Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Piret Saluri: Vabariigi Presidendil ja pr Helle Meril on au paluda Teid, ...

Piret Saluri FOTO: Postimees.ee

Võimalik, et ka need kutsed hoitakse alles, säilitatakse kummuti ülemises sahtlis nagu president Konstantin Pätsigi omad. Võetakse välja, nüüd jälle kord aknakardinaid ette tõmbamata, antakse külalistele vaadata. Olen vanu kutseid näinud, eriti maal – näe, vanaisa käis Pätsi juures.

Kutsed hoiti alles, nagu ka korstnajalga peidetud Eesti lipud, maa sisse kaevatud trükised ja muud reliikviad – ka Pätsi mõned kohvitassid, ehkki Kadrioru aparatšikud olid viimasedki kastitäied presidendi serviisist vannis puuhaamriga puruks peksnud. Need asjad olid tähtsad, aitasid meil vene aja üle elada ja meenutasid, et meil oli kord Eesti riik.

«Mina teadsin, et Eesti saab jälle iseseisvaks juba... 1952. aasta jaanuaris,» kinnitas president Lennart Meri ühel ja teisel puhul.

Oleme ausad, daatum siiski vaheldus. Kuid nii ta hajutas meie, algajate, ootamatult ametisse pandud riigiametnike peataolekut, sest mis teadsime meie iseseisvast riigist või sellest, kuidas see riik toimib. Tema teadis, kuidas muidu.

Ja kui lähenes Eesti Vabariigi 75. aastapäev, teadis Lennart Meri, sest oli teadnud juba..., kuidas seda tähistada. Presidendi kõne, pidulik kontsert ja presidendi vastuvõtt, iseenesest mõista.

Oma esimeses vabariigi aastapäeva kõnes pidas president oluliseks üle korrata, kus ikkagi kuulutati välja Eesti Vabariik ja mis toimus tegelikult. Nii oli vähemalt tollal ainuvõimalik koht iseseisvuspäeva kõneks ja kontserdiks Estonia maja, esialgu küll ainult kontserdisaal.

«Kas meil on Eesti riik või me oleme ikka veel oblast!» tervitas president meid ühel 25. veebruari hommikul. Olime süüdi, sest vastuvõtt oli läinud halvasti.

Selleks ajaks olid mõned iseseisvuspäevad juba peetud. Kontsert ja kõne olid olnud Estonia kontserdisaalis, vastuvõtt enamasti nn Vanas Sakalas, kunagises ohvitseride kasiinos.

Lahendus oli halb. Külalised kuulasid kõne ja kontserdi ära, panid mantlid selga ning kõndisid läbi veebruarikuise ilma üle platsi Sakalasse, kus toimus kätlemine ja vastuvõtt.

Kätlemisjärjekord oli pikk, kuigi kutsutuid oli tollal pisut vähem. Külalised tunglesid tunni või rohkemgi vestibüülis, neid mingisse järjestusse seada oli lootusetu. Kitsas oli ka.

Katsetasime ka nn Uues Sakalas. Ruumi oli pisut rohkem, aga ikka pidid külalised (kutsutute hulk oli kasvanud) all pikka aega ootama, kätlemisjärjekord läks segi, kaamerad ei teadnud, keda või mida näidata, kuigi vist just siis oli meil (Meri soovil muidugi) esimest korda heerold, kes nimed välja hõikas.

Presidendil oli igati õigus vihastada. Ja ta ka vihastas. Lennart Merile ei olnud vabariigi aastapäeva tähistamine lihtsalt üks pidu. Ka aastapäev oli omariikluse tähis, iseseisva riigi esinduspale.

Eesti on Euroopa, on alati olnud, kinnitas ta. Eesti peab olema niisama esinduslik, elegantne ja sirge seljaga nagu iga teinegi riik. Kuid meil olid külalised treppidele ja galeriidesse kinni jäänud, seal trüginud, sõimelnudki.

Panime välisministeeriumi protokolliosakonnaga pead kokku ja ühel heal päeval seisis Estonia teatrimaja ees salgake murelikke protokolliametnikke. Meil oli kaasas suurele paberilehele hariliku pliiatsiga joonistatud teatrimaja põhiplaan: teatrisaal, kontserdisaal, valge saal, fuajeed, trepid, talveaed.

Käisime, mõõtsime samme, tõmbasime kriipse-nooli: kui kõne ja kontsert oleksid teatrisaalis, siis jääks kätlemiseks valge saal ja sealt pääseb otse kontserdisaali, kus oleks vastuvõtt. Kui teeks vastuvõtu, kus saaks ka tantsida?

Teatrisaali kohad on nummerdatud. Kui saadaks kutsed selle järgi, külalised istuksid protokollijärjestuse järgi rühmades, nii saaks ka kätlemise õigeks…

Külalised jääksid oma kohale istuma, vaataksid kätlemist ekraanilt, ei peaks püstijalu ootama. Teadsime, et teeme ühtaegu Eesti kõige vaadatavamat telesaadet, ka kaamerate ja kommentaatoritega tuli arvestada.

Saabus päev, mil seisime kaugeltki mitte enesekindlatena presidendi töölaua ees, kandsime asja ette ja panime pliiatsiga joonistatud plaanid lauale. Plaanid ja kaardid Merile meeldisid. Ta haaras taskust oma kuulsa sulepea, silmitses tähelepanelikult meie igerikke joonestusi, noogutas arusaajalt, tegi kriipse ja nooli juurde. Asi oli otsustatud: Estonia teatrimaja, ja seal kaks saali korraga.

Lennart Meri rikkus ju kogu aeg protokolli, räägib linnalegend. Legendidest on hea, et nad on olemas, ja hea on ka see, et enamasti ei pea nad paika.

President Meri ei rikkunud protokolli kunagi. Protokoll ei olnud talle tühi ja tülikas kombetäitmine. Protokollil oli sisu ja põhjendus, see pidi olema, kindlasti kõrgel tasemel ja väärikas, sest oleme ju riik.

Vabariigi aastapäeva protokollilise lahenduse lihvis ta ise välja: ei pidanud paljuks meiega Estonia maja samm-sammult läbi käia, et kõik saaks veatu ja elegantne.

Plaanile tõmmati kriipse juurde. Punaseid muidugi siis, kui miski valesti läks, kuid aasta-aastalt sai rohelisi rohkem.

See, mida linnalegend protokolli rikkumiseks nimetab, oli hoopis president Meri loomus. Jah, ta muutis käigu pealt meie vahel ka abituid skeeme, sest tal hakkas igav või tal tuli mingi uus ja särav mõte. Või – nagu ta ütles: «Ma tahtsin näha, kuidas te sellest välja tulete!» Me tulime sellest välja, enamasti.

Vabariigi aastapäeval Meri endale midagi niisugust ei lubanud, kõik käis minuti pealt ja käsikirja järgi. Välja arvatud – see tants. Me ei saanudki teada, miks ta nii tegi. Vastuvõtule, kus saab ka tantsida, oli ta heakskiitvalt, kuigi salapäraselt noogutanud. Ettevaatlikud jutujätkud tantsu asjus (kes seda siis otse küsida võis) olid takerdunud presidendi muigesse.

Kui dirigent Peeter Saul siis valsi lahti lõi, tegid Eesti riigipea ja tema abikaasa saalile piduliku ringi peale, valss voogas, aga põrand jäi tühjaks. Olukorra päästis protokolliülema nõutu pilgu tabanud riigikogu esimees Toomas Savi. Tunnistan, et Eesti põhiseaduse § 83 meenus meile siiski alles hiljem.

Rumalustel või, mis veel hullem, labasustel ei lasknud Meri end häirida. Kui tuli käibele põlglik «pingviinide paraad», ei teinud president väljagi. Selleks ajaks oli aastapäeva tähistamise protokolliline rõivakood kraadi võrra tõusnud. «Frakk või tume ülikond. Rahvariided. Aumärgid,» seisis kutsel.

Eesti riik oli taastanud oma riiklikud teenetemärgid. Vabariigi aastapäeval kantakse ordeneid, suuri ordeneid aga vaid piduliku õhturiietusega. Nii me rõivakoodi pärast kõhklusi tõstsimegi.

Ja mitte ainult ordenite pärast – me oleme ju haritud rahvas, rehetarest ammu väljas, sõdadevahelisel ajal käidi mujalt Eestis rõivaid tellimas, meil on põhjust oma riietumiskultuuri üle uhkust tunda. «Kas te ka teate, et paavsti tiaaral on muhu mänd,» õpetas Meri.

Kuid kui külamees Kaarel helistas, et tema sai kutse, aga tulla küll ei julge, sest kus see frakk ja naisel õhtukleit, kui traktoriliisingki maksmata, siis võisid Kaarel ja tema naine selga panna, mis kirstus või kapis leidus.

Oli põhjust endale aru anda, millega üldse Meri palge ette minna. Õhinas catering teatas, et teeb presidendi vastuvõtuks Eesti kaardi kujulise tordi, millel presidendi vapp peal, ja et «vastuvõtu lõpus saab igaüks tüki seda torti». Laitsime «hiilgava mõtte» maha. «Kas presidendilt küsisite? Temale kindlasti meeldiks. Nii isamaaline.»

Meri ei lubanud riigisümboleid ja rahvusvärve lörtsida. Oli mälestusmärke ja oli maju, mida avama minnes Meri kannapealt ringi keeras ja tagasi läks, sest isamaalised korraldajad olid sinimustvalge lindi katkilõikamiseks juba ukse ette tõmmanud. «Meie lipu?» heitis president.

Nii ei tohtinud me Merit tordiga tülitada. Mis pipral protokolliülemal üle jäi? «Hea küll, lõikame tordi tükkideks ja Peipsi järve anname Vene saadikule,» oli üks võimalus. Tort taganes.

Oma viimase kõne presidendina pidas Lennart Meri 24. veebruaril 2001. Tegi kokkuvõtteid ja andis juhatusi edasiseks. Ainult kümme aastat taastatud iseseisvust, rõhutas ta. Olime selle ajaga palju jõudnud. «Aga mul on hulk küsimusi. Vastused on kõik teie käes.»

Selleks ajaks olid ka punased kriipsud kunagiselt hariliku pliiatsiga tehtud plaanilt peaaegu et kadunud.

Piret Saluri oli Vabariigi Presidendi protokolliülem aastatel 1995–2002.

Tagasi üles
Back