Doris Lessing: Me elame kirjanduse kuldajastul

Doris Lessing Foto: Postimees.ee

Lessing ütleb intervjuus Krista Kaerale, et on kummaline kuulata rääkimas inimesi romaani surmast, kui romaan lausa pulbitseb elust. Sedasama võib öelda ka kirjaniku enese kohta.

Doris Lessing, kes on praegu kaheksakümne seitsme aastane, on jälle kord suutnud lugejaid ja kriitikuid jahmatada. Inglismaal ilmus paar nädalat tagasi romaan «Lõhe» (The Cleft), mis toob taas päevakorda soolise erisuse probleemid. Kõigis suuremates Briti kirjandusväljaannetes ilmuvad intervjuud kirjanikuga, kes on lubanud kohe alustada ka uue raamatu kirjutamist. See intervjuu siin on lindistatud 2006. aastal, mil Lessing Briti kirjandusmaailma ärevil hoidvat romaani paberile panema valmistus.

Doris Lessing, millised olid teie eredamad muljed lapsepõlvest?

Üks mu lapsepõlve muljetavaldavamaid elamusi oli reis vastsesse Nõukogude Liitu 1924. aastal. Astusin üsna luksuslikust edvardiaanlikust lastetoast sõjaväerongi, olime esimene perekond, kes pärast sõda selles tavaliste reisijatena sõitis.

Rong oli puhtaks küürimata, see oli katkine ja räämas, räpane ja täidega. Iga kord, kui rong perrooni ääres peatus, kogunes sinna hordide kaupa kodusõjas orvuks jäänud lapsi. Ja inimesed, kes paistsidki perroonil elavat, lamasid, pea koti peale toetatud, ja magasid, nagu oleksid nad kodus. See oli tohutu vapustus ühele pisikesele ja väga õnnelikule lapsele, kes ei olnud kunagi midagi sellist näinud ega isegi ette kujutada osanud. Nii et see jäi minusse kogu eluks püsima.

Aga Rodeesias, teie farmis, oli lapse jaoks arvatavasti lausa ideaalne elu?

Nojah, seda võib mitmeti võtta. Ma hakkasin juba üsna väiksena farmis ja selle ümbruses omapead ringi liikuma. See üksindus oli suur asi, mis lastele harva osaks langeb.

Kuid teine asi oli Esimene maailmasõda, kus mu isa kaotas mitte ainult jala, vaid elas üle ka, kuidas seda nimetataksegi, mürsuvapustuse. Ja keegi ei teadnud tookord, kuidas sellist asja ravida. Minu ema oli Esimese maailmasõja ajal hospidalis õde ja ravis seal haavatuid. Ma mõistsin alles palju hiljem, kui õudne see pidi olema. Haavatud lebasid kõikjal haigla koridorides, sest neile ei jagunud asemeid. Nii et uskuge mind, mul sai juba lapsena Esimesest maailmasõjast küllalt.

Seepärast on mul väga raske uskuda, et miski suudab kauaks püsima jääda – ja ega ei suudagi ju, eks? Kui vaadata näiteks, kui palju on muutunud sellest ajast peale, kui ma Inglismaale tulin, siis ei tunneks keegi ära seda Inglismaad, kuhu tookord jõudsin. Ometi elavad inimesed nii, nagu jääks kõik püsima. Me elame erakordselt rikkalikul ja rahulikul ajal. Ma mõtlen iga päev: Jumal küll, kas pole see imeline! Kui kaua see küll veel kestab? Sest ega see igavesti ju ei kesta.

Kui te pärast Teist maailmasõda Inglismaale tulite, oli teil raamatute ja loetu põhjal sellest mingi pilt olemas? Kas te pidasite ennast siin võõraks?

Kõik, kellega ma kohtusin, olid kommunistid või siis kindlasti vasakpoolsed. Või ägedad antikommunistid. See oli äärmiselt politiseeritud õhkkond, mida tänapäeval kõik võõrastaksid. Nii et jah, ma olin punane. Ma kuulusin sellisesse organisatsiooni nagu Kommunistlike Kirjanike Grupp, mis aja survel hakkas hääbuma ja nii ta kaduski.

Väga raske on praegu kirjeldada toda aega ja kõiki neid rahudelegatsioone Nõukogude Liitu ja teistesse kommunistlikesse maadesse. Me olime pärast sõda esimene kirjanike delegatsioon Nõukogude Liidus ja see oli neile suur asi. Meid võeti hästi vastu, banketid ja kõrgel tasemel vestlused. Kümme aastat hiljem kohtasin üht delegatsiooni liiget ja ütlesin, et meenutaks õige mõnda asja, mida me tegime... Selgus, et temal on meeles täiesti teistsugune reis, nagu polekski me olnud üheskoos.

Sama lugu oli siis, kui ma teiste liikmetega mälestusi vahetasin. Kas te ei pea seda erakordseks? Ma mäletasin kõike nii elavalt ja üksikasjalikult ja nemad mäletasid kõike nii elavalt ja üksikasjalikult – ja me mäletasime täiesti erinevaid asju. Niipalju siis mälust!

Oma raamatus «Hea terrorist» kirjutate te noortest, kellest saavad terroristid.

See oli aeg, mil oli väga palju noorterühmitusi, kes rääkisid ja elasid nii, nagu nad oleksid revolutsionäärid. Neil oli terve oma keel, mida kõik pidid rääkima. See oli lausa kohustuslik, see oli revolutsiooniline keel. Paljud elasid sedasi aastaid ega teinud selle aja jooksul midagi hullemat, kui käisid demonstratsioonidel.

See oli põnev, see oli iseendale identiteedi võtmise vorm. Sain ühe huvitava kirja Itaaliast. Need, kes olid olnud Punastes Brigaadides, ütlesid, et see õhkkond, mida ma «Heas terroristis» kirjeldasin, oli rühmituste Punased Brigaadid õhkkond enne seda, kui neist terroristid said.

Üks lause jäi mulle alatiseks meelde, ma mõtlen sellele isegi praegu: «Neid haaras endasse keel, mida nad kasutasid.»

Mõelda vaid, kui paljudest terroristidest oleks võinud, kui nad oleks peatatud, saada mingid ametnikud või, ma ei tea, kas või kartulikasvatajad. Aga kui neist said terroristid, olid nad väga tähtsad inimesed. Nad terroriseerisid tervet riiki, panid meid öösiti ärkvel voodis lamama. Kes siis tahaks peatuda!

Kas ajaloo unustamine on ohtlik või on see omamoodi enesekaitse?

Ajaloo unustamine… Jah, ma mõtlen selle peale palju ja olen seda mitu korda ka näinud. Kui ma Londonisse tulin, rääkisid kõik kogu aeg sõjast. Inimesed olid ju selle läbi elanud, nad tulid rindelt tagasi, olid näinud Saksamaal koonduslaagreid. Sõjast räägiti igas vestluses. Ja siis äkki tuli millalgi 1956. aasta lõpul, 1956.–1957. aastal, uus põlvkond, kes enam sõjast ei rääkinud. See vapustas mind. Ma mõtlesin, et see on nii jõhker, et sõda unustatakse.

Ja siis juhtus see uuesti Zimbabwes, kus inimesed olid võidelnud nii jubedas vabadussõjas. Kui ma 1982. aastal sinna sõitsin, rääkisid sellest kõik. Kogu aeg, valged ja mustad. Ja siis, ma arvan, et neli aastat hiljem, sõitsin uuesti sinna ja keegi ei maininudki seda enam.

Ma sain ühe hämmastava kogemuse osaliseks, kui istusin ühe laua taga naisega, kes oli olnud sõdur, võidelnud vabaduse eest, ja tema tütrega. Tütar oli väga ilus. Ta ütles: «Ah, ema, ema» – jah, teate, see neegritüdruk ütles – «Ah, ema, ema, ma olen sellest nii tüdinud, sinust ja sinu vanast sõjast! Ma tahan lihtsalt lõbusalt aega veeta.»

Ja tema ema, tõeline Jeanne d’Arc, ütles: «Me võitlesime sinu vabaduse eest!» – «Ah, põrgusse see kõik!» Ja ma mõtlesin: Jumal küll, see juhtub jälle!

Mida te ise sellest arvate? Mul on selles osas täiesti vastukäivad mõtted. Ühelt poolt on unustamine väga ohtlik, aga teiselt poolt, kui sa seda taaka kogu aeg endaga kaasas kannad, siis on see ju ikka päris raske koorem?

Nii see on.

Jah, vahest on siis parem, et inimesed unustavad.

Kas teie elus on olnud väga otsustavaid ja selgeid hetki, pöördepunkte?

Siin tuleb nüüd endalt küsida, kas ma oleks võinud teha teistsuguseid otsuseid, kui ma tegin. Näiteks abiellumine sõja algul, kuigi ma olin varem vandunud, et ma ei abiellu. Aga kõik abiellusid ja sõjatrummid tärisesid ja ma olen päris veendunud, et Emakesel Loodusel on omad kindlad mõtted, millal naised jäävad rasedaks ja millal ei jää. Nii ma siis abiellusin ja sain kaks last, aga ma oleks võinud…. teoreetiliselt ei oleks ma pruukinud seda teha, vähemalt teoreetiliselt.

Või Inglismaale tulek, mis on parim asi, mida ma olen oma elus teinud – teoreetiliselt oleks ma võinud tulemata jätta. Kui ma mõtlen asjadele, mida olen teinud, ilma et ma oleks isegi mõelnud, et ma järgin mingit mustrit... Õieti ma võin sellest mõelda lausa päevi – kas pole hirmutav? Ma arvan, et meie sees on mustrid, millest me ise midagi ei tea. Ja see on päris hirmutav. Me ei ole vabad.

Küsimus on selles, mis mõtet on kahetseda seda, mida sa oled teinud. Ma võin ju näha, et mu elu oleks olnud täiesti teistsugune, kui ma oleks käitunud teistmoodi. Aga mis mõtet on istuda ja mõtelda, et oh Jumal küll, see oli nii hirmus, mis ma tegin, või millise vea ma küll tegin. See on ju lihtsalt aja raiskamine, kas pole? Nii et jah, me räägime siin inimese temperamendist ja ma arvan, et see on palju tähtsam, kui tavaliselt arvatakse. Mul on õnneks selline temperament, mille üle ei saa kurta.

Mida saab kirjanik teie arvates tänapäeva maailmas korda saata?

Meil on ju õige mitmesuguseid kirjanikke ja mulle avaldab suurt muljet see, mida igal pool maailmas kirjutatakse. Me elame omamoodi kirjanduse kuldajastul, kuigi me ei taha seda tunnistada. Kirjutatakse nii imelisi raamatuid ja me võtame seda kui loomulikku asja. Sellepärast teeb mulle nalja, kui aeg-ajalt võtab keegi jälle sõna ja ütleb, et jajah, romaan on surnud. Täiesti kindlalt romaan lausa pulbitseb elust.

Kuidas te kirjutate? Kust te oma ideed võtate?

Seda kirjutamise küsimust küsitakse minu käest kogu aeg ja küsitakse kõigi kirjanike käest, sest mu meelest on inimestel tunne, et siin on mängus mingi trikk... See trikk on raske töö. Mulle endale meeldib kõige enam kirjutada hommikuti. Kui mul oli rohkem energiat, kirjutasin ka õhtuti. Aga nüüd on energiat väheks jäänud. Nii et kõik võib olla üllatus.

Aga selles raamatus, mille äsja lõpetasin, «Mara ja Danni» järjes, kargas esimest korda mu elus tegelane välja eikuskilt ja hüppas kohe raamatusse. Ta ilmus peaaegu esimesel lehel ja võimutseb kõikjal. Vaat see on huvitav. Kes on see tegelane, keda ma olen endaga kaasas kandnud ja kellest ma midagi ei tea?

Ja on veel üks, kes mu teoses esile kargab, mis mind väga erutab. See tegelane, poiss või tüdruk, laps, kes on nii või teisiti lootusetu, muudkui kargab esile! Ja ma mõtlen, et kus sa küll oled? Kuskil seal sees täiesti kaduma läinud. Ma ei tea, mis asjaoludel nad tekivad, kui nad üldse tekivad.

Kas mõtlete juba ka järgmise raamatu peale?

Kahe raamatu peale ja ma ei tea, kumba ma kirjutan, kui ma üldse neid kirjutan. Aga ühe raamatu ideed olen endas juba pikka aega kandnud. See tuleb ühest lausest. Ma lugesin kuskilt, et inimkond oli alguses naissoost. Ja et mehed olid hilisem areng. Mis on täiesti loogiline, kui selle peale mõelda.

Niisiis, ma olen mõelnud kirjutada raamatu esimeste meeste tekkest, kes füüsiliselt oleksid muidugi monstrumid. Eks ole, meil on kõik need kenad ja vormis naised, ühe selge kujuga. Ja siis ilmuvad äkki need grotesksed ja võikad olendid. Mida nendega ometi peale hakata? Jah, see mõte pakub mulle pinget.

Krista Kaera intervjuu Doris Lessingiga on osa Nemcom.tv saatesarjast «Vestlused», milles mõjukaid kirjanikke küsitlevad nende tõlkijad. www.nemcom.tv

Doris Lessing (Doris May Tayler)

• Sündinud 22. oktoobril 1919 praeguses Iraanis.

• Perekond sõitis rongiga Teherani, kuhu jäädi kaheks ja pooleks aastaks. Seejärel reisiti läbi Nõukogude Venemaa ja sealt Inglismaale. Lõpuks jõudis Doris Tayler Rodeesiasse (praegune Zimbabwe), väikesesse farmi, kus möödus tema lapsepõlv.

• Üheksateistkümne-aastaselt abiellus ta Frank Wisdomiga, abielunaise roll talle aga ei sobinud ning jätnud maha mehe ja lapsed, liitus ta vasakpoolsete noorte rühmaga. Sama grupi liige oli ka saksa kommunist Gottfried Lessing, kellega Doris peagi abiellus. 1949. aastal sõitis Doris Lessing esimese romaani «Rohi laulab» käsikirjaga Londonisse.

• Kirjanikul on ilmunud ligi 30 romaani ja 25 lühijutukogumikku, lisaks esseid, luuletusi ja näidendeid.

• Doris Lessing on teinud kõik, et vältida lahterdamist. Nii kirjutas ta ajal, mil oli juba tuntud realistlik kirjanik, rea ulmeromaane. Et tõestada, kui raske on algajal kirjanikul oma teoseid avaldada, saatis ta mitmele kirjastusele romaani Jane Somersi nime all.

Eesti keeles ilmunud:

«Imerohi ei ole müüdav» Perioodika 1957

«Ellujäänu mälestused» Varrak 2006

«Viies laps» Eesti Raamat 1995

«Kuldne märkmeraamat» Varrak 2000

«Hea naabri päevik» Varrak 2003

«Kui vanad suudaksid» Varrak 2004

«Kassid» Varrak 2006

«Kõige ilusam unelm» Varrak 2006

Üllataja Lessing

Doris Lessingita pole ilmselt võimalik 20. sajandi kirjandusest rääkida. Kui öeldakse, et on kirjanikke, kes kirjutavad kogu elu üht ja sedasama raamatut, ning kirjanikke, kelle iga raamat on uus ja täiesti omaette maailm, siis Lessing kuulub kindlasti viimaste hulka. Ta on armastanud oma loominguga üllatada ja lõhkuda kõik lahtrid, kuhu teda on püütud paigutada. Teda on alati iseloomustanud suur huvi ühiskonnas toimuva vastu, kuid suurepärase kirjanikuna näitab ta seda inimeste kaudu. Esialgu realistlikuks kirjanikuks peetud Lessing on liikunud edasi ulme ja fantaasiaelementide juurde ning sealt taas tagasi. Ta elu on olnud äärmiselt kirev, kuid nagu ta ise ütleb, ei kahetse ta midagi, sest mis kasu on kahetsemisest. Sageli on öeldud ka, et kirjanikega on kõige parem tutvuda nende raamatute kaudu ning inimestena võivad nad tihtipeale pettumuse valmistada. Lessingi puhul pole asi päris kindlasti nii.

Minu tutvus Doris Lessingiga algas päris 90ndate aastate alguses ja selle ajendiks oli «Ellujäänu mälestuste» tõlge. Tema Hampsteadi majas veedetud õhtud olid ja on võrratud. Õhtusöögikülaliste hulgas on noori ja vanu, külalislektoreid ülikoolidest, sõpru ja tuttavaid eri maadest. Jutt käib poliitikast, kirjandusest, teatrist, filmidest, keegi ei püüa kellestki üle rääkida ega oma arvamust peale suruda, ümberringi, riiulitel, laudadel ja põrandal on raamatute virnad. Ja kes teab, nii mõnigi seal lausutud fraas või jutustatud lugu võib saada uue lühijutu või romaani algeks.