnituudiline maavärin meie piirkonna jaoks väga tugev maavärin. «Selline värin ei saa kohe kuidagi teiste jaamade poolt jääda märkamata, nii Eesti kui ka Soome jaamad oleksid pidanud seda kindlasti märkama,» lisas ta.

Läti Kolka poolsaarele lähim Eesti seismojaam asub Matsalus ja Alli sõnul on raske uskuda, et nii tugevat maavärinat poleks see jaam fikseerinud.

Küsimusele, mis siis Lätis eelmisel nädalal toimus, pakkus teadlane, et ilmselt võis olla tegemist mingi muu kohaliku sündmusega, näiteks lõhkamise või varinguga.

«Samas tuleb tõdeda, et Eesti seirejaamad fikseerivad suurepäraselt ka Läti territooriumi lõunaosas teostatud lõhkamisi, mille võimsus jääb tavaliselt samuti piiridesse 1-1,5 magnituudi,» toonitas All.

Kui tänane teade põhineks ühe seismojaama salvestisel, mis selle fikseeris, siis võiks teadlase sõnul arvata, et tegu on süsteemi valehäirega. «Ikka juhtub staatilisi mürasid ja muid asju. Aga kui inimesed seda tundsid ja asjad liikusid, siis tekib küll küsimus, mis
see oli, sest on väheusutav, et inimesed toodavad massiliselt valeinfot,» tõdes ta.

Teadlase sõnul on igal juhul tegemist äärmiselt tähelepanuväärse sündmusega ning kindlasti võtavad Eesti teadlased Läti kolleegidega ühendust ja üritavad välja selgitada, millega täpselt oli tegemist.

Eestis registreeritakse u 1,5 maavärinat aastas ja nende suurused jäävad 1 ja 1,5 magnituudi piiresse. Lisaks salvestavad Eesti jaamad igal aastal sadu tehnogeenseid seismilisi sündmusi (lõhkamised, varingud jne).

«Meie jaoks on juba üle kahe magnituudi tugev maavärin, 3,4 aga juba väga tugev,» selgitas All. Tavaliste lõhkamiste puhul, mida tehakse Eesti põlevkivikaevandustes või Läti
dolomiidikarjäärides, jäävad need näitajad tavaliselt 1,5 magnituudi
piiresse.

Kui Ida-Virumaa põlevkivikaevandustes toimuvad lõhkamised, siis need kajastuvad teadlase sõnul ka kõigis kolmes Eesti seismojaamas. «(Ida-Virumaa - toim) lõhkamispiirkonnast kõige kaugemal, üle 100 km, asub Vasula jaam Tartumaal ja näeb kõiki neid lõhkamisi,» selgitas ta.

Lätlaste maavärina nappusel on teadlase sõnul kaks põhjust, esiteks on sealne piirkond tektooniliselt veel vähem aktiivsem kui Eestis. «Teiseks polnud neil kuni eelmise aasta keskpaigani sobilikku aparatuuri ega jaama maavärinate registreerimiseks,» selgitas All.

Eestis on maavärinate registreerimiseks ja uurimiseks vajaminev aparatuur olemas juba 1990-ndate aastate keskpaigast. Praegu töötab Eestis kolm seismojaama, Lätis on kaks seismojaama, lisaks mullu avatud Slitere jaamale on üks veel ka Valmieras. Leedus seismojaamad puuduvad. 

Eesti viimane suurem maavärin, mida inimesed tundisid, oli 2004. aasta 28. jaanuaril Kirbla külas Läänemaal. 2006. aastal fikseeriti ka maavärin Osmussaarest põhja pool, kuid kuna see toimus territoriaalvetes, siis maismaal seda tunda ei olnud.