Taud vangistas inimesed lehmalauta

ASi Laatre Piim juhataja Edda Vahtramäe jäigi ootama Tai–Malaisia–Singapuri ringreisi, mis lubati talle pärast seda, kui farmitöölisi üle kuu aja laudas hoidnud taud läbi oli. Foto: Margus Ansu

See pidi olema tsiviilkaitseõppus, usub Valgamaa Laatre farmi kunagine juhataja Edda Vahtramäe siiani. Ometi oli kõik päris – isegi pisarad tema väikese tütre silmis, mida ta läbi traataia pidi nägema. Neil novembripäevil 1982. aastal levis Eestis suu- ja sõrataud, kirjutab Villu Päärt.

Valgamaal Laatre sovhoosis algas kõik pühapäeval, mil farmijuhataja Vahtramäe jutule tuli karjak – lehm olevat haige. Pilt, mis farmijuhataja ees avanes, oli justkui õpikust maha kirjutatud. Lehm matsutas – see tuleb keele peale tekkivatest haavanditest – ja ajas sülge suust välja.

Haige suuga lehm ei saa enam heina süüa, see on piinavalt valus. Hiljem tulid sõra piirile ja nisadele villid, mida töötajad käisid paljakäsi salviga määrimas.

Suu- ja sõrataud, kinnitati hiljem laborist. Tegelikult oli Valga rajoon selleks valmis, oli korraldatud õppusi, sest Lätis ja Venemaal oli taud varem liikvel.

Üle kuu aja vangistust

Kuid haige lehma juurest ära tulles oli Vahtramäele selge: kõik sel hetkel farmis viibinud töötajad ei lähe siit niipea mitte kuhugi. Suurfarmi värav löödi kinni ja tabalukk ette. Ükski sees olnud töötaja ei tohtinud lahkuda – taud oleks levinud.

Kulus paar päeva ja farmivärava ette tekkis putka, kus miilits sees valvas. Ligi kolmkümmend inimest elas 43 päeva suurfarmis kinnise aia taga võimaluseta välismaailmaga kohtuda. Ülejäänud farmitöölised, kes «vangistusest» pääsesid, saadeti metsa puid tegema.

Lisaks neile, kes juba aias sees, tuli inimesi veel traataia taha karantiini juurde kutsuda. Mõni mees tuli vabal tahtel, sest naine oli juba kinnijääjate hulgas. Kooli internaadist toodi voodid, madratsid, tekid ja padjad.

Alkoholi sissetoomisel tuli silma peal hoida, napsitanud inimeste vahel on tülid kerged tulema, meenutab Vahtramäe paarikümne aasta taguseid sündmusi. Lautvanglas oli range kord: mehed ja naised magasid eraldi ruumides. «Kas keegi seksis ka, seda ma ei tea. Peale ei sattunud,» lisab ta.

Kas osa õppusest?

Vahtramäel endal olid kodus 2,5-aastane tütar ja 6,5-aastane poeg. Mõlemad käisid lasteaias ning pidid nüüd isa hoole all hakkama saama. Ühel päeval toodi lapsed ema vaatama. «Väike tüdruk tõmbas korra nina nutuseks,» räägib Vahtramäe. «Ma sain neile helistada. Aga mul siin sees oli hullem kui neil kodus.»

Kuid miks usub Vahtramäe, et haiguspuhang nende farmis oli osa õppusest? Sest neil oli kõik olemas – olmeblokk, desinfitseerimisbarjäärid ja aed ümber. Millegipärast ei sattunud haigus neisse lautadesse, kus uksed olid pärani lahti ja iga teekäija võis sisse astuda. Haigus algas kõige metsapoolsemast laudast ning sealt edasi ei kandunud.

Laatre oli loomakasvatusinstituudi katsebaas, toona tehti pidevalt uute ravimite katseid. Teisel taudipäeval oli Laatre juba rajooni tsiviilkaitsestaabi valvsa pilgu all. Samuti tekkis üks hommikune helistaja – vene rahvusest meesterahvas, kes tutvustas end kui «suu- ja sõrataudi staap» ja küsis haigestunud loomade arvu. Nii igal hommikul. Kust need kõned tulid, ei tea Vahtramäe senimaani.

Taud läks geomeetrilises progressioonis ehk esimesel päeval haigestunud lehmade arv oli järgmisel päeval juba topelt.

Traataia taha jäänud tegid kõvasti tööd ja leppisid tasapisi sellega, et niipea nad välja ei pääse. Vangijääjate tingimused olid paremad kui tollal tavaliselt kombeks.

Üks lüpsja hakkas kokaks ning tema tehtud toitu sõid kõik aedikusse jäänud. Kui sealiha tüütama hakkas, helistas farmijuhataja välja ja tellis viinereid. «Kus Vene ajal neid viinereid saada oli?» Samamoodi olid taudivangidel laual apelsinid.

«Vanakat» joodi kotist

Üks poissmees olla kiitnud, et kodus tema eest küll nii hästi hoolt ei kanta, et kolm korda päevas söök ees. Suurfarmijuhataja pidi vaatama, et kõik oleksid söönud ja puhtad. Poest telliti moosi, kommi ja õlut. Jõulupühad peeti laudas – oli kuusk, küünlad. «Inimestel tuli tuju üleval hoida,» räägib Vahtramäe.

Kord mäletab Vahtramäe, kuidas üle aia lendas paberkott. «Vana Tallinna» pudel koti sees läks katki, aga tihe paberkott pidas rüüpe koos kildudega kinni. Nii imeti jooki kotiservast.

Vahel viidi miilitsale ka süüa. Kui miilits oma putkasse liiga kauaks istuma kippus jääma, võtsid farmivangid putkast voolu välja. Külmast putkast tuli miilits peagi välja. Lõpuks, 194. haige looma juures saadi piir peale – vaktsiin hakkas mõjuma. Ükski loom ei surnud.

Karantiinifarmis välja lüpstud piimaga polnud midagi teha, seda tuli iga päev tonnide viisi. Osa valati sõnnikuhoidlasse, lõpuks hakati seda kuumutama. Peaaegu keema aetud piim läks sigadele – seda lasti voolikuga läbi värava «lautvanglast» välja.

Haiged loomad viidi pärast taudi lõppu Valka lihakombinaati – selleks ajaks oli muu tootmine seisma pandud, et haigete loomade liha tervetega segi ei satuks. Mida neist loomadest tehti, Vahtramäe ei tea. «Küllap konservi, kuumutades taud hävib.»

Suurim hirm oli aga siis, kui ühe zootehniku suu hakkas paiste minema. Kardeti, et taud on talle külge hakanud. Siis polnud pääsu – tuli haige välja arsti juurde lasta. Õnneks tuli hambaarstilt rahustav teade – kõigest hambajuurepõletik.

Päev enne aasta lõppu tehti värav lahti ja vangid võisid välja minna. Taud oli läbi. Vahtramäe sai aga tuusiku – Tai–Malaisia–Singapuri ringreis. See on Vene aja mõistes võrdne reisiga Kuule. Tubli töö eest. Parteikomitees otsiti tulutult tema isiklikku kaarti, kuid naine polnud parteisse astunud. Siis lubati, et võetakse kohe ühendust, kui reis tuleb. Seda ootab Vahtramäe siiani.