Mati Heidmets: Eesti enesepilt – kitsas ja roosa

Mati Heidmets Foto: Postimees.ee

Eesti sai möödunud aastal rikkaks. Umbes sellise järelduse teeb siia hiljuti saabunud võõramaalane, kui ta meie valimiseelset mõttevahetust uurib. Enesekuvand tublist ja rikkast vaatab vastu meediast ja kõrgemat palka lubavatelt valmisloosungitelt, seda korrutavad riigijuhid ja tulevased parlamentäärid.

Neid toetavad avaliku arvamuse uuringud, mis tõepoolest viitavad sellele, et Eesti inimeste rahulolu oma sissetulekutega on tõusuteel.

Kui raha on, siis tuleb seda jagada. Kõigepealt said sellest aru arstid, kohe tulevad oma nõudmistega kooliõpetajad, professorid, diplomaadid ja kõik ülejäänud.

Eesti viimaste aastate majanduskasv on muljetavaldav. Mis tähendab, et oleme veidi rikkamad, võrreldes mõne aasta tagusega. Euroopa Liidu kontekstis on Eesti aga endiselt vaeste klubi liige.

Võttes rikkuse mõõdupuuks SKT inimese kohta, asume ELi pingerea tagumises kolmandikus. Ka 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunute seltskonnas pole me sugugi parimad, sloveenid ja tšehhid on meist oluliselt eespool.

Eesti praegune rikkus on suhteline ja seda rõhutav enesepilt ülemäära roosa. Hoolimata sellest, et Eesti majandusvabadus ja konkurentsivõime on ELi kontekstis tublid, läheb tõsiseltvõetava rikkuseni veel aega.

Lisaks sellele et Eesti enesepilt on roosa, on see ka ühekülgne. Sest jutt käib peaasjalikult rahast. Vaadates Eesti positsiooni Euroopa rahvaste taustal laiema pilguga, on hästi näha meie kehvakene seis päris mitmes olulises eluvaldkonnas. Eriti kui jutuks võetakse ühiskonna tugevust ja elujõudu hindavad näitajad.

Varsti ilmuv «Eesti inimarengu aruanne 2006» pakub hulga võrdlusandmeid, kust selgub, et vähemalt kolme olulise näitaja järgi on Eesti praegu Euroopa Liidu punane latern. Eesti meeste oodatav eluiga on ELi madalaim, meil on kõige rohkem vange 100 000 elaniku kohta, meie HIVga nakatunute osa elanikkonnas on ELi suurim.

Euroopale järelevõtmine on Eesti mehed hingetuks teinud. Väga paljud ei tule proovikividega toime ning kukuvad välja. Kes haiglasse, kes vangi, kes alkoholismi ja/või narkomaaniasse. Tundub, et just Eesti mees pole veel piisavalt küps kaalutleja ja otsustaja. Kui kaalukausil raha ja tervis, on valik tavaliselt esimese kasuks.

Tegelikult pole seis parem ka kogu Eesti elanikkonna tervisenäitajate osas. Eriti on meile tunnuslikud aga väga suured ühiskonnasisesed erinevused nii tervises kui oodatavas elueas.

Terviseuurija Anu Kasmeli andmetel on Eesti kõrgema haridusega naistel lootust elada koguni 19 aastat kauem kui vähese haridusega meestel. Nii suuri erinevusi ei ole üheski teises Euroopa riigis, ka mitte teistes Ida-Euroopa riikides.

Hämmastav on olnud Eesti võimetus vastu astuda HIV/aidsi rünnakule. Hiljuti avaldatud Maailmapanga ÜRO sajandieesmärkide saavutamise analüüsis on Eesti ainus euroliidu riik, mille puhul seatud eesmärkide täitmist ei peeta tõenäoliseks.

Jutt on eesmärgist number kuus. See seab sihiks olukorra, kus «HIV/aidsi levik on aastaks 2015 peatunud ning hakkab vähenema».

Naljakal kombel oleme pea Euroopa viimased ka meeste-naiste võrdsuse tagamisel ning multikultuursuse omaksvõtmisel. Eesti meeste ja naiste palgaerinevus on Euroopa Liidu suurim, OECD soolise võrdsuse indeks asetab Eesti koos slovakkide ja meie Balti naabritega Euroopa kõige ebavõrdsemate riikide hulka.

Eurobaromeetri 2005. aasta uuring asetas Eesti koos Läti ja Kreekaga ka kultuurilist mitmekesisust kõige rohkem pelgavate rahvaste seltskonda. Seda hoolimata olukorrast, kus ligi kolmandiku Eesti elanikkonnast moodustavad eestlastest erineva kultuurilise tagapõhjaga inimesed. Paraku pole Eesti ühiskond 15 aastaga suutnud leida konstruktiivset lahendusteed kohanemaks tegelike oludega.

Kui vaadata laiema pilguga Euroopa peeglisse, siis paistab Eesti sealt rõhutatult vastuolulise ühiskonnana.

Ühelt poolt kiire majanduskasv, tubli tööhõive, innukas digitaliseerumine, teiselt poolt vilets tervis, suutmatus ohjeldadaHIVi , puupüsti täis vanglad.

Lisaks torkame ebameeldivalt silma suure ühiskonnasisese ebavõrdsuse ja eristumisega, seda nii tervise, sooliste ja regionaalsete erisuste kui ka eluhoiakute mõttes. Ühelt poolt sisukas ja kiire areng, teiselt poolt vilets seis mitme ühiskonna tervisest ja tugevusest rääkiva teema puhul.

Eesti on olnud tubli edasirühkija ja uutmoodi tegija, kes pole paraku hoolinud ei edu hinnast ega lähedalolijatest, pole osanud mõelda laiemalt ega ettevaatavalt. Meie majanduse areng on olnud oluliselt tublim ülejäänud ühiskonna edenemisest, ei eesti inimareng ega ühiskonna tugevnemine pole suutnud majanduseduga kaasas käia.

Mida sellise, mitte just kõige rõõmsama pildiga peale hakata? Inimlik on arvata, et kasvavad rahavood lahendavad meie mured ükskord niikuinii ning kogu see Euroopaga võrdlemine on kurjade sotsiaalteadlaste sepitsus, et eestlase õhtupoolik ära rikkuda.

Mina usun, et Euroopa peeglit tuleb tõsiselt võtta, sellele ausalt otsa vaadata ning oma praegust üheülbalist enesepilti korrigeerida. Juba 15 aastat iseseisvana tegutsenud Eesti väärikus ei saa lubada jätkuvat paiknemist ELi pingeridade lõpuotsas, saateks jutt naljakatest idaeurooplastest, kes peavadki viimased olema.

Selleks et Eesti oleks elujõuline, ei piisa vaid meeldivatel üksiknäitajatel põhinevast enesemääratlusest.

Me vajame suurt pilti, praegusest oluliselt adekvaatsemat enesekuvandit, mis haaraks nii Eesti elu eri tahke kui ka teadmist sellest, kuidas me maailma taustal välja paistame ja kuhu liigume.

Eesti ei saa olla ühe-teema-ühiskond. Ilma suurt pilti silme ees hoidmata võime küll toota rikkust, aga kaotada Eesti.

Adekvaatsem enesepeegeldus aitab suunata meie jõupingutused nõrkadele kohtadele. Üks Eesti tuntavamaid murekohti on nõrk ühistunne ja habras riigiidentiteet. Tegelikult oleme sellise olukorra ise loonud, lubades Eestil saada üheks Euroopa kõige suurema ühiskonnasisese ebavõrdsuse ja sisemise eristumisega maaks.

Kust see ühistunne ikka kasvada saab, kui igapäevaelu rõhutab hoopis muud. Väike ja püsima jäämisest huvitatud ühiskond peaks, vähemalt teoorias, tegutsema risti vastupidi. Selline ühiskond peaks hoidma sisemist eristumist mõõdukates piirides ning pelgama liigset killustumist.

Eesti olukord on paradoksaalne. Ühelt poolt loeme kokku igal kuul sündinuid, et saada sõnumit paranevast iibest, kiidame oma keelt ja muretseme paljusõnaliselt ühiskonna elujõulisuse pärast. Teiselt poolt häbeneme kasutusele võtta elementaarseidki meetmeid selleks, et sedasama ühiskonda tugevdada, häbeneme ühishuvi kas või veidikene eraärist ja häältepüüdmisest ettepoole asetada.

Olgu siis küsimuseks näiteks lugematute viinapoodide ja kasiinode nurga taha viimine, hoolitsedes sel teel meie nõrgema vastupanuvõimega kaaskodanike tervise ja ellujäämise eest, avaliku huvi eelistamine linnaplaneerimises või ühiskonda mõttetult lõhestava pronkssõduri teema lukkupanek.

Eesti viimine Euroopa viie jõukama rahva hulka on hea eesmärk. Paraku on Eestile sellest vähe. Välja tuleb saada ka Euroopa viie viimase hulgast.

Raha poolest rikas, sisu poolest aga pingeridade lõpus istuv idaeurooplane – selline perspektiiv ei saa Eestile põhimõtteliselt sobida. Euroopalikuks ei tee meid mitte ainult raha, vaid mõnus ja tsiviliseeritud igapäevaelu.

Loodetavasti on jutud ülevoolavast rikkusest vaid valimiseelne trikitamine, parteide tagatubades on aga juba ootamas selged strateegiad, mis meie suurenenud rahahulga euroopalikuks ühiskonnakorralduseks konverteerivad.

Just see aitaks üle saada ka meie uuest eurohirmust – kartusest jääda teise sordi eurooplaseks, sattuda tuumiku asemel tasahilju sabas sörkijate hulka.

Kas tuumikus sees või väljas, on jällegi euroopaliku elukorralduse küsimus, mille tunnusteks needsamad Eesti jaoks tundlikud teemad: tervis ja eluiga, demokraatia ja võrdsed võimalused, sallivus ja osalemistahe.

Meie võime oma ühiskonda tervikliku, terve ja tegusana hoida loob Eesti kuvandi maailmas, selle alusel kujuneb maailma suhtumine meisse. Praegu on see kuvand kõhklev.

Soome veteranpoliitiku Max Jakobsoni Eestile 2005. aastal pandud diagnoos on karm, aga paraku tüüpiline: «Eesti elujõulise arengu tume külg on kuritegevus, narkootikumide kasutamine ja nende kaubandus, naistekaubandus ja prostitutsioon, nakkushaigused ja alkoholism. /.../ Ühiskond pole jõudnud areneda sellele tasemele, mida eeldab ELi liikmesus.»

Loodetavasti aitab laiem ja adekvaatsem enesepilt meil sellised ebamugavad määratlused ajalukku jätta.

Majandusvabaduse indeks

1. Iirimaa 1,58

2. Luksemburg 1,6

3. Suurbritannia 1,74

4. Eesti 1,75

5. Taani 1,78

6. Soome 1,85

7. Holland 1,9

8. Küpros 1,9

9. Austria 1,95

10. Saksamaa 1,96

Meeste oodatav eluiga

1. Rootsi 78,1

2. Itaalia 77,1

3. Austria 76,2

4. Küpros 76,2

5. Suurbritannia 76,2

6. Malta 76,1

7. Hispaania 76

8. Prantsusmaa 76

9. Belgia 75,9

10. Saksamaa 75,9

11. Holland 75,8

12. Kreeka 75,7

13. Iirimaa 75,4

14. Soome 75,3

15. Luksemburg 75,3

16. Taani 75

17. Sloveenia 72,9

18. Tšehhi 72,5

19. Poola 70,5

20. Slovakkia 70,3

21. Ungari 68,9

22. Leedu 66,9

23. Läti 66,1

24. Eesti 65,8

Vangide arv 100 000 elaniku kohta

1. Eesti 333

2. Läti 292

3. Leedu 240

4. Poola 232

5. Tšehhi 185

6. Luksemburg 167

7. Sloveenia 158

8. Ungari 156

9. Suurbritannia 148

10. Hispaania 145

HIVga nakatunuid 15–49-aastaste vanusegrupis

1. Eesti 1,3

2. Läti 0,8

3. Hispaania 0,6

4. Itaalia 0,5

5. Prantsusmaa 0,4

6. Portugal 0,4

7. Belgia 0,3

8. Austria 0,3

9. Luksemburg 0,2

10. Iirimaa 0,2

11. Suurbritannia 0,2

12. Rootsi 0,2

13. Kreeka 0,2

14. Holland 0,2

15. Leedu 0,2

16. Taani 0,2

17. Küpros 0,2

18. Soome 0,1

19. Saksamaa 0,1

20. Sloveenia 0,1

21. Tšehhi 0,1

22. Malta 0,1

23. Ungari 0,1

24. Poola 0,1

OECD soolise võrdsuse indeks

1. Rootsi 0,95

2. Holland 0,94

3. Belgia 0,94

4. Suurbritannia 0,93

5. Soome 0,93

6. Luksemburg 0,93

7. Taani 0,93

8. Prantsusmaa 0,93

9. Iirimaa 0,93

10. Austria 0,92

11. Hispaania 0,92

12. Saksamaa 0,92

13. Itaalia 0,91

14. Portugal 0,89

15. Sloveenia 0,89

16. Kreeka 0,89

17. Tšehhi 0,87

18. Malta 0,87

19. Poola 0,85

20. Ungari 0,85

21. Eesti 0,85

22. Leedu 0,84

23. Slovakkia 0,84

24. Läti 0,82

Allikad: Heritage Foundation, Global Competitiveness Report 2006-2007, World Economic Forum, Palgrave Macmillan, CIA World Factbook, UNDP Human Development Report, International Center for Prison Studies, OECD Gender, Institutions and Development Database