Kord ammu Voldemar Kuslapi kuulsaks lauldud estraadilaulu sõnad rääkisid, kuis mehel polnud aega olla noor, sest tegemist ootasid kangelasteod. Kuid laulus lausutu võib tõeks osutuda ka sõna-sõnalt. Nimelt väga vähe on võimalusi kuulata «Solveigi laulu» ka kontserdisaalis.
Koolitunnis õpitakse muusika ABC-d, teadmisi tähtsamatest heliloojatest ja nende teostest. Lugusid, millega illustreeritakse koolitunnis muusikaajalugu, aga kontserdisaalis naljalt ei kuule. Populaarne klassika eksisteerib inimese elus peamiselt triviaalsel moel.
Ta kõlab taustaks telereklaamides või tiliseb mobiiltelefonides, seda võib osta supermarketist roosikesega kaunistatud karbis «Top 40 Classical Hits». Aga inimlik kohtumine muusiku ja kuulaja vahel jääb kõige populaarsemast repertuaarist eemale.
Omaette muusikaelu
Õigupoolest võib oma elu ära elada niimoodi, et elav inimene ei mängi sulle Beethoveni «Elisele», «Kuupaistesonaati» või Liszti «Armuunelmat». Ka orkestri repertuaaris on hoopis teised Mozarti ja Beethoveni teosed kui kõige populaarsemad, «Neljakümnes» ja «Viies». Pärdi «Cantus» rikastab kümneid filme, aga kõlab üliharva Eesti kontserdisaalis.
Publiku ootuste ja pakkumise vahel on vastuolu. Kontserdisaalis toimub omaette eksisteeriv filharmooniline muusikaelu. Kultuuritemplis kõlaval muusikal lasuks nagu erakordsuse kohustus ja seda tõlgendatakse omamoodi.
Mõned aastad tagasi nõudis minu teismeline tütar kontserdipiletit, kusjuures kunagi varem polnud ta vabatahtlikult klassikakontserdile läinud. Tookord pakkus Anu Tali orkester publikule sümfooniat, kus kuri saatus koputab uksele.
Mitte ainult koolilapsed, ka paljud täiskasvanud mitteprofessionaalidest muusikasõbrad ihkavad kuulata kontserdil midagi tuttavat. Seda muusikat, millega on kuulajal varasem suhe, isiklik puudutav kogemus.
«Helista mulle, kui kontserdikavas on Vivaldi «Aastaajad» või Raveli «Boolero»,» palus üks sõber. Tema soovid on mõnikord täitunud. Aga «Kuupaistesonaadi» esitamist ootab ta juba aastaid.
NYYD-festivali päevil külastas Eestit briti kirjastaja Tim Brooke. Rääkisime nüüdismuusika olukorrast ja uue muusika levikust kontserdikavades. Tim oletas, et Eestis mängitakse nüüdismuusikast enamasti Pärti ja teised heliloojad jäävad varju.
Jäin mõtlema, kas see on tõsi. Ma olen näiteks Pärdi «Kolmandat sümfooniat» vaid kaks korda oma elu jooksul kontserdil kuulnud. Seevastu Sibeliuse sümfooniaid mängitakse siin igal hooajal.
«Aga Pärdi «Cantust» ikka esitatakse,» ei jäänud inglane rahule. Pidin tunnistama, et ma pole «Cantust» kunagi kontserdil kuulnud.
Eestis on kombeks reklaamida kontserdil esinevat muusikut, mitte kontserdil kõlavat teost. Kuulajad ei kuule oma lemmikuid kuigi tihti, sest muusikud püstitavad endale teistsuguseid ülesandeid.
Populaarne pole häbiasi
Miks pole publiku lemmikud kontserdikavades? Kas selle põhjustab muusiku loomulik tüdimus äraleierdatud teostest, tema ambitsioon esitada haruldast ja olla atraktiivne muusikaspetsialistidele ja feinschmeckeritele?
Oma rolli mängib vist hirm olla kommertslik ja vastutulelik publiku maitsele. Soomlased ütlevad selle kohta «kosida» kuulajat. Paljude arvates on populaarne ühtlasi ka massiline ja väheväärtuslik. Samas on raske leida loogikat, kuidas saaks sagedasti esitatav Beethoveni «Kuues sümfoonia» olla «parem» «Viiendast sümfooniast».
Muidugi ei saa öelda, et populaarset klassikat üldse ei mängita. Väidan siiski, et üks kord viie aasta jooksul rahva lemmiksümfooniat esitada on liiga harva. Näiteks 1960. aastatel mängiti Mozarti 40. sümfooniat Eestis hoopis sagedamini kui tänapäeval.
Viimastel aastatel on Tallinna Kammerorkester pakkunud tänulikule publikule «Aastaaegu» ja rahva lemmikul Rein Rannapil on jultumust esitada kontserdil populaarseid klaveripalu, riskides muusikakriitikute halvakspanuga.
Populaarset lugu ei ole kerge esitada. Kuulajal ka ilma muusikudiplomita inimesel on võrdlused kõrvus, iga vale noot lõikab valusasti ning igav esitus jätab rahulolematuks.
Kontsert olgu sündmus
Hiljuti uuris Taani Raadio, milliste parameetrite järgi kuulajad valivad kontserti, mida kuulama minna, milline on sündmuse n-ö DNA.
Kui jätta kõrvale lojaalne publik, kes lähtub muusikalistest väärtustest ja elamuse otsingust, siis tavainimese jaoks ei määra üllataval kombel valikut esineja nimi ja tema renomee.
Kõige rohkem huvitas inimesi kontserdi sündmuslikkus. Kuulaja tahab osaleda sündmusel, millest tema tuttavad räägivad veel aastaid (käisin Jazzkaarel, kuulsin Tüüri «Viiendat» jne).
Järgmisena sai punkte repertuaar ja alles seejärel esinejad. Väga kõrgelt hindas publik ka õhtuveetmise heaolu, see, kas kontsert toimub mugavas keskkonnas, kas seal saab parkida, lahti riietuda ja ka puhveti võimalus on meeldiv lisaväärtus.
Klassikalise muusika tulevikuväljavaated pole praegu just kõige helgemad. Lähimal kümnendil prognoositakse lojaalse publiku osakaalu pidevat vähenemist. Kui võrrelda lähiminevikuga, siis teevad inimesed otsuseid oma vaba aja veetmise kohta hoopis teistest kriteeriumidest lähtudes.
Seepärast tulekski muusikutel haarata kinni igast võimalusest. Ka aja jooksul kullaproovi omandanud ja paljude poolt armastatud muusikast.