Kalev Kudu süüvib elu tumedasse poolde

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kalev Kudu

FOTO: Sille Annuk

Põhiliselt araabia- ja berberikeelne publik kuulas Marokos hinge kinni pidades tartlaste lavastuses «Sortsid» Stavrogini kümneminutilist eestikeelset monoloogi, mille lõpus Stavrogin ennast üles poob.

Kuidas see publikule meeldis?

Järgnes totaalne aplaus. See oli hämmastav.

Kuidas Maroko linna Agadiri üliõpilasteatrite festival paistis silma teiste omasuguste hulgast?

Me saime kaks auhinda: üks tuli otsingulisuse eest ja mina sain parima lavastaja auhinna. Ma olen väga õnnelik, et mind tunnustati.

Korraldamise poole pealt aga festivalil kõik hilines. Elu käib seal päikese järgi, kohtumised võivad lükkuda kergesti järgmisele päevale. Ka etenduste algused hilinesid.

Mis oli teie meelest kõige huvitavam etendus?

Kõige huvitavam oli esimesel õhtul Agadiri enda teatri berberikeelne etendus. Berberid on Maroko põlisrahvas. Aafrikas läheb ruttu kottpimedaks, juba kell seitse, kui meil on alles hämar. Pimedas räägivad berberid lugusid, laulavad ja tantsivad.

Etenduse põhistruktuuris on kesksel kohal jutustaja. Lugu oli külajoodikust, tema üle naerdakse – moslemid ju ei joo alkoholi – ja ta kasvas etenduse kestel ümber. Lihtsa moraaliga lugu, pooleldi rituaalne ja folkloorne.

Kui tähtis on näitetrupile auhindamine?

Selle nimel me muidugi ei tööta, aga loomulikult on see tähtis.

Olete käinud viimastel aastatel mitmetel rajatagustel teatrifestivalidel. Millisel järjel paistab teile nähtu taustal praegune eesti teater?

Eesti teater ja Vanemuine sealhulgas ei ole üldiselt nüüdisaegne. Küll on seda aga Eestis alternatiivne muusika, mida noored teevad, ja tants, performantsiteni välja.

Olete viimasel tosinal aastal püüdnud teha põhiliselt eksperimentaalset, avangardset teatrit. Miks ei võiks te lavastada kuskil kutselises teatris midagi meelelahutuslikku?

Ma ei saa ennast vägistada, ennast piinata, aega on niikuinii vähe enese loominguliseks teostamiseks, ja minu rida on avangardse, nüüdisaegse teatri rida. Mulle meeldivad pigem keerulisemad tekstid.

Mida te teete kahe aastakümne pärast, mõni aasta enne pensionile jäämist?

Mina pensionile ei jää, ma suren enne ära, sest ma olen vabakutseline. Mulle ei ole pensioni ette nähtud ja on natukene nagu halvasti, et mul ei ole ka haigekassakindlustust.

Eestis on vabakutselistega selles suhtes kehvasti. Ma olen küll Eesti Lavastajate Liidu liige, aga kuskile teatri alla ma ei kuulu. Tartu Üliõpilasteatri juhtimise eest saan natuke stipendiumi.

Kuidas te siis küll oma eluga hakkama saate?

Ma ennetan igasuguseid haigusi. Stipendium on küll väike, aga mul on ka muid projekte, kust on võimalik teenida.

Suvel 2005 määrati mulle Eesti Kultuurkapitali stipendium «Ela ja sära». Tänu sellele maksin kõik võlad ära ja ostsin Annelinnas oma korteri välja. Aasta otsa sain iga kuu maksuvabalt 15 000 krooni, sellega ma siiani olengi elanud.

Kas elate kellegagi koos?

Elan üksi. Abielus praegu ei ole, vaatan, mis tulevik toob.

Naisterahvas ühest küljest korrastab elu, aga teisest küljest peab inimene saama liikuda ja mõtelda ja tegelda oma asjadega. Need autorid ja tekstid, millega mina tegelen, vajavad küllaltki palju vabadust. Töö ei ole kellast kellani, mis teebki minutaoliste inimeste elu keeruliseks.

Mõnikord olen mina ja on minutaolised millegi või kellegi vastu hoolimatud, sest peas käib töö mingi materjaliga, vastuste otsimine mingitele küsimustele. Igapäevaelu võib tunduda tühine ja me ei hooli sellest. Pärast võime muidugi oma hoolimatust kahetseda.

Kuidas suhtus teie tegemistesse vend Kuldar, kitarrist, kitarripedagoog ja Tartu kitarrifestivali algataja, kes suri novembris 2005?

Viimastel aastatel oli tal tervisega probleeme, ta oli hetketi väga avatud, aga tihti oli ta ka endasse tõmbunud. 1996 tegime temaga koos etenduse minu Null-teatriga Viidingu tekstidele. Seal oli meil hea klapp.

Kuldar oli hästi positiivne, mina olen rohkem selline tumemeelne. Mulle meeldib inimese tumedam pool. Vend käis vaatamas minu lavastusi kuni oma lõpuni. Talle selline kreatiivsus meeldis, võib-olla küll mitte teemad.

Marokos kogesite aafriklaste hilinemislembust. Olete te ise täpne?

Loomulikult. Teater on ääretult kollektiivne kunst, nii et kui keegi hilineb ega tee õigel ajal oma asju ära, siis puudutab see kõiki.

Marokos suhtutakse alkoholi pruukimisse taunivalt. Kuidas on teie ja napsi suhe?

See on positiivne, sest pingeid tuleb maandada. Ma ütlen ausalt, kätt südamele pannes, et mulle meeldib teinekord juues natuke ka üle piiri minna. Ma ei lähe siis küll kellelegi kallale, aga ma muutun oma jutuga tüütavaks.

Ma väga vabandan kõigi ees selles suhtes. Aga mulle meeldib olla heas seltskonnas – ja minu seltskond on enamasti boheemlased –, kus joomine käib asja juurde.

Nii et midagi ei ole teha, mina olen mina. Mulle meeldivad naised ja mulle meeldib viin ja mulle meeldib saun – need mind lõõgastavad.

Millal saab üliõpilasteatri tipplavastust «Sortsid» taas Tartus vaadata?

Äkki saame eksklusiivses korras mängida volbriööl kuskil korporatsioonis. Mängime seda ka septembris kohe pärast draamafestivali Ateena keskuses.

CV

• Sündinud 26. augustil 1961 Võrus.

• Näitejuhtimist õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1979-1980.

• Aastatel 1984–1987 õppis Tartu ülikoolis ajakirjandust ja 1985–1989 Vanemuise draamastuudios näitlemist.

• Lavastajatee algas aastal 1980 Võru teatritrupis Grupp 80.

• 1989 oli koos mõttekaaslastega Tartu Lasteteatri asutajaid ning töötas seal näitleja ja lavastajana kuni teatri sulgemiseni 2000.

• On olnud ametis ka Võru kooliteatris ja Võru harrastusteatris.

• Asutas 1992. aastal ühemeheteatri Null-teater.

• 1999. aastal asutas Tartu Ülikooli draamastuudio baasil Tartu Üliõpilasteatri.

• Täiendanud ennast Grenland Friteateris Norras.

• Kuulub Eesti Lavastajate Liitu.

• Tartu Lasteteatris enda lavastatud näidenditest peab olulisemaks Becketti «Lõppmängu», Strindbergi «Surmatantsu», Ionesco «Tulevik on munades» ja Mrožeki «Suvepäeva».

• Vanemuises on lavastanud Becketti «Homset ei ole» ja Vahingu «Suvekooli».

• Tartu Üliõpilasteatris on lavastanud muu hulgas Büchneri «Woyzecki», zenbudistlike lugude kava «… lumi just on langenud üle Yoshino küla», Ehlvesti «Pauli ja Suure Maailma», Lenzi «Haavatud peigmehe», Harmsi «Jelisaveta Bami» ja Kane'i «Puhastatud».

• Tartu Üliõpilasteater mängis Kalev Kudu lavastatud «Sortse», mille aluseks on Dostojevski romaanist Vahingu ja Kudu kirjutatud dramatiseering, Maroko linnas Agadiris üliõpilasteatrite festivalil 23.–26. märtsini ning tõi kaasa kaks auhinda.

• Septembris hakkab lavastama enesetaputeemalist näidendit, mille üks autoreid on Harms.

• On olnud abielus.

• Kaks last: Uku (20) ja Minna-Triin (15).

    Tagasi üles