Bryce’i kanjon – põrgulik koht lehma kaotamiseks

Väärt vaade! Selge ilma korral küünib nähtavus kanjoni servalt rohkem kui 150 kilomeetrini, kuid selleks peate vaevuma autost välja tulema ja vaateplatvormile minema.

FOTO: Priit Pullerits

Rännake ajas ligi poolteist sajandit tagasi. Kujutage end laevaehitajana, kes on suundunud koos abikaasaga Metsikusse Läände, et aidata uusasukatel hoopis uusi kodusid rajada.

Olete läbinisti pragmaatiline: rajate teid, mida mööda puitu metsast ehituspaigale vedada, ning plaanite kaevata kümne miili pikkuse kanali, et kuumal ja kuival maal saaks põldu pidada.

Ja siis, pärast aastakümnete möödumist, ei ole teie kätetööst enam midagi järel. Ometi jääb te nimi ajalukku – kuid üksnes seoses kohaga, kus elasite. Ent see-eest, milline koht see on!

Ligi 1000-aastased puud

Kümneid kilomeetreid oranži-kollase-roosakirjusid liivakivimoodustisi, mis meenutavad selliseid lossitorne, mida lapsed armastavad rannas märga liiva tilgutades kõrgeks-kõrgeks kasvatada. Ühe kohalike indiaanlaste ühe legendi järgi on tegu laialipillutud salajase tähestikuga, mille jumalad jätsid maha siis, kui nad valgete meeste eest põgenesid.

Ebenezer Bryce, too šoti päritolu laevaehitaja, rajas oma tagasihoidliku palkmaja just nonde kummaliste punast karva moodustiste alla. Teised uusasukad hakkasid tema elupaika Ameerika lääneosas Utah’ edelaservas kutsuma Bryce’i kanjoniks.

Hiljem, kui ta oli Arizonasse kolinud ja inimesed palusid tal kirjeldada oma eelmist, imelise kuulsusega kodukohta, olevat Bryce neile vastanud: «See on põrgulik koht, kuhu lehm kaotada!»

Tõepoolest. Värvilisest liivakivist kümned tuhanded tornid, mida kutsutakse hoodoo’deks ehk nõidusteks, moodustavad keerulisi labürinte. Põnevaim võimalus nendega tutvumiseks on matkata mööda Navaho matkarada Kuninganna Aeda, mis võtab rahuliku sammuga kaks tundi.

Tempo tuleb tingimata hoida mõõdukas, sest muidu võib jääda hapnikunälga: kanjoni ülaserva kõrgus merepinnast küünib üle 2,5 kilomeetri ning suvised temperatuurid ulatuvad 40 kraadi ligi.

Hoodoo’de vahel vonklev kitsas Navaho rada viib veerand tunniga 150 meetrit allapoole Wall Streetile, kus kõrged seinad moodustavad kohati vaid kahe-kolme meetri laiuse pilu. Seal valitseb kosutav jahedus. New Yorgi kitsa rahatänava järgi nimetatud Wall Streeti tõmbenumbriks on selle keskel sirguvad kaks sihvakat mändi, mis on lõhes vastu pidanud juba 750 aastat.

Igivana skulptoritöö

Edasi avardub rada justkui laiaks kuivanud jõesängiks, mille nõlvadel kasvavad kadakad ja teised kidurad okaspuud. Ühe miili märgi juures jäävad paremat kätt kaks looduslikku silda, millesuguseid leidub Bryce’i kanjonis arvukalt teisigi. Samas tasub silmad ülespoole pöörata, et mitte jätta märkamata kanjoni nimekaimat hoodoo’d – Thori haamrit.

Veel kilomeetri jagu seiklemist, mille jooksul tuleb läbida kaks hoodoo’de sisse raiutud tunnelit, ja jõuategi Kuninganna Aeda. Vaadake ringi ja laske kujutlusvõimel lennata: milline ümbritsevatest moodustistest võiks olla Gulliveri loss, milline Kuninganna loss ja milline Kuninganna Elizabeth isiklikult.

Tegelikult ei ole Bryce’i kanjon mingi kanjon. Pigem on tegu arvukate looduslike amfiteatritega, mille nõlvadel kõrguvad hoodoo’d meenutavad pealtvaatajate ridu. Nende teke algas 60 miljonit aastat tagasi, mil Utah’ lõunaosas laiusid mitmed järved.

Ajapikku kandsid jõed neisse liiva, muda ja kive, mis täitsid järved viimaks sedavõrd, et nood lakkasid olemast. 16 miljonit aastat tagasi hakkasid maa-alused jõud neid kivimilademeid tasahilju kergitama. Selle tulemusena tekkisid kivimikihtidesse mõrad ning Utah’ lõunaosas moodustus üheksa kõrgplatood.

Üle Paunsaugunti platoo idaserva hakkasid voolama Paria jõgikonna veed, mis viisid teed uuristades kaasa paljastunud kivimikihtide osakesi. Sügisene vete jäätumine ja kevadine sulamine üksnes võimendas jõgede skulptoritööd.

Pehmemad ladestused allusid vee ja erosiooni jõule kergemini kui tugevamad kihid, mistõttu tekkinud moodustistel vaheldukski justkui jämedamad lülid peenematega.

Selleks et looduse tänaseni jätkuvat kätetööd imetleda, tuleb Bryce’i kanjoni serval kulgeval 29 kilomeetri pikkusel kitsal asfaltteel tingimata autost välja astuda ja pisut jalutada. Vastasel juhul näete autoaknast ainult metsa. Selge ilma korral küünib nähtavus kanjoni servalt rohkem kui 150 kilomeetrini.

Lummav vaatepilt

Ükskõik milliselt vaateplatvormilt saab linnulennulise ettekujutuse vähemalt 90 protsendist Bryce’i kanjonist. Kes soovib aga sellegipoolest asfaltteel lõpp-punkti sõita, peab arvestama, et kitsaste kurvide tõttu võib see võtta ligi tunni. Aga too tund on kulutamist väärt.

Tee äärde jäävad näiteks imeline Loodussild, mis meenutab kõrge ja laia uksega katedraali esikülge, ning Agua kanjon, mille hoodoo’d on väidetavalt kõige kaunimad ja pitsilisemad. Tee lõpp-punktist, Vikerkaare tipust, avaneb aga vaade, mis paljude väitel tekitab sama võimsa ja hingeülendava tunde, nagu seisaksite maailmakuulsa Arizona Suure kanjoni serval.

Kes oma reisi või matkaga pimeda peale jääb, ärgu meelt heitku. Öised hoodoo’d pakuvad muinasjutuliselt lummavat vaatepilti.

HINNAD:

• Sissepääs Bryce’i kanjoni rahvusparki maksab ühele autoseltskonnale 20 dollarit.

• Kõigil 13 vaateplatvormil käimiseks kulub autoga kiirkorras kolm tundi.

• Pargi läheduses on ööbimiseks arvukalt telklaid, kus ühe telgi koht maksab 15–20 dollarit.

• Tubade hinnad suuremates hotellides algavad suviti 100 dollarist.

    Tagasi üles