Jeroen Bult: Euroopa vajab mootorit, mitte telge

Foto: Eero Barndõk

Hans van Mierlo, toonane Hollandi välisminister, soovitas 1994. aastal oma riigil «haarata Prantsuse-Saksa telje käevangust». Külm sõda oli just lõppenud, NATO tulevik ebaselge ja Euroopa Liit näis justkui kindlalt arendavat ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP), tehes seda Prantsusmaa ja taasühinenud Saksamaa juhtimisel, nagu need kaks olid alati Euroopas protsesse juhtinud. Seega võis säärane «käevangule» toetumine pakkuda raamistikku väikese Hollandi välispoliitikale.

13 aastat hiljem pole üheksakümnendate aastate möirgavast optimismist enam palju alles jäänud. Näiteks sellessamas Hollandis andsid populismi tujukas plahvatus ja euroskeptitsism tulemuseks sissepoole pööratud, provintsiaalse mentaliteediga riigikese, mida iseloomustab «Nee»-hääl Euroopa põhiseaduse lepingu vastu.

Samuti pole ÜVJP ikka veel saanud kirjutuslaualt minema. Jah, 2003. aasta detsembris võeti vastu Euroopa julgeolekustrateegia ning Euroopa rahuvalvejõud on saadetud eksootilistesse paikadesse nagu Congo ja Aceh. Siiski näitas 2003. aasta Iraagi sõda valuliselt ELi suutmatust tõsise kriisi ajal otsuseid vastu võtta.

Tegelikult on aga Iraak osutunud vaid strukturaalsema trendi eelmänguks. Alates 2004. aasta laienemisest on EL olnud halvatud kroonilise lõhe tõttu vanade ja uute liikmesriikide vahel. Nii näevad uued liikmesriigid

NATOt ja eriti Washingtoni asendamatu «elukindlustusena» endise koloniseerija – Venemaa – kasvava eneseteadvuse vastu, kuid vanad liikmesriigid seevastu unistavad jätkuvalt sõltumatust Euroopa (julgeoleku)identiteedist ega kõhkle ajamast äri Venemaaga kahepoolselt.

Logisev mootor

Roll, mille van Mierlo omistas Prantsusmaale ja Saksamaale ehk Euroopa projekti püha mootor, kuulub samuti minevikku. «Pühal Liidul» oli silmanähtavaid mehhaanilisi probleeme juba siis, kuid van Mierlo sellele viitas.

Euroopa veduri on vahepeal välja vahetanud suuremate liikmesriikide muutuvate, ajutiste liitude keeruline võrgustik. Need riigid – Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia, millele järgnevad alakategoorias Itaalia, Hispaania ja Poola, võimalik, et tulevikus ka Rumeenia – ühendavad jõud kindlatel ad hoc’i poliitikaaladel, olgu selleks Iraan, sõjalised operatsioonid või õhuruum ja kaitsetehnoloogia.

Kuigi EL on praegutupikus – põhiseaduse lepingut pole, ühtset häält maailmapoliitikas pole, ühist lähenemist majandusreformidele pole –, on raske tal vastu panna kiusatusele lubada endale nostalgiat Prantsuse-Saksa mootori heade päevade igatsuses. Ent kas säärane nostalgia on õigustatud?

1946. aasta septembris ärgitas Sir Winston Churchill oma legendaarses kõnes, mille ta pidas Zürichis, prantslasi ja sakslasi, kes just olid olnud surmavaenlased alates Saksa keisririigi sünnist 1871. aastal, võtma endale juhtrolli «Euroopa Ühendriikide» ülesehitamisel.

«Esimeseks sammuks Euroopa perekonna taasloomisel peab olema partnerlus Prantsusmaa ja Saksamaa vahel,» ütles Churchill. Kuid see polnud üllas, kõrgelasetsev idealism, mis pani kaht rivaali Churchilli üleskutsele vastama. See oli külm sõda, mis puhkes 1940. aastate lõpul ja mis sundis nad üksteisele kätt ulatama.

Nende motiivide aluseks oli kalkuleeritud Realpolitik. Stalin lõi Saksamaa idaosas kommunistliku nukurežiimi, mis kujutas endast otsest ähvardust lääneosale, Konrad Adenaueri Saksamaa Liitvabariigile ja Lääne-Berliinile. Adenauer propageeris Politik der Stärke’t (tugevate poliitikat). See tähendas Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, hilisema Euroopa Majandusühenduse ning NATO vankumatut ja tingimusteta lõimumist nõrgendamaks Nõukogude blokki ja tugevdamaks Saksamaa taasühinemist.

Prantsusmaa soovis vältida Lääne-Saksamaa ühepoolset lähenemist Nõukogude Liidule ja tolle satelliidile Ida-Saksamaale. Lääne-Saksamaa kaasamine Söe- ja Teraseühendusse ning Euroopa Majandusühendusse paistis olevat ideaalne vahend hoida naabrit kontrolli all. Prantsusmaa apelleeris Euroopa lõimumisele kui instrumendile, millega kindlustada juhtiv roll maailmapoliitikas ajal, mil koloniaal- ja majandusvõim oli alla käimas.

Loomulikult, sellised inimesed nagu kantsler Adenauer ja president de Gaulle ning kantsler Schmidt ja president Gisgard d’Estaing tundsid siirast vastastikust tõmmet, ent Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa ei loobunud kunagi oma kavadest ja huvidest. Kui kantsler Brandt üritas intensiivistada sidemeid kommunistliku idaga, nn Ostpolitik 1970. aastate algul, kutsus ta esile Prantsusmaa presidendi Pompidou umbusu. Kantsler Kohl pidi kogema, kuidas tema «sõber» president Mitterrand tegi katseid Saksamaa taasühinemine 1990. aastal ära hoida.

Uued parandajad

Nõukogude impeeriumi hiilgusetu kokkukukkumisega aastatel 1989–1991 kadus ka peamine ajend Prantsuse-Saksa koostööks. Saksamaa seadis end taas tugevalt Euroopa südamesse (Mittellage) ja sealtpeale pidid eurooplased arvestama ka arenguid idas.

Kantsler Kohl, kes oli võimul 1998. aastani, ja tema poliitiline järeltulija kantsler Merkel on ajanud Bismarcki stiilis poliitikat, balansseerides ettevaatlikult Venemaa ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide, eriti Poola vahel. Nood riigid pidasid Saksamaad varem oma peamiseks kaitsjaks Brüsselis.

Prantsusmaa leidis end aga Euroopa lääneservalt, tema positsioon ELi «loomuliku poliitilise liidrina» oli vähenenud nii Tony Blairi kaasatuse tõttu kui ka selle teise «Ameerika spiooni» – Poola eneseteadlikkuse pärast.

Alles siis, kui Blair usaldas oma saatuse ideoloogilise ristisõdija George W. Bushi kätte, haarasid president Chirac ja kantsler Gerhard Schröder kinni võimalusest elustada Prantsuse-Saksa mootor, mida toetas entusiastlikult Venemaa president Vladimir Putin. Siiski, antiamerikanistlike meeleolude ärakasutamine avalikkuse ees ja Venemaa poolt «kasuliku idioodi» (seda mõistet omistatakse Leninile) mängimine pole reaalsed eeldused sääraseks ettevõtmiseks, rääkimata nördimusest, mida need härrasmehed tekitasid uute liikmesriikide seas.

Schröder lahkus võimult 2005. aastal ja pakkus kohe oma teeneid (või peaks ütlema: müüs oma hinge?) Vene gaasi nomenklatuurile. Chirac lahkub Elysée paleest aprillis. Kas nende järeltulijad, Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy või Ségolène Royal, teevad katset võtta taas juhtimine enda kätte ja anda ELile väga vajalik värske hingamine?

Vastus sõltub ennekõike sellest, kes võidab Prantsuse presidendivalimised. Eelmise aasta veebruaris tegi Prantsuse presidendikandidaat Sarkozy ettepaneku Euroopa põhiseaduse vähendatud versiooni, «minilepinguga» edasi minna. Teine kandidaat Royal oli sellele mõttele vastu, kuid ütles, et pooldab uut referendumit juhul, kui Euroopa põhiseaduse lepingu osas jõutakse kompromissile.

Merkel ja Saksa välisminister Steinmeier kritiseerisid Sarkozy «minilepingu» mõtisklusi, viidates, et 16 riiki on juba ratifitseerinud põhiseaduse lepingu esialgse versiooni. Ülejäänud ELi küsimuste osas on Royal tagasihoidlik, sest tema juhitud sotsialistlik partei on Euroopa küsimustes lõhenenud.

Energiavarud innustajaks

Kuid isegi kui põhiseaduse lepingu takistus suudetakse ületada, on Prantsuse-Saksa mootori (sõna «telg» meenutab kahe tuntud fašistliku diktaatori 1930. aastail sõlmitud liitu) päevad tegelikult läbi. Uued liikmesriigid ei soovi võtta vastu korraldusi mingilt «mootorilt». Nende umbusk on suuresti tingitud ka Prantsusmaa ja Saksamaa enda vastuvõtlikkusest Moskva ettepanekutele ja vaevalt et see niipea kaob.

Prantsusmaa aga vajab Suurbritanniat, et muuta oma unistus Euroopa armeest tegelikkuseks. Ning Hispaania ja Itaalia eurofiilia sõltub väga palju parajasti ametis oleva valitsuse värvist.

Euroopa tõeliseks mootoriks peaks olema hoopis sügav mure maailma geopoliitiliste trendide, eriti võitluse pärast üha vähenevate energiatagavarade üle. Nagu ütles hiljuti Rob de Wijk, kes juhib Hollandi Strateegiliste Uuringute Keskust: «Jõupoliitika muutub tähtsamaks, meeldigu see meile või mitte. Venelased ja hiinlased suudavad mõelda strateegiliselt, eurooplased mitte. Me arvame, et meie autoriteet ja väärtused on enesestmõistetavad.» Sellele enesekriitilisele äratundmisele jõudmine peaks ühendama kogu Euroopat, mitte ainult Prantsusmaad ja Saksamaad.