Vaim ja kultuur käivad kõrvuti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Postimees.ee

Vaimu ja võimuga on meil sotid enam-vähem selged – need kaks ei sobi kokku. Aga mõelgem edasi: kas mitte pealinn ei esinda just võimu? Ja jumal tänatud, et nad seda kultuuripealinna värki Tartu vaimule kaela ei veeretanud!

Tal selletagi raske – rahvusliku ärkamise ja laulupidude ja eesti teatri ja teaduskeele ja teab veel mille hälli kiigutada ning ülikoolilinna koorem kanda. Kas vääname kohe epiteete juurde või aitab alustuseks?

Loomulik areng on ilus

Tundub, et kultuuriga on lood üsna samamoodi nagu vaimuga – see kas on olemas või seda ei ole. Defineerida on vaat et võimatu, aga ära tunneb selle küll. Põlise Tartu memme kahvatuks pleekinud silmades on kultuuri rohkemgi kui mõne kultuuri esindama kultiveeritud tegelase olekus ja olemuses. Ja inimsuhetes ja Tartu õhustikus üldse.

Küllap tajuvad seda vaimu ja vaimsust teistest teravamalt mu kallid kaasteelised, kes on sunnitud töö asjus kahe linna vahet sõeluma.

Kindlasti ei anna kultuuri kampaania korras juurde hankida, olgugi selleks üles kutsuv välireklaam majasuurune ja avalik. Kampaania korras annab heal juhul kultuuri etendada ja eksponeerida, et ennast «atraktiivsemalt välja pakkuda» (see turumajanduslik sõnastus on laenatud ühest tähtsast dokumendist).

Kampaania korras annab püsti panna ehk ühe Potjom-kini külagi.

Seega pole halba ilma heata – las Tartu areneb omasoodu.

Loomus sai rikkalik

Ometi tuleb tunnistada, et kultuuripealinna auväärse teise koha joovastuses mõjus sümpaatsena linnapea Laine Jänese ütlus, et kõik, mis 2011. aastaks on kavandatud, saab ka ära tehtud. Tehkem siis!

Ehitame põlisesse Liivimaa pealinna Eesti Rahva Muuseumi, mis pole tulise rutu ja patuga pooleks kokku klopsitud, vaid kestab sajandeid. Ja kujundame sellest tõesti ajapikku üleilmse kultuurikeskuse ja maastikukunsti teose.

Küllap ei vaidle tartlane vastu sellelegi, et teaduslinn vajab Ahhaa keskust, kus lapsed (ja suuredki) saavad oma näpuga teadust katsuda. Või et me vajame oma (kultuuri)-juuri väärtustavat laulupidude muuseumi või Lutsu kultuurikvartali väljaarendamist või Vanemuise väikese maja põhjalikku uuenduskuuri.

Mulle hakkab üha rohkem paistma, et selle kultuuripealinna klaperjahiga saime kätte vägagi väärtusliku saagi: võibolla esimest korda ajaloos anname endale täieliselt aru, milline pärl on ikkagi meie Emajõe Ateena, ja teame ka seda, mida teha, et ta täies hiilguses särama lööks.

Kel on vähegi kujutlusvõimet, võiks manada mõtteisse kordatehtud puitasumid ja linnaümbruse ajaloolised mõisakeskused; kaunilt kujundatud piirete, sildade ja treppidega Emajõe, mis lihtsalt kisub kaldapealsele kõndima ja peibutab lustisõidule...

Oh jaa, ja muidugi ülikooli peahoone tükkis kirikuga, vana anatoomikumi, tähetorni kompleksi ja toomkiriku varemed – terve Toomemäe üldse. Ainult et selle kujutlemiseks läheb vaja veidi rohkem fantaasiat.

Me teadvustame nüüd sedagi, mida meil on hädasti juurde vaja – nüüdisaegset keskraamatukogu, üksjagu spordirajatisi jne.

Ja lisaks on meil paberile pandud ja ehk siis läbigi mõeldud ideid kõiksugu ürituste, festivalide, teemapäevade,

-kuude ja -aastate jaoks.

Kui isegi sääraseid sõnu nagu innovaatiline, interdistsiplinaarne, süsteemne ja sünergeetika vähemaks rookida, jagub seda mõtetepagasit aastateks nii tartlaste eneste kui ka külaliste ja koostöö tarvis. Seegi sai heade mõtete linna vääriline loomus.

Kaunite loosungite kogu

On teisigi plaane. Raekojas ja linna kodulehel on aprilli lõpuni väljas arengustrateegia «Tartu 2030» avalikkusele tutvumiseks, ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste esitamiseks. Kogu ettevõtmine tipneb 3. mail aruteluga.

Võibolla on asi minu piiratuses, aga mina tahaksin tõlget kõrvale. Mulle tundub see ilusate loosungite koguna, mida on püütud kunstlikult suruda mingisse süsteemsesse või teaduslikku vormi. Selle kallal on kõvasti vaeva nähtud, aga haarata on püütud haaramatut ja seda siis sõnastada ja lahterdada, mõnda asja punkthaaval välja tuua ja teist jälle rasvases kirjas toonitada.

Võibolla on igal pool kombeks sääraseid pikki plaane just niimoodi kirjutada, võibolla ei annagi neid teistmoodi teha. Ainult et sellisel juhul piisaks, kui iga kitsa ala asjapulgad ajaksid näpuga järge, kas nende valdkond on ikka ilusti kirja saanud.

Sest lihtsurelik oskab vaid välja lugeda, et Tartu on aastal 2030 tegusate, loovate ja õnnelike inimeste linn. Mis meil selle vastu saaks olla! Oleme kahe käega poolt. Aga jah, teisel lugemisel märkame ehk sedagi, et kõik need ilusad sõnad ja tegemised on teenima pandud mitte vaimu, vaid konkurentsivõimet. Aja märk, mis muud.

Tõlkes kaduma läinud

Tegelikult ma lubasingi kirjutada just Tartu 2030 visioonist. Klammerdun selle koha külge, mis ütleb, et Tartu elukvaliteet on Põhjamaade ülikoolilinnade tasemel. Kena.

Ja veel selle koha külge, mis ütleb, et haridus- ja teadusasutused on linna suurimad tööandjad ning ülikool ise kuulub maailma mainekaimate hulka.

Seega ei plaanita Tartu vaimu kuhugi pagendada, sest «et me propageerime aju mitte odrakruupi/ esitledes osa kultuurist», nagu ütleb Chalice oma Tartule pühendatud üllitises «Kõige suurem sõber».

Ja kui püüda veel üht tõmbekeskust-kohta maakeelde tõlkida, siis võiks tulevikku ehk ette kujutada sedasi.

Tartu gümnaasiumid ja kõrgkoolid annavad nii hea hariduse, et toovad kõikjalt maailmast kokku veelgi rohkem noori kui praegu. Ja Tartu Ülikool, teadusasutused ja teaduspõhine majandus on nii hea järje peal, et haritud tartlasi saab aina rohkem.

Siis saab aina rohkem ka noori vanemaid, kes lapsekäru lükates näevad vahtraid järjest kirjumaks muutumas, kuni tuul viib viimasedki lehed puilt.

Ja neid puid on mujalgi kui vaid minu Veerikult kesklinna tooval teel. Ja nii on aastal 2030 lapsigi palju, kes nuiavad Toomele – selleks ajaks kindlasti kauniks tehtud Toomele – kolama ja kelgutama. Ja siis on ju «kena keik».

    Tagasi üles