Võrkpalluritel hea aasta. Veel parem tulemas?

Tänavu Belgiasse siirdunud Janis Sirelpuul on rahvuskoondise kiires edenemises olnud märkimisväärne roll. Foto: Liis Treimann

Kui panna Martin Müürsepp paari Tanel Teiniga ja saata nad laia maailma võite koguma, siis kaugele nad jõuaks? Mida suudaksid paarismängus jalgpallurid, näiteks Andres Oper ja Andrei Stepanov? Või käsipallurid Riho-Bruno Bramanis ja Martin Noodla? Keegi ei tea. Ei oska ette kujutadagi. Ei pea võimalikukski.

Neil aladel paarismänguvõistlusi ei korraldata. Jalgpallurid ja käsipallurid teevad vähendatud koosseisus trikke rannaliival, korvpallurid tänaval, kuid kaks kahe vastu võistlemist pole proovitud. Kahjuks. Väikeriikidel oleks see ainus võimalus maailmas läbi lüüa. On palju reaalsem leida paar kõrgeklassilist mängijat kui panna kokku täiskoosseis.

Võrkpallis on paarismänguga tegeldud mõnikümmend aastat, see kuulub 1996. aastast olümpiakavva. Eestlastest jõudsid maailma paremate lähedale kõigepealt Vardo Tikas ja Margus Niinemägi, üheksakümnendatel Avo Keel ja Kaido Kreen. Praegu tipus olevad Kristjan Kais ja Rivo Vesik on ületanud kõikide koduste eelkäijate saavutused. Rannavolle tõendab veel kord, et eestlastele sobivad hästi mitmekülgset ettevalmistust eeldavad spordialad, kus vajakajäämised füüsises saab edukalt korvata muude oskustega.

Äsja lõpetasid Kais-Vesik ülieduka hooaja. Maailma edetabelis fikseeriti neile koht esikümnes (10.), maailmameistrivõistlused lõpetati viiendana. Kui saavutatud taset õnnestub lähema kahe ja poole aasta jooksul hoida, ei teki Pekingi olümpiale saamisega probleeme. Teame, et nad sihivad siiski enamat, mitte üksnes kvalifitseerumist 24 olümpiapaari hulka. Pole enam palju neid, keda võita ei ole suudetud.

Hüpe saalimeeskonnalt

Rõõmustav number vaatab meile vastu maailma saalivõrkpalli hooaja edetabelist. Eesti koondmeeskond hüppas korrapealt paarikümne astme võrra, maandudes 49.-60. koha jagajate seltsist puhtalt 35. kohale. Nii kõrgele edetabelikohale pole meie teistel pallimängualadel (olümpiaalal) midagi vastu panna.

Tõusu tagas edu MM-valiktsüklis, kus saadi viis võitu ja neli kaotust. Võiks ju ka uhkelt lisada, et jõuti kahe võidu kaugusele MM-2006 finaalturniirist, aga pole mõtet – oli ette teada, et tippvormis Venemaa ja Poola vastu Eesti MMi viimasel valikturniiril ei saa.

Äsja selgusid EM-2007 loosimistulemused. Eesti meeskonna alagrupikaaslased on Horvaatia, Iisrael ning Bosnia ja Hertsegoviina. Kahte viimast on tänavu kindlalt võidetud, järelikult on lootust neid edestada ka tuleval suvel. Horvaatia peaks olema pisut tugevam – ikkagi tänavuse EMi kaheksas, väga lähedal oldi võidule Venemaa üle.

EMi finaalturniirile lubatakse 16 meeskonda. Hea mänguga sinna ei pääse. Tuleb mängida väga hästi. Tunduvalt paremini kui tänavu. Muidu pole mõtet lootust hellitada.

Otse pääseb Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile vaid alagrupi võitja, paremuselt teine saab tõenäoliselt vastaseks (üks mäng kodus, teine võõrsil) kas Ukraina või Soome. Ka soomlased ja ukrainlased on eestlastest viimase 15-20 aasta vältel edukamad olnud, aga klassivahe pole suur.

Euroopa Meistrite liiga, kus teevad kaasa Raimo Pajusalu ja Jaanus Nõmmsalu, on võrkpallurite NBA, võrdne hokimängijate NHLiga. Maailmavõrkpalli süda tuksub Euroopas, kuigi parim koondis on juba aastaid Brasiilial.

Korralikes Euroopa klubides kogevad täiskoormust Eerik Jago (Hollandis), Pavel Kružajev (Kreekas), Janis Sirelpuu (Belgias), Kristjan Õuekallas (Soomes), aga ka Eestisse jäänud Argo Meresaar on Tartus taastamas oma paari aasta tagust vormi. Samas ei saa kuidagi vajalikku mänguaega sidemängija Kert Toobal (Prantsusmaal), keda kimbutab kord treeneri usaldamatus, kord vigastus. Tervisehädad pole lasknud end kaugeltki täiel määral avada suurepäraste kehaliste eeldustega Kristjan Sikastel (Audentese Ülikool).

Mängijaid tuleb hoida

Peame igast koondise tasemel mängijast kinni hoidma, neid säästma ja kui vaja, siis kannatlikult kasvatama, mitte kergekäeliselt kõrvale jätma (seda on juhtunud). Koondist ootab tuleval aastal jälle tihe võistlusgraafik ja võib kindel olla, et kõik põhimängijad ei püsi terved ega vormis hooaja algusest lõpuni. Kindlasti läheb vaja mehi, keda esialgu mittevajalikuks peeti.

Lisaks EM-2007 valikmängudele tuleb üles astuda Euroliigas, halvasti ei sobi mängida ka kodusel Spring Cupil ja muudel võistlustel. Juba kevadeks tuleb piirata Läti klubide «omavoli» Schenkeri liigas. Punktivahed on väikesed. Finaalturniirile peaks olema asja nii kahel Läti kui Eesti klubil. Selle nimel peaks esmajärjekorras oma mängukvaliteeti tõstma Audentes, Eesti meister.