Kultuuridesperaado kuus võimalust Von Krahlis

Jaak Kilmi ja Urmas Vadi käisid Vildega õige vabalt ringi – Taavi Eelmaa kehastatud «staar» nägi neil välja nõnda. Foto: Postimees.ee

Nagu Von Krahli teatri väljastatud pressiteadetest lugeda, «teevad imeilusad naised ja kolm kirvenäoga ahvi» ehk põhitrupp imet seekord eesti noorema põlve režissööride lavastatud filmides.

Kuuest lühifilmist koosnev «kassett» lähtub Eduard Vilde eelmise sajandi alguses kirjutatud näitemängust «Tabamata ime». Meenutagem, et see oli suure koomilise potentsiaaliga, aga traagiline lugu Leo Saalepist, kohe-kohe kodumaal läbikukkuvast geeniusest, ja tema piiblist pärit nimedega naistest Eeva (Marlandi jumalik alatihoolivus) ja Lilli (Lilith kui saatanlik ja tume alge).

Sellisena on «Tabamata ime» üks eesti (näite)kirjanduse kaanonisse ja meie kultuuriteadvusse kuuluvaid tekste.

Kuklas taguv geenius

Von Krahli teater on sarnaseid klassika tuulutamisi teinud ka varem («Libahunt», Vallaku-Undi «Stiil»). Seekord on siis ettevõtmise raamiks film, kus Taavi Eelmaa annab eesti näitekunstile korraga kuus erineval määral suurepärast Leo Saalepit.

Mari Abel ja Liina Vahtrik on Saalepile filmist filmi hädaks ja abiks vastavalt Lillina ja Eevana. Filmid esitavad Saalepit nii näitlejana (Rainer Sarneti film) kui tegevuskunstnikuna (Marianne Kõrveri «jahedates» hallides terastoonides «Rusikas»).

Marko Raadi mustvalges vesterni-esteetikas tehtud loos «Ärge tulistage klaverimängijat» on Saalep kauboist klaverimängija, Maimikul noor filmirežissöör, Vadi-Kilmi järjekordses ühistöös publiku ees posterile püütav rokkstaar ning Arbo Tammiksaare lühilookeses lavastaja.

Seega siis moodsad kunstnikutüübid liikvel olevate kultuuritendentside illustreerimiseks ja kritiseerimiseks.

Kuue filmi moraal sõnastatakse paljuski ja vist isegi mõneti üllatuslikult kanooniliselt ja vildelikult. Vildel tagus sada aastat tagasi kuklas ikka ka arusaam geeniusest, kes kunstiga või «loominguimega» maailma muudab ja iseennast maailmaga konflikti asetab.

See on romantismiajal sillutatud geeniuse tee.

Erinevate eelistuste tõttu, «meediumide paljunemise», kunsti mõiste ebamäärasuse tõttu jms põhjustel ei jõua tänapäeva geeniuste loetelus keegi arvet pidada.

Kes teeb kunstniku? Kas tänapäeva «maailmakunstnik» ei ole juba ise produtsentide tiimi looming ning kunstiteos mingi PR-firma jõupingutuste tagajärg?

Iseenesest öeldakse eesti – või ka laiemas plaanis tänase – «kultuurisituatsiooni» kohta nendes kuues lühifilmis enam-vähem kõik otsesõnu või veidi kujundlikumalt ka ära. Selles mõttes vaimukas ja leidlik kataloog kultuuri-kunsti kirjeldavatest väljenditest ja hoiakutest.

Eesti kunstiime olemus?

Von Krahli tuumaks oleva trupi ja selle asutuse ümber koondunud tegijate ja toetajate puhul ei kohta me kunagi eesti kultuuri puhul täna nii omast naiivsuse ekspluateerimist. Ei kohta ka selle filmiprojekti puhul.

Nad ei pea endale lubama muidu Eestis levinud mõtteviisi, et publik on konservatiivne, ei saa aru ja tahab puhvetis pikemalt olla – et kunst on muusikal või Skandinaavia päritoluga lavalesunnitud narratiiv.

Vulgaarselt öeldes iseloomustab neid filme ja teisi Von Krahliga seotud ettevõtmisi eneseiroonia või -kriitika.

Maimiku «tabamata ime» n-ö estoteeveelikus variandis minnakse autokriitikas veel kaugemale. Dokumentaalse simulatsiooni «võtmes» tehtud film võtab ennekõike näidata Vildelgi olulise teema – kunsti ümber tiirutava kriitikute, asjatundjate, huviliste ja napsuhimuliste seltskonna.

Ja neid «issanda imeloomi» portreteerides tabab Maimik ilmselt selle eesti «kunstiime» äraspidise olemuse. Milles see täpsemalt seisneb, selgub juba kinos.

Kuus lühifilmi

«Tabamata ime»

Režissöörid: Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Andres Maimik, Marko Raat ja Marianne Kõrver

Esilinastus 12. veebruaril Von Krahli kinos

Arvamus

Marek Reinaas

Läksin vaatama sportliku lootusega näha, kuidas andekad filmitegijad veri ninast väljas pingutavad, et oma kolleegidele ära teha. Suusatamises on sama lugu, et valitakse miski distants ja siis vaadatakse, kes kõige kiiremini ja oskuslikumalt selle läbib.

Rainer Sarneti versioon oli eelkõige jutustus, et filmivaataja, kes ei ole Vilde näidendi sündmustega kursis, saaks aru, millest jutt käib – armastusest, kunstist, kunstitarbija lollitamisest, pettumustest ja rasketest valikutest.

Marianne Kõrveri filmi vaadates tundus mulle hetkeks, et ma ei istu mitte teise korruse kinosaalis, vaid all Von Krahli teatri baaris. On hiline õhtu ja lauakaaslasteks olevad kaks-siidrit-rinnus-wannabe-kunstitibid arutavad elu mõtte ja sügava kunsti teemadel. Elegantne iroonia.

Marko Raat tegi stiilse mustvalge vesterni-armastusfilmi ja Arbo Tammiksaar mängis värvide, kirgaste tegelaste ja vormiga.

Jaak Kilmi ja Urmas Vadi humoorika stsenaariumiga filmis olid pompoossed blink-blink kostüümid, ohtralt alasti ihu ja inimjalgadel kõndiv klaver. Algmaterjaliga oli väga kergekäeliselt ümber käidud.

Andres Maimik pakkus dokumentaalfilmi võtmes lahenduse – seda meetodit tunneb ta juba Esto TV ajast. Mitmed eesti kultuuritegelased mängisid iseennast või pigem enda paroodiat.

Mingit võistlust siiski ei toimunud. Kuuest lühifilmist tekkis tervik, mille osiseid ei ole mingit põhjust omavahel võrrelda.