Nafta tabab linde, kalasid ja inimesi

Foto: Peeter Langovits

Evald Ojaveer kirjutab, et naftareostus on palju ulatuslikum nähtus kui määrdunud merelinnud. Ent ehk on Loode-Eestit tabanud reostusest nii palju kasu, et hakatakse mere haldamisele uuesti tähelepanu pöörama.

Istun bussis ammuse töökaaslasega Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi päevilt. Merereostust Loode-Eesti rannikul arutatakse meedia eestvõttel juba mitu päeva. Koguni eesti rahva juhid on elevil – silitavad naftaseid linde, vaatavad pikksilmaga merele. Tõreldakse ministritega, et miks linnud on määrdunud. Ja minu naaberistmelt tulebki küsimus – mida peaks tegema peaminister Andrus Ansip?

Merelinnud on muidugi väga tähtsad. Nad on mere- ja rannikulooduse kõige esinduslikum osa. Meilgi ei kergitata enam avalikult küsimust, et mis neist lindudest nii väga hoolida, varemgi on selliseid asju juhtunud. Praegune eestlane vaatab ikka vilksti päris-Euroopa poole ja on lindudele liigategemise vastu, sest Euroopa arvab, et merelinnud on looduse koostisosana tähtsad.

Ja päris-eurooplased tulevad isiklikult neid Loode-Eesti rannikule pesema. Euroopa kaitseb merelinde koguni sellisel määral, et Põhjamere kalurid saavad püüda kala niivõrd, kuivõrd lindudest üle jääb.

Reostus mõjub kõigile

Meedia tegeleb peamiselt merelindudega, kuigi rannikul on leitud ka räimi, lesti ja teisi mereelukaid, kes oma elu hiljuti kaotanud. Mis sügavamal vees toimunud on, seda ei ole vaadatud.

Vähesed kardavad, et teatud aja meres hulpinud nafta settib ja jääb hulgaks ajaks reostuse allikaks. Rannarahva, aga ka terve Eesti rahva tervis, Eesti vete kalatoidu- ja kalavarud, kalaeksport, merevetikad ja turismimajandus justkui merereostusega mainimisväärselt seotud ei oleks.

Nafta on üks paljutahulisimaid reostusallikaid, mis hõlmab tuhandeid orgaanilisi aineid, mille mõju elustikule on väga erinev, alates peaaegu kahjututest kuni väga mürgiste, vähki ja teisi haigusi või tervisehädasid tekitavate ühenditeni. Ja need ühendid ei põhjusta surma ja väärastumisi mitte ainult lindudele.

Mereveest satuvad need ühendid taimedesse, kalade toiduks olevatesse selgrootutesse, kaladesse, lindudesse. Sealt edasi hüljestesse ja inimestesse.

Naftatransport Läänemerel kasvab kiiresti. Nagu ka avariidest ja hooletusest või nahaalsusest tingitud reostus. Naftakatastroofi järelnähud püsivad palju aastaid ja nende mõju levib naaberpiirkondadesse.

Läänemeri on kuulutatud eriti haavatava keskkonnaga unikaalseks mereks, mis puhastub reoainetest väga aeglaselt. Ja selle merega on Eestil veepiiri ligi 3800 kilomeetrit. Suur osa Eesti loodusest on mereloodus. Eestile tuleb Läänemerest oluline kalanduse- ja turismitulu, rannarahvale annab iidsetest aegadest elatist meri.

Kala aga saab reoained mereveest. Reostuse suurusest oleneb, kas kalavastne marjast üldse koorub ning kas kala tohib toiduks tarvitada ja müüa. Ja kas turistid naftakänkrate, reostunud looduse ja kahtlase väärtusega meretoidu piirkonda tulla tahavad?

Ka eestlaste tervis oleneb Läänemerest. Kas saab tippjuhi lapselapsekene Tallinnas, rannalaps Dirhamis või nooruk Antslas oma ülitundlikkust soodustava või sandistumiseks küllaldase reoainete doosi räimest, suitsulestast, angerjast, lõhest, kala tarbinud loomast või mujalt, ei ole praegu täpselt võimalik jälgida.

Puhtas vees kasvanud kala on ju väga hea inimtoit. Aga seda ei saa kuidagi väita reovee-kala kohta. Kui räägitakse eestlaste lühikesest elueast või seksuaal- ja iibehädadest, siis on väga põimunud põhjuste hulgas ka reostunud Läänemeri. Ja reoallikaid on peale nafta teisigi.

Läänemere üldise olukorra hindamisel on meilegi palju abi olnud põhja- ja läänepoolsete naabrite, aga ka Läänemere lõuna- ja edelaosa rannikuriikide tegevusest. Koguni Brüssel hoolitseb meie tervise eest, limiteerides ohtlike ainete hulka toidukalas.

Mere haldamine pole odav

Kui dioksiini ja muude reoainete limiiti kalades peetakse peamiselt kalakaubanduse takistajaks, siis ei saa meie oma arusaamist sellistest asjadest kuigi heaks pidada. Ja Eesti tegevuse taset mere haldamisel võib igaüks meediakommentaaride põhjal ise hinnata.

Kuulates meedias rünnatavate poolt endale kilbiks mõeldud üüratute rahatagavarade loomise kavatsustest, tundub, et vähemalt see on selgeks saamas, et mere haldamine ei ole odav ja Eesti vete eest vastutab Eesti valitsus.

Aga oluline on edasinegi. Kas antakse rahahunnik mere haldamise keerukusest vähetaipavatele ametnikele selleks, et kinni püüda kuldkalake ja tema abil kõik hädad kaotada? Järgmise prohmaka puhul tuleks nad manamisega oma kohalt lahkuma sundida ja proovida uute ametnike õnne.

Või tunnistatakse siiski, et mere haldamine on keeruline, nõuab aastakümneid õppinud, kogemusi omandanud ja järjepidevat tööd teinud asjatundjaid. Et Eesti olukord on unikaalne, terviklahendusi ei ole võimalik saada raamatust või naabrite pealt kiigates. Et palju emotsioone tekitanud naftareostuse süüdlaste käte raudupanek või toolilt kukutamine on väike rahuldus, sest ega see juba tehtud kahju olematuks ei muuda.

Reostusi tuleb ikka ette

Seesuguseid asju on palju juhtunud ja juhtub edaspidi veelgi. Peaküsimuseks jääb, kas Eesti mere haldamise keerdküsimusimustes suudetakse selgust saada ja tulevikusündmusi paremini ette näha ning neile enne konfliktolukordade tekkimist lahendusi otsida ja leida.

Ministritoolidki kõiguks vähem, kui praeguselt üksikküsimuste eraldi lahendamiselt mindaks mere süsteemsele haldamisele, mille vastuvõetavaks ajuks saavad olla ainult merekeskkonda ja -elustikku üksikasjadeni tundvad tippasjatundjad.

Nõukogude ajal kuulus meri Moskva kompetentsi. Eestlane oli merest eemale tõrjutud ja meri ei ole siiani kõigis vaatenurkades talle veel omaseks saanud. Ei 15 aastat tagasi ega hiljemgi pole Eesti riigi osa Läänemere haldamisel meil teemaks olnud.

Kaheksakümnendatel arendatud heatasemelise varude rakendusuuringute labori Tallinnas suigutasid surmale Eesti Mereinstituudi loojad. Samas oli see vähemalt põhjanaabrite hinnangul parimaid laboreid Läänemere-äärsetes riikides.

Ehk on Loode-Eesti naftaõnnetusest vähemalt niipalju kasu, et süsteemsed rakendusuuringud mere haldamise hädatarviliku osana uuesti väärtustatakse. Rakendusuuringute edendamine ei ole riigi poolt teaduse altarile aadressita ohverdatud kümnis. Nendeta ei ole võimalik merevarusid ning Eesti rahva elukeskkonda kompetentselt hinnata ja õigesti hallata.

Mida aga peaks tegema Andrus Ansip? Peaminister peaks tegema kompetentse otsuse.

Reostuse kronoloogia

• 22. jaanuaril väljus üks võimalikest reostajatest, Libeeria lipu all seilav tanker Flawless, Tallinna Sadamast

• 23. jaanuaril toimus väidetav reostus – ülepumpamisel jooksis kell 7 hommikul 1,5 tonni rasket kütteõli Flawlessi ahtritekile.

• 23. jaanuaril oli merevalvekeskus Läänemerel patrull-lennul ja fikseeris laeva 10.48 lääne pool Hiiumaad. Lennates oma marsruuti Eesti territoriaalvete ja majandusvööndi piiril, lennuk merereostust ei avastanud.

• 25. jaanuaril kell 11.24 saatis Flawless merevalvekeskusele e-kirja reostuse kohta.

• 25. jaanuari keskpäeval edastas merevalvekeskus selle keskkonnainspektsioonile ja piirivalveameti reostustõrje jaoskonnale.

Neil päevadel ei tulnud merevalvekeskusele ühtegi häiret satelliitidelt, kes kontrollivad spetsiaalselt merereostust. Ühtegi reostuse avastamise teadet ei tulnud ka teistelt laevadelt.

• 27. jaanuaril leiti 15 kilomeetrilisel rannalõigul Dirhami sadamast kuni Kolviku ninani esimesed reostuskahjustustega linnud. Hiljem leiti määrdunud linde ka mujalt randadest.

• 2. veebruar – valitsuse pressikonverents, kus Andrus Ansip avaldas äärmist rahulolematust keskkonna- ja siseministrile alluvate ametkondade tööga reostuse likvideerimisel ja süüdlaste tabamisel.

• 8. veebruaril määrati sisejuurdluse tulemusena kahele piirivalveametnikule karistuseks noomitus, sest nad oleksid pidanud võimalikust reostusest otsekohe päästeametit teavitama.

• 11. veebruar – keskkonnaminister Villu Reiljan karistas keskkonnainspektsiooni peadirektorit Ain Purgat noomitusega selle eest, et Purga ei edastanud Eesti looderannikut tabanud naftareostuse ajal informatsiooni küllalt kiiresti.

• 15. veebruaril algatas opositsioon umbusaldusavalduse keskkonnaminister Villu Reiljani vastu, pannes talle süüks saamatust keskkonnakaitse alal. Umbusaldamine kukkus läbi.

• Reostustõrje ajal koristati randadelt tuhandeid linnulaipu. Veel elusad, kuigi määrdunud sulelised viidi kosumisele erinevatesse loomade varjupaikadesse. Ornitoloogide hinnangul võis õnnetuses hukkuda ligi 35 000 lindu, kellest suuremat osa ei leita iial.

Allikad: piirivalveameti merevalvekeskus ja Postimees