Kolleeg Rootsi raadiost rääkis muljeid ERSO kontserdilt Stockholmist, Läänemere festivalilt. Ta kiitis küll Eesti esindusorkestri muusikalist taset, kuid teda hämmastas muusikute tõsine ja rõõmutu ilme. Jäi mulje, et neid on millegagi ära pahandatud.
ERSO lavatõsidus on kodupublikule hästi teada. Üksnes mõned mängijad on elevad, orkestri energiat veab kontrabassirühm, üldine ilme on aga sünk. Kontserdi lõppedes võtab orkester sisse külgpoosi, vaid poolenisti publikuga rõõmu jagades. Arvasin, et jahe eesti muusik on välismaal teistsugune ning teda haarab esinemisõhin. Kuid tõsidus istub liiga sügaval sees.
Meie kontserdilavadel ongi tõsidus normiks. Üksikud eesti muusikud näivad esinedes rõõmsad ja õnnelikud. Isegi jazzimehed mängivad pilli ilmel, nagu teeksid vaevalist tööd. Vaevalt on siin põhjuseks väike honorar või kuupalk.
Muusikat peetakse tõsiseks asjaks ja keegi osalejatest ei taha, et teda arvatakse kerglaseks. Ja nii naeratab musitseerides vaid kaks eesti pianisti, mõlemad on Ameerikas elanud.
Vanade/noorte klassika
Klassikalisel muusikal pole praegu parimad ajad. Publikuhuvi väheneb kogu maailmas ähvardavas tempos. Plaadifirmad panevad kinni oma tõsise muusika leibeleid, hingusele lähevad terved sümfooniaorkestrid. Kontsertidel käivad peamiselt vanemad inimesed ja klassikalise muusika raadiojaamade kuulajate keskmine vanus aina kasvab.
Klassikalist muusikat hoiab elus esitaja, interpreet. Just tema kätes on sajandeid vana muusika tulevik. Häda pole tõsiduse vähesuses, vaid rõõmu puudumises. Kui noored ei tule saali, pole paarikümne aasta pärast seal enam kedagi.
Produtsendid ja klassikaturu korraldajad püüavad uut publikut hõlmata. Külastasin sügisel Edvard Griegi muuseumi Troldhaugenis. Seal rääkis giid külastajatele esimese asjana, kuidas norra klassikut noortele lähedale viiakse. See oli tema jaoks aktuaalne teema, muuseumitöötajate tänavuse aasta lipukiri.
Griegini juhiti noori telereklaamides kasutatud palade kaudu. Lapsed said sealsamas muuseumis klassiku lugusid sämplida. Erilise rõhuga toonitas giid, et Griegi villas salvestas üks populaarne rockbänd oma video.
Kooliaasta alguse puhul toimus Bergeni filharmoonias spetsiaalne kontsert üliõpilastele. Esinesid muusikaakadeemia laulutudengid ja filharmoonia orkester peadirigent Andrew Littoni juhatusel. Kava oli äärmiselt kirju, kui kasutada ühe eesti muusikaprominendi väljendit, lausa rosolje.
Kõige raskem tükk, Straussi «Don Juan» mängiti esimeseks, seejärel kõlasid natuke lavastatud katkendid Mozarti ooperitest, vaheaja asemel paar jazzipala, Raveli klaverikontserdi imeilus Adagio ja lõpuks valik popimaid palu Prokofjevi «Romeo ja Julia» süitidest.
Kontserti juhtis dirigent, kes lisaks dirigeerimisele teadustas, naljatas ja mängis klaverit. Algatuseks palus maestro tudengitel käega märku anda ja 1400 kohaga täissaalis kerkis kätemets.
Litton spiikis, käed taskus. Ta ei jutustanud sonaadivormist või tromboonide arvust, vaid rääkis ainult seda, mis võiks tavalisele noorele vastu kajada, suhetest ja armastusest (Strauss oli seda kirjutades 24-aastane, Julia armus 14-aastaselt, perekonnad on tülis teate ise jne).
Kava oli vastutulek publiku maitsele ja väga heal tasemel esitatud. Noorel tenoril oli krokodillikostüüm, aga ta laulis väga hästi. Kavaleht jutustas teoste juurde lühikesi lugusid tunnetest ja erootikast. Orkester mängis lõbusa vaimustusega ja iga pala lõppedes saal juubeldas. Pärast kontserti pakuti suupisteid ning õhtu jätkuks toimus afterparty lähedalasuvas jazziklubis.
Kuidas noored saali saadakse? Kontserdipaiga administraator rääkis, mismoodi tehakse Bergenis süstemaatilist tööd 30 000 üliõpilasega. Efektiivselt toimib elektrooniliste ja sms-teadete saatmine. Noortele pakutakse intrigeeriva pealkirja ja erilise programmiga kontserte.
Tudengi kontserdipilet on võrreldes muude Norra hindadega väga soodne sümfooniakontsert maksab sama palju kui bussisõit lennujaamast linna. Uue publiku võitmiseks nähakse kõvasti vaeva.
Amadeus postikana?
Miskipärast on paljud arvamusel, et vanemaks saades inimesed tõsinevad, keskenduvad püsiväärtustele ja hakkavad kultuuri tarbima. Kindlasti on selliseid õnnelikke saatusi. Kuid põlvkonnad ja kombed vahetuvad. Üha rohkem on inimesi, kelle kodus pole kunagi olnud raamatuid või kes arvavad, et Beethoven on koer samanimelisest filmist ja Amadeus postikana poeg.
Eestis on lasteprojektid nii ERSO-l, rahvusooperil kui ka Eesti Kontserdil, kuid teismelistele ja tudengitele ei pöörata kuigivõrd tähelepanu. Kuidas leiaks hea muusika noort publikut? Soodushinnaga piletist on vähe. Näiteks Jazzkaar toob saali noore publiku, kuid selle usalduse jaoks on korraldajad aastaid tööd teinud.
BBC korraldas hiljuti aktsiooni, mille edumastaapi ei osanud nad ennustada. Kultuurikanali Radio 3 Beethoveni nädalal tutvustati mitmekülgselt helilooja loomingut ja kõik muusikale määratud ajad täideti klassiku teostega. Lisaks pakkus BBC oma koduleheküljel võimalust tasuta arvutisse laadida kõik Beethoveni üheksa sümfooniat.
Kuulajad osutusid uskumatult aktiivseks. Beethovenit downloadima tuli üle miljoni inimese. iPodid täitusid sümfooniatega. Raadiosse saabus kirju tudengitelt, kes tegelesid eksamiks valmistumise asemel Beethoveni nautimisega või pensionäridelt, kes sellepärast soetasid endale digitaalsalvestaja.
Ainus, kes rahul polnud, oli plaaditööstus. Kuidas tohib raadio jagada tasuta seda, mida nemad tahaks raha eest müüa!
Üllatav, kuid rahul pole ka teenekad kultuuritegelased ja muusikaprominendid. Üks teine välismaa kolleeg, vana raadiohai, küsis kahtlevalt, miks õigupoolest peaks kontserdisaali repertuaari kuulama kõrvaklappidega mingist plekk-karbist ja kui kaugele võib publiku maitsele vastu tulla. Kontserdilaval ei sobivat ju esitada teostest väljakistud üksikuid osi, ei tohi naerda ega naeratada.
Ajad ju muutuvad
Mis saab siis, kui ajad muutuvad lõplikult? Vajadus uue järele paistab möödapääsmatu ja muutused tulevad niikuinii. Aga igasugune muusika ebatavaline esitlemine väljakujunenud maitsega publikule on riskantne, sest võib pahandada kellegi tõekspidamisi.
Samamoodi ei pruugi vanad ja noored alati sobida samasse saali. See on probleem.
Aga kui muusikud on laval kurvad, pole üldse lootust. Nad võiksid musitseerides kas või teeselda nagu näitlejad , et nad siiski naudivad muusikat, mida mängivad. Sest kui esitaja kaotab usu muusikasse, ei saa loota ka kuulaja usaldusele.