Kulgeja

Urmas Vadi

FOTO: Lauri Kulpsoo

Mul on tunne, et paralleelselt eksisteerib vähemalt kolm maailma: päris-ilm, une-ilm ja Vadi-ilm.

Oli selline kobe Tartu-pärastlõuna. Luusisime Urmas Vadiga (28, kirjanik, raadiohääl, filmi «Kohtumine tundmatuga» stsenarist ja muusikali «Georg» libretist) mööda Supilinna, kirjumirjud sügislehed talla all krabisemas; päike püsis madalal, paar räsitud olemisega kassivolaskit pilgutasid möödujaile kavalalt silma.

Majas number kolmteist jõime tema vanavanaisa meisterdatud laua taga valget teed, Cinematic Orchestra taamal tagasihoidlikult kumisemas, ja muudkui rääkisime.

«Iseenesest pole ma mingi suhtleja tüüp. Ükspäev vaatasin, et mul polegi kuigi palju uusi tuttavaid. Tegelikult tuttavaid on küll, aga sõbrad on kõik vanad. Pole nagu mingit tahtmist ka kellegagi tutvuda. Isegi väljas ei viitsi käia,» ühmab Vadi.

On see mingi väike väljavalitud kirjanike ring, kellega sa suhtled?

Ei. Paar head sõpra on, ja nemad küll kirjanikud pole. Kui nad muidugi salaja ennast kirjanikuks ei pea...

See pole nii, et olen kirjanik ja hängin teiste kirjanikega ringi. Ehk on see mingi põlvkonna asi ka, et igaühel on oma elu ja mingi oma asi ajada. Mõniteist aastat tagasi istusid Illegaardis Tartu kirjanikud, rääkisid maailmaasju ju neil oli seda vaja; aga ma küll ei arva, et peaksin iga päev mõne kirjanikuga koos viina või veini jooma.

Kui palju sind möödunud ajad mõjutanud on? Teatavaid motiive leiab su juttudest: tipp&täpp, aitummeri, kerikommeri jne.

Absoluutselt! Kogu see asi, mis sind ümbritseb ja mille sees sa paratamatult oled, inimesed, kellega suhtled, sõbrad, filmid, mida vaatad, muusika, mida kuulad, ja raamatud, mida loed – kõik paratamatult mõjutavad ning siis tulebki see, kes sa oled.

Olen juba lapsest saati olnud täpselt see inimene, kes ma olen – ehk õppinud ainult inimestega suhtlema. Mu põhiolemus on ikka seesama, lihtsalt tekstid on äratanud mingi tähelepanu ning olen suutnud selle maailma, mis kogu aeg minus olemas on olnud, teistele nähtavaks teha.

Tuli see, et su tekste tähele pannakse, sulle üllatusena või olid enesekindel ja uskusid, et ühel päeval saab sust kuulus kirjamees?

Ma olin ikka pigem selline meeletult kahtleja tüüp. Näiteks koolis, kui öeldi, et sa oled igavene loll ja miks sa neid asju üldse teha ei oska, oli mu esmane reaktsioon – äkki on neil õigus ja võib-olla ma oleng selline juhmakas, kes ei tea midagi. Et kui inimesed jagunevad nii: ühed, kes süüdistavad kõiges ennast, ja teised, kes arvavad, et kõik halb tuleb kusagilt väljastpoolt, siis ma arvan, et see, mida sa oled või teed, tuleb sinust endast.

Keskkooli läksin ma alles hiljem; olid mingid imelikud ajad ja seiklemised, ma käisin ehituskoolis ehitajaks õppimas ja õhtukoolis ning alles hiljem läksin gümnaasiumi. Ega ma ei teadnud üldse, mida oma eluga peale hakata, ja veel vähem aimasin, et suudan üldse midagi kirjutada.

Kirjanik kui mõiste hirmutas mind kunagi väga, aga praegu olen isegi Kirjanike Liidu liige.

Kas hirmutav kuvand kirjanikust kui näpitsprillidega Tuglasest hakkab taanduma?

Praegu võin ma isegi selge häälega välja öelda, et olen kirjanik. Aga ei tahaks samas väita, et kõik on valmis ja paigas, sest et minu meelest saab ainult surnud inimene valmis olla.

See on asi, mida ma kõigest hoolimata teeksin – isegi kui keegi huvi ei tunneks, ei loeks ega lavastaks, kirjutaksin ikka edasi.

Kardad, et ühel päeval tuleb selline seis?

Ma ei karda midagi ja isegi ei mõtle selle peale. Kirjutan ja teen lihtsalt asju, mida tahan – selle peale, kuidas teised neid vastu võtavad, ma üldse enam ei mõtle. Kunagi mõtlesin küll, et kuidas saada kuulsaks, tähtsaks ja rikkaks. (Muigab. Tegelikult kogu aeg.)

Et oleks lahe, kui saaksin sama kuulsaks kui Jaan Kross, aga palju rikkamaks ja mul oleks... ma-ei-tea-mida. Oli selline keskkooliiga, kus ikka sellised hullud mõtted tulevad.

Õppisime mõlemad Forseliuse gümnaasiumis, endises Tartu 8. keskkoolis, mis omal ajal oli tuntud kõva kirjanduskoolina ja kirjanike koolitajana – Unt, Saluri, Vallisoo on selle kasvandikud. Kas oodati uue tähe sündi?

Minult nagu ei oodanud keegi midagi. Aga meie ühine õpetaja Helja Kirber on mind meeletult mõjutanud, võin seda täiesti siiralt öelda.

Tema nägi minus midagi – minus, kes ma olin igavene pätt ja loru ega osanud korralikult inglise keelt, polnud kunagi kirjandit kirjutanud, luuletustest rääkimata. Suutis mu elama panna ning korraga olin ma üle sellest närusest tööstuskoolist, kus koos hulk juhmakaid inimesi, ja jubedast neljateistkümnendast keskkoolist, kus suurte vuntsidega direktor mulle keemias kahe pani ning õpilasi ohjeldamatult sakutas.

Olles sellest kõigest lõpuks välja, täiesti uude keskkonda murdnud, suutsin lõpuks hingata, elama ning neid asju kirjutama hakata. Ma olen täiesti kindel, et see kõik sai teoks tänu Heljale.

Mul ongi elus olnud mõningaid tarku naisi, kes mu käekäiku mõjutanud on.

Need on – ?

Helja on üks, raadios on paar inimest, näiteks Maris Johannes ja Külli Tüli, kellega koos ma saateid teen.

Üleüldse arvan ma, et kuigi osa naisi on muidugi hüsteerikud ja hullud, tunduvad naised siiski huvitavamad ja mõnusamad.

Kohe tuleb meelde see sinu ahjualuse-jutu Terje oma mõnusa ja sooja salliga.

Õige küll, ma ise polegi sellele mõelnud. Mõtlen ikka nii mehe-keskselt, endakeskselt. Aga see on tõsi, naised on kuidagi korrastatumad. Mehed ikka peavad kogu aeg oma muredest rääkima ja hädaldama, naised on kuidagi rahulikumad või

Tegelikult ei taha ma üldse kuidagi lahterdada meesteks ja naisteks, vaid et on inimesed, kellega ma suhtlen, ja mingid inimesed, kellega ma ei suhtle.

Millistega sa ei suhtle?

Hullude ja hüsteerikutega. Nendega, kes lähevad reede õhtul klubisse Panoraam Meie Meest kuulama või Püssirohukeldrisse karaoket laulma. Need ei ole minu inimesed ja mul pole nendega millestki rääkida. Kui vaja, suudan nendega muidugi rääkida küll, ja ma ei arva, et kogu see kelder oleks napakaid täis, aga... need pole minu inimesed. Külla neid ei kutsuks.

Kui tähtsad on unenäod?

Unenäod on hästi tähtsad. Ma olen ehk isegi seda unenäo-asja üle ekspluateerinud, aga unenäod ON hästi tähtsad.

Mida viimati unes nägid?

See on täiesti napakas asi! Nägin kaht asja.

Esiteks olin võõras linnas koos sõber Eeroga, ja seal oli üks müür, betoonist. Et oleme koos vennaga viimasel ajal oma maja juures üsna palju betooniga valamistööd teinud, siis võib-olla tuli unenägu sealt, aga see polegi tähtis. Ühesõnaga – oli müür ja selle ees auk, selline ristikujuline, ja ma ronisin sinna sisse.

Hiljuti olin lasknud tuulekoja jaoks kokku keevitada raamistiku nelikant-torudest. Unenäos oli aga risti ees väike värav. Vaatasin, et mu pea mahub väravast läbi, ja mõtlesin – tegelikult oleks parem, kui pea läbi ei mahuks ning et keegi peaks siia uue keevitama. Keevitatigi ja korraga olin ma risti sees kinni – mõlemal pool nelikant-torudest värav. Hästi õudne oli, ärkasin hirmuga üles.

Olid risti löödud?

Ei tea, mul pole selle Kristuse-asjaga midagi seotud. Kristus pole nagu minu küla mees.

Ja teine unenägu?

Ühel päeval tuli siia pika habeme ja vileda mantliga väike mees. Hakkas ringi käima ja küsis, et kas mul on tuba üürida. Ütlesin, et ei ole, ja korraga tõmbas ta habeme, mis tal kummiga kaelas oli, eest – see oli Mati Unt! «Minu teada peaksite te surnud olema,» ütlesin ma. «Mul on hästi kahju – te olete hea lavastaja ja kahju, et te surnud olete.»

Unt ütles aga, et ta polegi surnud, vaid hoopis varjab ennast, ma ei saanudki aru, mille eest; ning et tal on kiiresti tuba tarvis. Läks ülakorrusele, kus elab üks mu üürnik, ja ütles, et see tuba sobib talle. «Ei, seda tuba ei saa, sest et siin juba elab keegi,» ütlesin mina. «Aga kas see väike üürnikuplika oma lapsega on tähtsam kui mina?!» nõudis tema.

(Naerame mõlemad pööraselt.)

Mõni raamat, mis sind oluliselt mõjutanud on?

Üks mu lemmikraamatuid on Preussleri «Krabat». Justkui lasteraamat, aga otsast selline tume, hästi müstiline ja seletamatu. Tekstis peakski olema teatavat seletamatust, müstikat – ehk olengi seda teadlikult sisse kirjutanud.

Aga neid autoreid, kellest ma olen heal meelel end mõjutada lasknud, on päris palju.

Oma töökohtade seas oled märkinud: Padise kloostri munk.

Ah, see oli lihtsalt raha pärast! Õppisin raadiorežiid ja mingisse teatrietendusse oli vaja munki, kes kloostris jalutaks. Vaatajad said ka kloostris ringi käia ja pärast hernesuppi süüa.

Ilm oli tõeliselt rõve, novembri lõpp, lund sadas.

Mingit kirgastumist ei toimunud?

Absoluutselt mitte mingisugust! Selginemine toimus pärast Padise lasteaias, kus oli soe ja sai magada. Lasteaia seinale oli maalitud palm ja ahvipoiss – tulime Padise kloostrist, täiesti läbi ligunenud külmusest ja naftast, sest pidime ka pidevalt tõrvikuid täitma, ja kui siis nägime seda ahvipoissi kollase liiva peal, siis me sõber Jaan Tootseniga lihtsalt naersime väga kõvasti. Väsimusest.

Milliste emotsioonide tulemusena su tekstid sünnivad?

Näidendid mõtlen ma enne kirjutamist alati läbi, joonistan isegi mingid graafikud, kus kirjas peasündmused ja tegelaste muutumine läbi teksti. Viimasel ajal jutte polegi palju kirjutanud, kuigi tahaks

Eks nad on sündinud sellest kummastavast tundest, mis polegi ehk selge rõõm ega selge nukrus... et oled justkui midagi taibanud. Kuid seda, mida taibanud oled, saab kirjeldada alles siis, kui tekst on ära kirjutatud. Tead küll, miks sa seda kirjutad, aga kõige olulisem tuleb välja siis, kui loed ise või loeb keegi teine seda teksti ja saab sellest nagu aru.

Ilmavalgust näeb täiesti teistsugune, sürreaalne ja nihkes Vadi-maailm?

See polegi mingi sürr ja ma ei väida, et see nihestamine mulle väga meeldiks. Kui kirjutama hakkasin, oli see küll oluline komponent, et maailm nihkesse ajada – aga praegu ongi see täpselt nii, nagu mina asju näen.

Osa sellest, kuidas asjad tegelikult on, mingi osa sellest, kuidas nad võiksid olla, ja osa sellest, kuidas asjad unes või teiste kujutlusis on – kõik see moodustab ühtse terviku. Pole mingit kindlat piiri selle vahel, mis on olemas, ja selle vahel, mis võiks olemas olla. Fiktsioonid ja olme on kokku keeratud, aga ma ei tee seda teadlikult – et paneks nagu vahepeal hullu ja samas muutun normaalseks inimeseks.

Minu tekstides ongi nii, et mingid inimesed võivad olla surnud, aga samas elavad edasi, või siis mingid inimesed, kes elavad, aga on juba ammu surnud. Uni, elu, vahet pole – kõik need asjad on koos.

See kõik kokku on minu teadvus – kusagil selle vahel, millest ma mõtlen, mida kujutlen ja mida päriselt teen, need tekstid ongi.

No olgem ausad, lugupeetud teleinimeste ajalookäsitluse ajasid sa oma filmis «Kohtumine tundmatuga» ikka kõvasti nihkesse. Mõni küsis koguni, kas Vadile pole enam miski püha.

Kui, siis on minu jaoks pühad mu lähedased, mu kodu; aga ma ei saa Mati Talviku kohta öelda püha. Samas ei taha ma tema kulul kindlasti ka kurja nalja teha.

Kirjutasin tegelikult tõeliselt saamatu, teles tiitreid kleepiva tegelase, kelle nimi oli Mati Tilba. Kirjutamise ajal tekkis arutelus Raagi ja teleüliõpilastega mõte, et see vend võiks järje peale saades nime ära vahetada, ja nimi võiks tulla luuletajatelt – nii saigi ta tänu arbujaile nimeks Talvik.

Valdo Pandi puhul on küll palju elusaid seiku seal sees, aga Mati Talvik sai nime juhuse tahtel. Pealegi – on ju tore, et ühest lorust Mati Tilbast sai tubli Mati Talvik.

Selle telelooga ja «Georgiga» seoses olen tegelnud inimestega, kes on kunagi päriselt olemas olnud. Mõnes mõttes on see ohtlik – inimesed võivad solvuda, neile on see Georg Ots, ükskõik kui palju ma ei räägiks, et see on ju ainult mäng.

Aga kui mõelda, et inimene pole mitte ainult see, kes ta on olnud sel nädalal või sel aastal, vaid ka kõik see, mida ta on oma eelnevas elus teinud või tegemata jätnud, tundub see kuidagi kohutav. Et oled selline tervik, mis kannab seda kõike endaga kaasas.

Selle juures võiks olla vaatepunkt, kus saaksid ennast ja teisi lahti võtta ja uuesti kokku panna.

Et olla hoopis midagi muud?

Jah. Näiteks sina – teed minuga hästi põhjaliku intervjuu, aga kui palju oskad sa pärast öelda, kes ma olen? Ma kardan, et väga palju ei saagi, kuigi see võib olla hea intervjuu. Inimene pole pelgalt klomp, mida saad paari tuhande tähemärgiga kokku võtta.

Aga just seda tahetaksegi – öelge, kas Georg Ots oli salahomo? Või oli ta hoopiski sala-naistemees? Või oli ta kalamees? Kes ta oli?!

Mina ei oska seda öelda, võin vaid oletada. Nii et see ongi vaid mäng oletusega, kes ta oli, mis segatud faktidega, milline ta kõigile teadaolevalt oli.

Ei tahaks inimest ühe lausega kokku võtta.

Nii et me ei saa öelda viie sõnaga, kes on Urmas Vadi?

Ma arvan küll, et ei saa. Võib ju öelda, et ma olen üks mees majast number kolmteist. Aga igal tänaval on maja number kolmteist ja sellega ei ütle ka midagi erilist ära.

Võib ju mõelda, et olen mingi rõõmus inimene, aga samal ajal pole ma selline rõõmus pumpsik, kes kogu aeg teeb nalja, joob õlut ja kellel on kogu aeg kõik hästi.

Aga sul on ju kõik hästi! Kirjutad, näidendeid lavastatakse, armastus on stabiilne

On küll, kuid ega see inimese põhiolemust ei muuda. Mul pole midagi kurta, ausalt – aga sellele vaatamata tuleb vahel masendus peale.

Ma pole mingi rõõmus inimene, kes kirjutaks selleks, et nalja saaks ja kellele meeldiks väikesed karvased loomad, kassid, pisikesed lapsed ja räpases ühistranspordis sõita, et olla oma rahvaga koos. Mitte et mulle lapsed ei meeldiks, aga ma pole mingi rahvamees.

Paljud loevad mu tekste ja neil on naljakas. Aga ma ise mõtlen seda kõike jumala tõsiselt, see on minu jaoks väga tõsine asi, kuigi välja kukub totakas ja nihkes.

Vihastab see, kui sind nimetatakse edukaks noorkirjanikuks?

Ma vihkan sõna «edukas». Tänapäeval peavad kõik kuidagi väga edukad olema – võtma pangalaenu, ärkama hommikul kell seitse, tegema mingeid Väga Suuri Tegusid, õhtul veel trenni jõudma.

Sinult oodatakse kogu aeg, et oleksid väga produktiivne. Niisama olla üldse ei saa, aga minu meelest peab vahepeal just niisama olema, laisklema. Mulle meeldib sõpradega tulle vaadata, jutte rääkida.

Materiaalne heaolu mind eriti ei huvita, kuigi ega mul poleks hea olla ka nälgiv kirjanik, kel ei jätku raha küttepuude ostmiseks. Teatav heaolu on vajalik, lihtsalt kategooriad on teised.

Parem ütle, et ma olen noor, laisk ja lihtsalt kulgev. See meeldiks mulle palju rohkem.

Urmas Vadi

Sündinud 28. veebruaril 1977

Lõpetanud Tartu Forseliuse gümnaasiumi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli raadiorežii erialal.

Eesti Raadio saadete «Kultuurikaja» ja «Litter» toimetaja.

Kirjutanud näidendeid ja novelle, ilmunud autorikogu «Unetute ralli» (2002), näidendid «Kohtume trompetis!» ja «Elvis oli kapis!» (Loomingu Raamatukogu, 2005). Filmi «Kohtumine tundmatuga» stsenarist ja muusikali «Georg» libretist.

Elukaaslane Eeva, kass Liisi.

Helja Kirber,
õpetaja ja sõber

Mul on Urmas meeles 1994. a septembrist. Suur klass, uus klass, kõik võõrad näod - oma esimese septembri programmkõnet rääkides tabasin, et on üks pikkade juustega poiss, kes mind vaatab ja kuulab. Eks teised ilmselt olid ka vait, sest kes siis esimesel septembril uue õpetaja juures ikka juttu ajab, aga see on mul meelde jäänud. Istus ukse ääres tagumises pingis, kuulas ja noogutas ja tõmbas kuidagi oma olekuga tähelepanu.

Ma ei mäleta, et kolme aasta jooksul oleks Urmase puhul olnud kuidagi juttu mingist olulisest murrangust. – kõik need loovad asjad olid tal kusagil olemas ning ta hakkas neid kohe tegema.

Gümnaasiumiajal andis ta välja oma esimese jutukogu. Kusagil Võrtsjärve kaldal pakkus ta mulle materjale vaadata – tuli tuulehoog ja lehed pidid peaaegu minema lendama, nende kinnihoidmisega oli tükk tegemist.

Näitlejaannet oli tal ka, lavastasime nende klassiga «Sugari» - Urmas mängis üht naiseks kehastunud muusikut. Ühel jõulupeol parodeeris ta keemiaõpetaja Aivar Vinnet nii hästi, et seda meenutatakse siiani.

Mul on jäänud temaga seoses ainult lahedad elamused, eks sellest on jäänud ka meie läbikäimine ja tutvus.

Vadi Georgist

Inimesed Venemaal, Soomes ja Eestis armastavad Georg Otsa seniajani väga, see on neile nagu mingi meeletus.

Kui ma lugesin tema elulugu ja mõtlesin selle üle, mis tema ümber toimus, sain aru, et ta oli tõesti väga-väga hea laulja. Kui pragu tema plaate kuulata, on see meeletult kaasakiskuv – pole mingi lihtsalt hääle tekitamine, vaid ta laulab nii mõttetäpselt.

Ma ei taha teda kuidagi nihestada. Mu mõte oli see, et võib-olla on kogu maailm segi läinud ning on üksainus inimene, kes pole seda teinud – see on Georg Ots.

Tagasi üles