Hea äriplaan tagab arengu

Seto Kuningriigi Päevad on hea näide elujõulise kogukonna ettevõtmisest, pildil põllumajandusminister Ester Tuiksoo koos ülembsootska Evar Riitsaarega. Foto: Erakogu

Põllumajandusminister Ester Tuiksoo arvates on kõige olulisem aidata Eesti põllumeestel ja laiemalt maainimestel muutuda niivõrd konkurentsivõimeliseks, et nad oleksid elujõulised ka vähenevate toetuste tingimustes.

Uue maaelu arengustrateegia 2007–2013 ümber on kired lõkkele löönud, samas kestab praegu vana maaelu arengukava (MAK) aastateks 2004–2006 ja selle tulemuste vastu ei paista erilist huvi olevat. Miks nii?

Tulevikku vaatamine on igati normaalne. Eks maamehedki hakkavad mõistma, et pärast 2013. aastat toetused vähenevad ning järgmiste aastatega tuleb luua tugev alus, et turul edukalt konkureerida.

Kõigini ei ole veel kahjuks jõudnud teadmine, et edukas äriplaan ning selle elluviimine tagab mitte lihtsalt majandusliku «ellujäämise», vaid nii vajaliku arengu. Sellise sõnumi kinnistumise nimel tuleb veel hulk tööd teha.

Aga tõsi, maaelu arengukava 2004–2006 annab meile piisavat infot tegevuste edasiseks kavandamiseks. Üks on teise jätk, teisiti ei olekski see võimalik – maaelu vajab stabiilsust ja ühiskond tasakaalustatud arengut. Järskude pöörete aeg peaks nüüd küll ühiskonnas möödas olema.

2006. aasta alles käib, võtame siis 2005. aasta, mille kohta on ilmselt kõik arvud kokku löödud.

Milliseid toetusi sai maamees MAKi raames üldse taotleda?

Praegune MAK on järgnevaga võrreldes palju kitsama suunitlusega. Lisaks MAKile finantseeriti põllumajandust ja sellega seonduvat ettevõtlust ka riikliku arengukava raames, näiteks investeeringuid, nõuannet, külaarengut jms.

2005. aastal maksti MAKi raames viit toetust: ebasoodsamate piirkondade toetus, põllumajanduslik keskkonnatoetus nelja alameetmega (keskkonnasõbralik tootmine, mahepõllumajanduslik tootmine, kiviaia rajamine, taastamine ja hooldamine ning kohalikku ohustatud tõugu loomade kasvatamine), põllumajandusmaa metsastamise toetus, elatustalude kohanemise toetus, nõuetega vastavusse viimise toetus.

2006. aastal lisandus veel üks toetus, mis on eriti tähtis keskkonna aspektist – keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade (Natura 2000 alad) toetus.

Seega on toetuste eesmärgid kõige laialdasemad ning ei ole piiratud kitsalt põllumajandusliku tootmisega, vaid nende kaasabil edendatakse maaelu tervikuna ning tagatakse meile nii olulise looduskeskkonna säilimine.

Kas Eesti põllumehed on altid toetusi taotlema?

Üldiselt on küll. Näiteks 2005. aastal esitati MAKi raames kokku 22 612 taotlust 47 533 366 euro (ehk umbes 744 miljoni krooni) suuruses summas, millest kiideti heaks 16 314 taotlust.

Millist toetust kõige enam taotleti?

Arvuliselt kõige enam taotlusi esitati ebasoodsamate piirkondade toetuse raames (ca 10 000 taotlust), mis moodustas esitatud taotluste koguarvust 44%.

Põllumajandusliku keskkonnatoetuse kolme tegevuse raames esitati kokku ca 8300 taotlust. Teisi toetusi taotleti vähem.

Kas vastab tõele, et pidevalt taotlevad ja seega ka saavad toetusi ühed ja samad inimesed?

Kui tegemist on näiteks põllumajanduskeskkonna meetmetega, siis seal võtab põllumees kohustuse viieks aastaks, millest tulenevalt on samal taotlejal õigus ka viie aasta jooksul toetust taotleda.

Meie andmed näitavad, et 2005. aastal moodustasid kogu taotlejate arvust viiendiku uued taotlejad. On seda palju või vähe, eks igaüks otsusta ise.

Kas teie arvates saavad maamehed piisavalt infot võimalike toetuste kohta?

Aasta-aastalt on teavitustöö paranenud, eks sellest anna tunnistust ka taotlejate suur aktiivsus.

Teavitamiseks kasutatakse kõiki võimalikke kanaleid – nii elektroonilist kui trükimeediat, sh maakonnalehti. Palju kasu on ka infolehtedest. Rõhutada tuleb ka tootjaorganisatsioonide rolli info edastamisel. Teavitustöö paranemist näitab seegi, et võrreldes 2004. aastaga vähenes 2005. aastal oluliselt taotluse esitamisega hilinejate ning ka eksimuste arv. Kui 2004. aastal hilines taotlusega ca 6,5% taotlejate koguarvust, siis 2005. aastal oli see näitaja 2,5%. See on hea tulemus.

Ometi kostab maameeste seast aeg-ajalt nurinat, et info nendeni ei jõua.

Muidugi saab paremini korraldada nii teavitus- kui nõustamistegevust. Küsimus ongi eelkõige individuaalse nõustamise parandamises, et tegus maainimene tunneks reaalset tuge.

Samas on selge, et keegi ei too kellelegi kandikul infot kätte. Vaja on ise huvi tunda.

Kuidas hinnatakse, kas maaelu arengukava 2004–2006 on oma eesmärgid täitnud või mitte?

MAKi eesmärkide saavutamist hinnatakse erinevate näitajate põhjal. Näiteks ebasoodsamate piirkondade toetuse raames maksimaalsest võimalikust 400 000 hektarist taotleti 2005. aasta lõpuks toetust ca 319 000 ha, mis on väga hea tulemus.

Mahepõllumajandusliku tootmisega hõlmati planeeritud 55 000 hektarist veidi üle 49 000 ha ehk kahe rakendusaastaga on täidetud 90% eesmärgist.

Kohalikku ohustatud tõugu looma kasvatamise eesmärgiks oli seatud toetada 950 eesti tõugu hobust, tegelik saavutustase on 921 toetatud eesti tõugu hobust ehk aastaga on saavutatud 97% kahe aasta eesmärgist.

Samuti oli eesmärk kohalikku ohustatud looma kasvatamise tegevuse raames toetada 700 eesti maakarja tõugu veise, 80 eesti raskeveo hobuse ja 450 tori tõugu hobuse kasvatamist. Vastavad tulemused olid 85%, 120% ja 85% eesmärkidest.

Tulemused on head ning see on ka hea alus, kust uut arengukava rakendada.

Palju räägitakse perioodile 2007–2013 eraldatud 14 miljardist kroonist. Aga milline on MAK 2004–2006 eelarve ehk milline tuleb hüpe?

MAK 2004–2006 eelarve on 188,16 miljonit eurot ehk üle 2,9 miljardi krooni, millele lisaks ligi 1,5 miljardit riiklikust arengukavast (seega siis alla 1,5 miljardi aastas). 2007–2013 eelarve on 14 miljardit. Kui arvestada ühe aasta eelarvet, on tõus märkimisväärne.

Aga see ei ole ainuke raha, mis maale läheb. Ärgem unustagem otsetoetusi. Ka siin on tõus märkimisväärne. Kui 2006. aastal saab Eesti otsetoetustena 35 miljonit eurot ehk ca 550 miljonit krooni, siis 2013. aastaks on see summa juba 100,9 miljonit eurot (ehk 1,5 miljardit krooni).

Aga see võib ju tekitada maamehes tunde, et raha lähiaastatel ju tuleb ning kui aeg on käes, küll siis ka pingutan?

Selline mentaliteet on ohtlik. Kordan: pärast 2013. aastat toetused vähenevad ning kui me ei taha siis sotsiaalset katastroofi, tuleb muuta põllumajandustootmine ja maaelu tervikuna sedavõrd konkurentsivõimeliseks, et see suudaks toimida, ja mitte lihtsalt toimida, vaid areneda ka pärast 2013. aastat.

Ma ei taha kedagi hirmutada, küll aga juhtida tähelepanu sellele, et tuleb välja töötada tegus äriplaan ning selle järgi ka tegutseda.

Seoses uue maaelu arengukavaga on tõstatatud küsimus väiketootjate väiksematest võimalustest, mis ei luba neil piisavalt areneda ehk isegi ellu jääda. Kas see teema oli üleval ka maaelu arengukava 2004–2006 koostamisel?

Eks toonagi arutati seda teemat, kuid vähem ja mitte nii kärarikkalt ning niisugust vastandamist nagu praegu ei esinenud. Praeguse maaelustrateegia ümber on lõkkele löönud ka poliitilised kired, mis ei lase piisava põhjalikkusega kõikidesse põllumajanduse ja maaelu probleemidesse süveneda.

Mõnikord tundub, et toimub poriloopimine lihtsalt poriloopimise pärast, ilma et oleks tegelikult süvenetud väljatöötatud arenguplaanidesse.

Nii et küsimus ei ole selles, kas üks või teine?

Kinnitan, et meie eesmärk ei ole olnud ega ole ka tulevikus kedagi n-ö välja suretada. Maaelustrateegias 2007–2013 oleme väiksematele põllumajandusettevõtetele, kes traditsioonilises põllumajanduses on vähem konkurentsivõimelised, näinud ette eraldi toetusmeetmed, et nad saaksid oma konkurentsivõimet kasvatada läbi alternatiivsete ettevõtlusalade nii põllumajanduses kui väljaspool seda.