Teadusliku vaidluse väärilise kõrval on aga peatükke, mille ainese korrastamise viis ei aita näha peamisi struktuursed ja kvalitatiivseid nihkeid, nii nagu tänapäeva teadus (etnoloogia, semiootika, kultuuri teooria jne) seda võimaldab.
Pean silmas eelkõige kultuuriajaloo ja olme käsitlust (autor Lauri Vahtre).
Eesti XX sajandi kultuuriloo surumine paarile poognale on tõsine ülesanne. Millegipärast on see lahendatud aga nii, et eesti kultuurist Venemaal, kus elas ligi kuuendik eestlastest, pole ridagi! Nende saatus on osa rahva saatusest, samas mõjutasid nende tehtu ja arusaamad üsna oluliselt eesti kultuuri arengut eelkõige sõjajärgseil aastail.
Lühiülevaade jääb alati peamiselt «kaardistamiseks». See tähendab olulisi märksõnu, mis suhestavad saavutusi avaramate arengute kontekstis. Võimalusi on mitmeid nagu voolulooline, vaimuteaduslik, semiootiline, kultuurikriitiline jms lähenemine. Sedakaudu avanevad professionaliseerumise, tehnoloogilise revolutsiooni, infoühiskonna jne tekitatud struktuurimuutused.
Raamatus on aga mindud halvimat, nn valikulise kataloogi tekitamise teed. Kultuur avaneb kunstiteoste pealkirjade, kirjandussündmuste, institutsioonide jne ajalisel reastamisel. Kultuuri moderniseerumise, semioosise, probleemid jne jäävad käsitlemata. Tehnoloogilist revolutsiooni ja reaalteaduste arengut markeerib luminestsentsi uurimine ja Tõravere observatooriumi mainimine.
Tulemus on valikuline, sotsiaalteadusi, õigusteadust, filosoofiat poleks nagu olnudki. Samas peetakse oluliseks, et veterinaarteaduskonna «tugevad müürid olid sõja järel taastamise sildi all maatasa tehtud» või et «ülikoolis säilis «akadeemiline veerandtund» loengute ja istungite alguses» (lk 139).
Piiratud kirjutusruum sunnib nentima: «kõiki armastatud ja kõrgetasemeliste näitlejate, ooperilauljate ja balletisolistide üles lugemine annaks pika, kuid teisel ajastul üles kasvanud lugeja jaoks väheütleva nimerea» (lk 348).
