Vaino Vahing: eestlane põeb pihtimisvaegust

Vaino Vahing ei kirjuta mälestusi, vaid loob silla minevikuga oma arhiivi ja päevikute põhjal. Tänu sellele toob ta esile autentseid hingeseisundeid, mis tõestavad subjektiivsuse võimalust üle kasvada aja- ja kultuurilooliseks objektiivsuseks.

FOTO: Margus Ansu

Kolmapäeval 66. sünnipäeva tähistav kirjanik Vaino Vahing paneb oma arhiivi põhjal kokku päevaraamatuid, riskides etteheidetega ekshibitsionismis. Tema meelest aga ei mõista eestlane pihtimuse olemust.

Kui mõni aeg tagasi küsisin 66-aastaseks saanud professor Jaak Kangilaskilt, kas see arv tekitab temas kõhedust pahaendeliselt maagilise tähenduse tõttu, siis võttis ta seda humoorikalt. Milline on teie suhtumine arvumaagiasse, kaasa arvatud juubelid, tähtpäevad jms?

Olen maagiaga kokku puutunud üpris palju, aga mina sellesse ei usu. Minu «vaarisa» Carl Gustav Jung kirjutas doktoritöö okultismist. Olen seda lugenud. Samas, inimene, kes tahab end kultuurseks pidada, peab ka astroloogias orienteeruma. Nõnda olen endale selgeks teinud, mis on Veevalaja, kust ma ise pärit olen jne.

Okultismis huvitab mind metodoloogiline aspekt. See huvitas Jungigi. Kuna okultism on seotud keskajaga – ja Jungi lemmikud olid alkeemikud –, siis Jung on öelnud: «Alkeemikutel oli kõik väga õige, aga metodoloogia oli vale.»

Muide, umbes samadest metodoloogilistest aspektidest lähtus ka Strindberg, kes Pariisis sünteesis kuus aastat kulda! Aga kulda ei tulnud, sest metodoloogia oli vale!

Olete eesti kirjandusilmas üks väljakutsuvamaid autoreid nii kirjaniku, kommenteerija, kaasamõtleja, sõnavõtja kui ka hinge- ja loominguliste seisundite analüütikuna.

Kõik see on kantud ühest läbivast hoovusest, mis oma äratuntavuses nii selge, et sobiks lausa üldmõisteks – vahinglikkus (nagu eesti luules tuntakse runnelisme). Mida ütleb selle kohta teie eneseanalüüs? Kas seda üldse on võimalik teha?

Mina pole see, kes teenib kuuekümnendatel aastatel doktor Heiti Kadastiku propageeritud biblioteraapiat. Et kui lugeda tükike Vahingut ja saad terveks!? Või jääd hoopis haigeks ? (Naer)

Minu kohta on sageli öeldud, et mis sa ekshibitsioneerid. Ekshibitsionism pole üldse haiglaslik. Ja seda pole ka nartsissism. Ja pihtimine, olgu pihiisaks teine lugeja, katoliku preester või psühhiaater, on eriline pöördumine teise inimese poole. Kas pöördumine on siis ekshibitsionism? Ei ole ju.

Eestlane on sellest valesti aru saanud, sest eestlane ei tea pihist midagi. Ta on tumm kristlane. Tal polegi kedagi, kellele ekshibitsioneerida, pihtida. Ja kuna tal seda pole, siis ta elab pidevas pihtimisvaeguses, märatseb, tapab end. Looming on aga alati olnud «ekshibitsionistlik».

Jaan Oksa puhul – oi, kuidas mäletan teie plahvatust «Mehes, kes ei mahtunud kivile» ja imetlen te Oksa-kirge! – olete öelnud, et ta kannatas kirjanduse pärast. Kas kannatus on loomuomane kirjanikule, kunstnikule? Kas looming on haigus?

Olen palju uurinud patograafiaid (Hölderlini, Strindbergi, Van Goghi, Nietzsche ja paljude teiste omi) ja see on lubanud mul öelda, et see Oksa kannatamine on välja kasvanud tema isiksusest, mitte aga Oksa haigusest. Oks ei olnud selles mõttes vaimuhaige nagu Hölderlin jmt. Ent jätame selle kõrvale.

Minu seisukoht on, et oled sa vaimuhaige või terve, see, mida sa vaimselt toodad või lood, sõltub väga vähe sellest, milline on sinu vaimne seisund. See, mida Hölderlin lõi enne vaimselt haigeks jäämist, on ja jääb. Strindberg on ja jääb.

Üks asi on vaimuhaigus ja teine asi on loominguline tegevus. Siin on kaks võimalust: kas loominguline tegevus algas enne haigestumist või pärast.

Minu arvates algas loominguline tegevus paljudel juhtudel juba enne vaimuhaiguse diagnoosimist. Aga jätkus üpris vähe aega pärast seda, kui vaimuhaigus kulges (Nietzsche näide).

Ei saa samastada vaimuhaigust ja loomingut. Inimene võib olla vaimuhaige, aga tema looming võib olla samal ajal päris terve. Juhan Liivi ja Jaan Oksa looming oli täiesti terve.

Üks teie konstitueerija on «arhiiv», mida – nagu 2004. aastal ilmunud «Noore Undi» raamatu eessõnas ütlete – «olid meelsasti rikastamas kõik kuuekümnendate-seitsmekümnendate lähituttavad» ja mis nüüd minevat müügiks – KÕIK MÜÜGIKS! Kas arvestate, et see, mis on olnud ja mida oleme olnud, võib pinnale tõustes haiget teha?

Minu arhiiv on subjektiivsus ise. See, mis ma tol ajal kirja panin, on puhas subjektiivsus. See võib aga praegusele ajaloolasele, kirjandusloolasele sealhulgas, paista objektiivsusena. Sellepärast, et mina ei kirjuta tagantjärele mälestusi, vaid toon esile tollaseid hingeseisundeid.

Millega ma ennast õigustan? Müük ja raha ei puutu siin üldse asjasse. Kui mina panen kirja, mis ma tunnen 15. märtsil Hermakülaga proovisaalis olles, siis see erineb kohutavalt sellest, millisena ma täna mäletan sedasama päeva kolmkümmend aastat hiljem.

Kõik võivad kirjutada mälestusi, milline see või teine etendus oli, või kellega nad kohtusid, aga Vahing nägi seda kohapeal. Vaat see ongi minu eneseõigustus.

Aga et see haiget võib teha, noh, eks mälestusedki võivad riivata. Igatahes olen mina sel juhul ausam, sest mina toon esile autentsuse. Mina ei kommenteeri.

Mida te järgmisena oma arhiivist esile kaevate?

Nüüd hakkavad Vagabundi kirjastuses ilmuma minu päevaraamatud. Aprillis tuleb «Päevaraamat I» (1988–1993). Teise toimetamine on poole peal.

Kas näete ka põlvkondlikke dissonantse, konflikte või koguni kuristikke? Mind näiteks on süüdistatud kuuekümnendate põlvkonna ja tänase noore kirjanikkonna vahel lõhe kunstlikus tekitamises

Olen sinu arvamusi 1960ndate põlvkonna kohta lugenud vähemalt kolm korda. Ja mina pole seal leidnud midagi, mille pärast peaks just seda põlvkonda esile tõstma. Ma olin ka seal osaline. Ja arvan, et sinagi oled otsapidi meie põlvkonnas. Igal juhul oled sa olnud sellele põlvkonnale äärmiselt lojaalne.

Noh, see muidugi ärritab paljusid. Aga lõhe kunstlikku võimendamist siin pole.

Tuleb aeg, kus praegused kolmekümnesed hakkavad end omakorda esile nihutama. See on enesekaitserefleks. Et mitte olla maha kantud enne, kui sind ära kantakse.

Vaino Vahing

Haridus: Mehikoorma 7-klassiline kool; Tartu meditsiinikeskkool, velskrite osakond; TRÜ arstiteaduskond, ravi eriala; psühhiaatria aspirantuur; meditsiinikandidaat farmakoloogias

Töö: Jämejala haigla (ordinaator; peaarsti asetäitja), Tartu psühhoneuroloogiahaigla (kohtupsühhiaatria ekspert), TRÜ kohtupsühhiaatriaõppejõud

Looming: novellid, lühijutud («Machiavelli kirjad tütrele», «Kirjanik», «Otsene kõne»), näidendid («Suvekool», «Potteri lõpp», «Mees, kes ei mahu kivile»)

Arvamus

Aivar Kull,
kirjanduskriitik

Vahing on avaldanud mõndagi sellist, mida üks laitmatu reputatsiooni pärast muret tundev kriitik ilmaski paberile ei paneks (ja kohe-kohe on kaante vahele jõudmas tema kuulsad päevikud).

Aga sellest isepäisusest, visioonide, mõtete ja hinnangute julgest kuulutamisest kasvabki välja kirjaniku sugestiivne omamüüt. Vähemasti Eesti mastaabis ainulaadse psühhiaaterkirjaniku looming vajaks lähemaks lahtiseletamiseks kindlasti juba omaette monograafiat.

(PM, 19. jaanuar 2006)

Maimu Berg,
kirjanik

Tegelikult lavastas Vahing toona [1960ndatel – toim] elu. See oli esimene ja kõige olulisem etapp tema loomeprotsessis. Hiljem kirjutas ta oma lavastatud elu jutuks või näitemänguks ja lasi seda juba teistel uuesti lavastada.

Ega jumal ole Vainole andestanud, et too temalt lavastajatööd üle on võtnud, mõnigi kord on ta Vahingu üle naernud Kuigi mitte alati – Vahingu teksti dialooge pole minu meelest seni ükski eesti kirjanik ületada suutnud.

(TPM, 24. oktoober 2002)

    Tagasi üles