Praegune Mustamäe haigla piirkond on varasematel aegadel olnud kasutusel tervishoiust hoopis erinevamatel eesmärkidel: Vabadussõja ajal asus seal sõjaväe vangilaager.
Mustamäe haigla kohal oli vanglahospidal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vangilaagrid olid sõja ajal möödapääsmatud ka ennast kaitsvale riigile. Juba 1919. aasta jaanuaris moodustati vangi langenud punaarmeelaste ning neid aktiivselt abistanud isikute kinnipidamiseks mitu vangilaagrit. Need olid Allika (Naissaare), Pääsküla, Tartu ja Rahumäe vangilaagrid. Laagrid likvideeriti järk-järgult 1920. aasta alguses.
Rahumäe vangilaager kandis selle lühikese aja jooksul erinevaid nimetusi. Algul kutsuti seda Rahumäe kontsentratsioonilaagriks, kuid loomulikult ei olnud sellel nimetusel midagi ühist hitlerliku Saksamaa nimekaimudega. Paralleelselt oli kasutusel ka Rahumäe sõjavangide laagri nimi.
1919. aasta teisel poolel nimetati asutust valdavalt Rahumäe karantiin-vangilaagriks. Nimevahetused ei muutnud aga laagri tingimusi.
Kuni tuhat vangi
Esimesed karistusalused saabusid Rahumäe vangilaagrisse 1919. aasta veebruaris. Karistusasutuse töötajatest on säilinud vähe andmeid. Sama aasta suvel oli Rahumäe vangilaagri ülemaks kapten Laats, 1920. aasta dokumentides esineb kapten Mathieseni nimi.
Laagrijuhil olid üksiku pataljoni ülema õigused ja tema kuupalgaks oli 1300 marka. See ei erinenud palju tema abi ja majandusosakonna ülema 1075-margasest palgast. Laagri komandoülemaks oli lipnik Erik Kaarmann, majandusjuhatajaks sõjaväeametnik Juhan Krotmann ja töökomando ülemaks lipnik Johan Jänes.
1919. aasta lõpus teenis vangilaagri konvoirühmas 27 ja kolmes vahirühmas üle 160 kaitseväelase. Laagri haigemajas oli 40 voodikohta, ametis oli arst, kaks õde, neli sanitari ja velsker. Peale nende oli haigemajas tööl veel hulk vange.
Enamik vange suunati Rahumäele Tallinna Komandantuurist. Vangide hulgas oli 1918. aastal Saaremaa mässust osavõtjaid ja kaasaaitajaid, väejooksikuid, sõjavange, vaenlase abistajaid jne.
Vangilaagris peeti kinni kuni tuhandet inimest, kuid sageli oli neid märksa vähem. 1. juunil 1919 oli vangilaagris 427 vangi, kolm kuud hiljem aga 198 ja aastavahetusel juba 624.
Kuni 200 vangi käis iga päev grupikaupa tööl. Usaldusväärsemad vangid töötasid ka taludes. Töötati nii lähedalasuva Kadaka küla taludes kui ka isegi Viljandimaal Abja vallas.
Kuna töötades väljaspool vangilaagrit oli alati ahvatlus põgeneda, esines seda ka üsna sageli. Kevadest sügiseni 1919 põgenes Rahumäe vangilaagrist 58 vangi, neist põllutöödelt 38, haigemajast kuus ja laagri karantiinist seitse. Enamik neist tabati kiiresti, suuresti tänu sellele, et suurem osa vange olid venelased ning ei tundnud ümbruskonda.
Kuna üleüldine toidupuudus oli suur, tuli ka Rahumäe vangilaagri kinnipeetavatel taluda suurt nälga. Samas tuleb noore Eesti Vabariigi auks öelda seda, et haigeid vange toitlustati võrdväärselt oma rahvaväelastega. Ka need vangid, kes töötasid vanglas, olid rahvaväelastega samasugusel pajukil.
Paratamatult suri vangilaagris ränkraske sõja ajal vange. Nende üldarvu ei ole senini õnnestunud tuvastada, kuid ühest 4. juunil 1919. aastal koostatud dokumendist selgub, et Rahumäe vangilaagris oli surnud 20 vangi. Kahjuks pole teada, millist ajavahemikku see puudutas. Kahtlemata murdsid haigused eelkõige neid, kes olid vanemad, nõrgemad või eelnevalt sõjas viga saanud.
Nakkushaigused
6. juunist 1919 pärinevad andmed kahe vangi, 48-aastase Mihhail Sobolovi ja Matvei Fedossevi surma kohta. Esimene neist suri südamerabandusse ning teine kopsupõletikku. Veelgi ohtlikumad olid laagris levivad nakkushaigused, 21. mail 1919. aastal suri plekilisse soetõppe 56-aastane Jüri Pukkas. Võimalik, et seetõttu nimetatigi vangilaager ümber karantiin-vangilaagriks.
Vangilaagrite olukorda kajastati ka tolleaegses ajakirjanduses ning 1. juulil 1919 käis vangilaagritega tutvumas asutavas kogus moodustatud komisjon. Tollal oli Eesti sõjavangilaagrites 8000 vangi, peamiselt olid need vene rahvusest punaväelased.
Rahumäe vangilaagris oli sel ajal 300 vangi, kellest kohal oli 109, ülejäänud töötasid väljaspool laagrit. Vähemalt sel ajal, kui asutava kogu komisjon tutvus Rahumäe vangilaagriga, oli enamik vange eestlased ning neid peeti kinni enamasti poliitilistel põhjustel.
Veerand sajandit hiljem oli see piirkond uuesti kasutusel vangilaagrina. Seekord oli see Nõukogude sõjaväe vangilaager, mis väärib eraldi käsitlust.