Suvelavastuste hooaeg Tartus liidab endasse lugusid mitmest sajandist

Jaama tänava pargis esitavad lavastuses «Koidula» esimese eesti laulupeo laule esimeses reas Han­­nes Kaljujärv (vasakult) ja Jüri Lumiste, teises reas Elina Reinold, Taavi Tõnisson ja Indrek Apinis, kolmandas reas Andres Dvinja­­ninov, Helena Merzin, Margus Tammemägi ja Leino Rei ning ülemises reas Marko Mäesaar ja Tanel Aava­­kivi.

FOTO: Kalev Saar

Kuigi kalendri järgi algas suvi möödunud nädalal, on suvelavastuste hooaeg käinud juba jaanikuu teisest päevast saati. Just siis esietendus Vanemuise suures majas muusikal «Chess».

See on tänavune vanemuislaste trupi suvelavastus lisaks mullu Obinitsas mängitud «Taarka» lisaetendustele tänavu juuli lõpus ja augusti alguses.

Lõviosa tänavusuvistest lavastustest Tartus on veel ees. Nende aluseks on lood mitmest sajandist.

Emajõe Suveteater heidab Jaama 14 pargis pilgu esimese eesti näidendi kirjutamise aegadesse ülemöödunud sajandi teisel poolel. Keskaegse linnalegendi «Rotipüüdja» toob seesama teater välja aga keskaegses keskkonnas, Antoniuse õuel.

Muusikaline loomeühendus KaivConsort valmistub toomkiriku varemete juures laulma ja mängima kirglikku lugu 19. sajandi algusest – ooperite ooperiks tituleeritud «Carmenit».

Vilde Teatri harrastusnäitlejad etendavad renoveerimise ootel raudteejaamas lavastust «Vaesed ja patused», aluseks naturalismi kalduv romaan 20. sajandi algusest.

Hansahoovi Teater sõidab Sõpruse silla lähedal vaatajate ette näidendiga tänapäevastest Võrumaa bussisõidulugudest.

Nii et teatrielamusi pakub tänavune suvehooaeg mitmele maitsele.
----------------------------------
Teatripargis kohtuvad kuulsuste vaimud

Aastal 1996 asutatud mittetulundusühing Tartu Suveteatri Selts toob Emajõe Suveteatri kümnenda lavastusena vaatajate ette eesti kutselise teatri juubeliaastale kohase lavastuse. Selle keskmes on esimese eesti näitemängu kirjutanud Lydia Koidula.

Lavastuse algul tulevad vaimud pargi servalt, kust avaneb avar vaade linnale, somnambuulsel sammul lava ja publiku poole.

Urmas Lennuki kirjutatud «Koidulas» on lavastaja Andres Dvinjaninovi sõnul ajaloosündmused ja faktid segi paisatud.

«See, mis Jaama tänava pargis toimub, on üks fiktsioon ja fantaasia, mida siin kokku saavad vaimud mängivad,» ütles lavastaja. «See on mäng ajaloo- ja kultuurisündmustega.»

«Koidula» on Dvinjaninovil mõttes mõlkunud juba ammu. Kolm aastat – nii kaua, kui Emajõe Suveteater on eesti teatri sünnikohas Tartus Jaama tänavas tegutsenud – on tal olnud soov teha näitemäng eesti rahvusliku teatri algusest.

Kuid «Koidulas» tuleb juttu ka sellest, miks ja kuidas toimus esimene eesti laulupidu, millised mõtted ja soovid olid peas neil, kes need ärkamisaja tippsündmused ellu viisid ja eesti rahvuslikule mõttele aluse panid.

Elina Reinoldi Koidula

Koht ise mängib kaasa, sest just sealsamas lähedal etendati esimest eestikeelset näitemängu «Saaremaa onupoeg». Selle oli kirja pannud Koidula, kelle osas on Emajõe Suveteatri trupis Elina Reinold.

Osa küpsemisel on ta uurinud Koidulat nii palju, kui aga on kirjandust kätte saanud ja jõudnud süveneda. «Lugeda on meeletult palju,» ütles Reinold. «Ma võtsin kirjandusmuuseumist materjali, mille pean tagasi viima. Osa materjali kopeerisin.»

Koidulat tahab Reinold mängida kui naist, kellel on oma äärmusest äärmusesse tunnete maailm. «Keskmisi toone ja värve tal ei ole,» ütles näitlejanna.

Papa Jannsenit mängib Hannes Kaljujärv, Võru arsti Kreutzwaldi kehastab Jüri Lumiste ja Carl Robert Jakobsonina astub lavale Leino Rei.

Kreutzwaldi kui meditsiini tudeerinud meest läheb «Koidulas» vaja muu hulgas selleks, et ravitseda Jakobsoni jalahaava. Selle tekitab papa Jannsen pärast solvanguga lõppenud vaidlust Postimehe teemadel.

Teistes osades on Helena Merzin, Taavi Tõnisson, Marko Mäesaar, Indrek Apinis ja Andres Dvinjaninov.

Ansambel Dan und Marx

«Koidula» on muusikaliselt kujundanud Indrek Kalda ja Toomas Lunge. Trupp laulab suuresti neid laule, mida esitati esimesel Eesti laulupeol. Mängib ansambel Dan und Marx ehk Tanel Aavakivi ja Margus Tammemägi. Kunstnik on Iir Hermeliin.

Võrreldes «Nipernaadiga» ning tänavuselgi suvel mõne etendusega vaatajate ette jõudva lastenipernaadiks nimetatud «Hulkur Rasmusega», on mängukoht ajaloolises teatripargis muutunud.

Dvinjaninov põhjendas ajaloolise hoone juurest kaugenemist kahe asjaoluga: nii saab publiku näitlejatele lähemale istuma panna ja tekitada etendusruumi, mida piiravad põlispuud. Üks puu kasvab läbi lava. Selle istutasid sinna kuulsuste vaimud kunagi ammu.

Lisaks «Koidulale» ja «Hulkur Rasmusele» toob Emajõe Suveteater teatri juubelisuvel vaatajate ette veel ühe lavastuse. Nimelt esietendub 29. juulil Antoniuse õuel «Rotipüüdja» .

Bussisõidul avaneb tegelik elu

Täpselt samal ajal, kui teatripargis algab «Koidula» esietendus, on esietendus ka Hansahoovis – Jan Rahmani näidend «Sõit», mille lavastab Ain Mäeots.

Tegemist on uue etenduskohaga, mis asub Hansahotelli õuel Aleksandri tänava lõpus Sõpruse silla ja kõrge triibulise korstna lähedal.

Kuid see ei ole korsten, millest etenduse ajal paiskub suitsu, vaid vana PAZ-bussi tossutoru.

Vanas PAZ-bussis

Olulisemad stseenid käivadki bussis. Ja et näitlejate mäng paremini näha oleks, on ruumimasina üks külg eemaldatud.

Ruumimasinaks, õigemini ruumimassinaks nimetab sõidukilogu Kiränik-Filosoohv, keda kehastab Ott Sepp.

«Bussi’ omma’ võro noorõmban kirändüsen harinõmalda’ tähtsä kotussõ pääl,» selgitab ta etenduse algul. «Buss’ om võro kirändüsen joult ja hulgalt kõvõmba kotussõ pääl ku näütüses tapminõ-takanajamine.»

Lisaks võru ja eesti keelele kõlab näidendis ka inglise, puuinglise, vene ja joodiku keel. Ja lisaks bussitossule saab publik tunda ka «eederihaisu», nagu näeb ette Rahmani näidend.

Kirjanik on «Sõitu» kirjutades võtnud aluseks võrumaalaste juhtumised, mis on seotud bussisõiduga. Ta tunnistas, et on üht-teist laenanud teistelt kirjanikelt, ning nimetas Aapo Ilvest, Pulga Jaani ja Heli Laaksost.

Lavastaja sõnul avavad Rahmani näidendi sketšilaadsed lood ja värvikad tüübid tänapäevase Võrumaa elu kogu selle kirevuses.

«Minu mõte oli teha rahvatükki, mis ei ole rahvalik selle suvetuurilikus, primitiivses tähenduses,» rääkis Mäeots. «Selles lugude kimbus on palju rohkem reaalsust kui meie telekanalite reality showdes.»

Rahvalikkus ei tähenda lavastaja sõnul midagi sellist, milles ei peituks tõsisemat mõtet. «See lavastus ei ole karikatuurne külajant,» lisas ta. «Loodetavasti tekitab see mõtteid ja sügavamal tasandil äratundmist.»

Kas ei tekkinud kiusatust lavastada needsamad bussisõidulood nõnda, et publik oleks istunud koos näitlejatega bussi ja loksunud Lõuna-Eestis näidendis nimetatud (Kanepi, Ridali, Tilleorg jt) bussipeatuste vahet?

«Ma mõtlesin selle variandi peale põhjalikult,» ütles Ain Mäeots. «Aga see oleks andnud vähem mänguvõimalusi ja oleks tähendanud 10–20 inimest igal etendusel. See oleks olnud pööraselt kallis lõbu ja oleks tähendanud teatrit ainult eliidile.»

Hansahoovi Teatri vabaõhulavastuses mängivad lisaks Ott Sepale kandvates osades Raivo E. Tamm, Merle Jääger, Liina Tennosaar ja Tarmo Tagamets.

Igal näitlejal on mitu osa. Näiteks Raivo E. Tamm mängib Võru linnavolikogu asendusliiget Engelbrechti, välismaa turisti, bussijuht Vaanjat, külajoodikut ja Kusta- nimelist meest.

Lõõtsamees Teppo

Lõõtsa ja karmoškat tõmbab Aivar Teppo, kes on lavastuse jaoks välja mõelnud ka mõned lauluviisid. Tunni ja veerandi pikkune «Sõit» talle meeldib. «Pulli saab ja nalja saab,» ütles pillimees.

Kunstnikud on Marion Undusk ja Sirly Oder, kes on Hansahoovi täiendanud muu hulgas lõunaeestiliku baari, piimapuki ja Võru bussijaamaga, mis tegelikult on Maajissub urõv.

Jaamahoone täidavad vaesed ja patused

Kuigi lavastaja Raivo Adlas ja kunstnik Silver Vahtre on Vilde Teatri harrastustrupile leidnud «Vaeste ja patuste» mängimiseks koha Tartu raudteejaamas, ei ole seal jutuks reisimine, vaid elamine nii, nagu seda teeb väga suur osa eestimaalastest – vaeselt ja patuselt.

Näidendi kirjutas August Jakobsoni «Vaeste-Patuste alevi» ainetel lavastaja.

Kuigi romaan ilmus 1927 ning kirjeldab kriitilise realismi ja naturalismi laadis aguli- ja töörahva elu, on Jakobsoni tekst ja tegelased Adlase sõnul päevakohased ka praeguses Eesti Vabariigis.

Räämas jaamahoones

Räämas jaamahoonesse kujundatud mänguplatsil käib põhitegevus perekond Lüüne ümber. Nad on ennast sisse seadnud seal, kus vanasti paiknes pakkide hoiuruum.

Kangidega varustatud mehed teevad tööd seal, kus varem oli suur ootesaal. Kui Alleks Lüüne alias Alleksander Ridle läheb ennast tapma, astub ta kunagise kuulsa raudteerestorani ukse taha.

Eraldi piirkond on jaamahoones sisse seatud lõbunaistele.

Varem on Jakobsoni esikteost dramatiseerinud ja lavastanud Andres Särev aastal 1929, kui ta töötas Pärnu Töölisteatris.

Vaino Vahingut kehutas «Vaeste-Patuste alevit» Oskar Kruusi «Eesti kirjarahva leksikoni» andmetel dramatiseerima (1973, lavastatud Pärnu teatris 1981) «erihuvi Jakobsoni naturalistliku käsitluslaadi ja psüühil. häirete vastu».

Poolsada näitlejat

Mängib poolsada harrastusnäitlejat, kellest suurem osa

on kaasa teinud Adlase varasemates suvelavastustes «Sanna takah tiigi man» ja «Tagahoovis».

Tegevusse lavastatud ajastuomaste laulude eestvõtja on Urmas Kalla.

Mustlasneiu Carmen armastab ja sureb Toomel

Esimene ooper, mida lavastaja Ago-Endrik Kerge lapsena Estonia teatris nägi, oli Georges Bizet´ «Carmen». «Vaatasin mitut etendust. Ja kui ma järgmist nägin, siis imestasin, et kuidas Carmen jälle elab – ta ju tapeti lõpus ära,» meenutas Kerge.

Alates 7. juulist armastab ja sureb Carmen taas ja taas – seekord ühtekokku kuuel korral – Tartus Toomemäel.

Üleeile hommikul tegid solistid esimest korda proovi vabas õhus. Kostüüme veel kasutuses ei olnud, dekoratsioonist sai osa õhtuks üles.

Lavastaja juhatas lauljaid liikuma pargiteel toomkiriku varemete kõrval ning näitas muu hulgas, kus ja kuidas võiksid suudelda soomlanna Hanna Kronqvist ja Mati Kõrts ehk siis taluneiu Mikaëla ja seersant don José.

Kaks Carmenit

Mustlasneiu Carmeni osa täitjaid on kaks.

Vabakutseline laulja Merle Silmato lõpetas kevadel Sibeliuse akadeemia magistran-

tuuri. Ta on seda metsosopranite unistuste unistust laulnud seni kontsertidel prantsuse keeles, nii nagu see kõlas ka maailmaesietendusel 1875 Pariisis.

Toomel kõlab ooper eestikeelsena.

Teine Carmen on Maria Kallaste, kes lõpetas äsja Elleri-nimelise muusikakooli ja käis eile Eesti muusikaakadeemias sisseastumiseksamit tegemas.

Kahes esimeses etenduses on nimiosas Silmato. Kolmandas ja 15. juuli etenduses laulavad nad mõlemad, Kallaste esimest ja kolmandat, Silmato teist ja neljandat vaatust.

«Mariale antakse see võimalus, sest ta on väga noor ja andekas, aga veel liiga noor, et tervet ooperit laulda,» kommenteeris laulumagister.

Carmeni osa on ühtaegu meelitav ja raske, sest laulja peab selles osas Silmato sõnul olema sama hästi kui draamanäitleja. Ja peaaegu kogu ooperi vältel tuleb laval olla. «See on üks ooperite ooper,» kiitis lauljanna.

Küll paljudel kontsertidel, kuid mitte terviklavastuses ei ole ka Mati Kõrts laulnud don Joséd, kes armukadedushoos tapab Carmeni. «Kui mulle pakuti seda osa umbes 15 aastat tagasi, siis ütlesin ära, oli natuke vara,» märkis ta.

Lisaks nimetatud solistidele laulavad Toomemäel «Carmenis» René Soom, Priit Volmer, Karmen Puis, Ave Terasmaa, Alari Põldoja, Jaan Willem Sibul, Aivar Kaseste, Simo Breede jt.

Kolm ja pool tundi

Koos vaheajaga kolm ja pool tundi vältava ooperi lavastamise eesotsas on dirigent ja muusikajuht Lilyan Kaiv.

Kunstnik Liina Pihlak on kujundanud toomkiriku varemete ette napi dekoratsiooni ja pannud põhirõhu kostüümile. Selles on ta lähtunud 19. sajandi hispaania rahvarõivastest, kuid neid tugevasti stiliseerinud.

«Ooper on iseenesest üleüldse stilisatsioon: keegi ju ei käi elus ringi ega laula, teie ju ka ei esita küsimusi lauldes,» selgitas kunstnik ajakirjanikule.

Koos sümfooniaorkestri ja kooriga ning paarikümneliikmelise tehnilise personaliga on loomeühing KaivConsort lavastuses rakendanud ühtekokku 160 inimest mitmest erinevast teatrist ja orkestrist.

Väidetavalt on tegemist Eesti suurima vabaõhuooperilavastusega.

Kas teate?

Etendused Tartus suvel

• «Koidula» esietendub 29. juunil kell 20 Tartus Jaama 14 pargis. Etendusi on kuni 16. juulini.

• «Sõit» esietendub samuti 29. juunil kell 20 Tartus Hansahoovis Aleksandri 46. Etendusi on kuni 9. juulini.

• «Carmen» esietendub

7. juulil kell 20 Tartus toomkiriku varemete juures, etendusi on veel 8., 9., 14., 15. ja 16 juulil.

• «Rotipüüdja» esieten-dub 29. juulil Tartus Antoniuse õuel.

• «Vaesed ja patused» etendub Tartu raudteejaamas 28., 29. ja 30. juunil ning 1., 2., 3., 4., 7. ja 8. augustil kell 19.

• «Chessi» suvised 11 etendust Vanemuise suures majas algavad

15. augustil.

Tagasi üles