Kommunistid ei usaldanud Eesti kohalikke venelasi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Eesti filmiarhiiv & Artur Kuus

Sõjajärgseil aastail venestus Eestimaa Kommunistliku Partei aparaat väga kiiresti ning juhtohjad läksid Moskva emissaride kätte. Alo Lõhmus kirjutab, et kommunistid ei umbusaldanud üksnes eestlasi, vaid ka siinseid venelasi.

Kohalikke venelasi ei määratud sõjajärgseil aastail näiteks parteikomitee teiseks ehk ideoloogiasekretäriks – see ametikoht mehitati alati Venemaalt saadetud venelasega. Nii eestlastest kui ka kohalikest venelastest väiksematele parteiülemustele määrati silma peal hoidma Venemaa venelastest asetäitjad.

«Kohati oli Eestimaa venelaste positsioon parteitöös isegi ebakindlam kui eestlaste oma, sest nende kohta püüti leida kompromiteerivaid andmeid,» kirjutab ajaloolane Olev Liivik oma uurimuses «Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945–1953».

«Esines juhtumeid, kui kohalike venelaste minevikku või suguseltsi püüti seostada valgekaartlastega või muude Eesti Vabariigi vene emigrantlike organisatsioonidega,» märgib Liivik. «Võrdlemisi suure panuse selleks andsid kohalikud venelased ise, kes «bolševistliku valvsusega» üksteise minevikus sorkisid ja kõikidest «kahtlastest» tähelepanekutest partei juhtkonda informeerisid.»

Nõukogude okupatsioon tõi Eestis võimule erakordselt madala haridustasemega inimesed. EKP keskkomitee funktsionääridena võisid nüüd karjääri teha isegi kodanikud, kellel kooliharidus lausa puudus või oli väga algeline.

Näiteks keskkomitee sekretäri Herman Arboni isikutoimikus oli kirjas, et mees oli iseõppija ega olnud üldse saanud kooliharidust. EKP keskkomitee sekretäriks määramisel läks siiski kirja algharidus.

Keskkomitee kaadrisekretär, 1941. aastal Tallinnast taganemisel hukkunud Adolf Pauk oli paberite järgi õppinud koguni kolmes algkoolis, lõpetamata neist paraku ühtegi. Parteidokumentides oli tema haridustasemeks kirjutatud aga algkool või lausa «kõrgem algkool».

Nõukogude Liidu tagalas Eestisse naasma valmistudes komplekteeriti EK(b)P KK aparaat enamasti evakueeritud eestlastest. Näiteks 1944. aasta juunis-juulis võeti keskkomiteesse tööle 20 inimest, kellest vaid üks oli venelane.

Olukord muutus aga järsult pärast Eesti ala uuesti hõivamist. Juba augustis-septembris keskkomiteesse tööle võetud 40 inimesest olid 22 mitte-eestlased. 1945. aasta 1. jaanuariks oli eestlaste ja venelaste hulk keskkomitee aparaadis võrdsustunud.

Järgneva aasta jooksul vähenes eestlaste osa aparaadis kiiresti. Jaanipäevaks oli keskkomitee 83 funktsionäärist eestlasi 36, venelasi 42 ja teiste rahvuste esindajaid 5.

«Aparaadis domineerisid täielikult sissesõitnud,» kirjutab Liivik. «EK(b)P KK aparaadis töötas ainult 6 kohalikku eestlast ja üks kohalik venelane.»

Toonastest aparatšikutest valdas nii eesti kui ka vene keelt 34, ainult vene keelt aga 49 kommunisti. Liivik nendib, et keskkomitee aparaat oli küllaltki lühikese ajaga muutunud enamasti venekeelseks ning kohalikku parteid juhtisid sissesõitnud.

Veel kiiremini vähenes eestlaste osa partei juhtivtöötajate seas. Veel 1945. aastal oli keskkomitee aparaadi juhtidest eestlasi kaks kolmandikku, järgmisel aastal aga ainult 41,5 protsenti.

«Ainult sekretäride ja nende abide hulgas domineerisid eestlased, viiest keskkomitee sekretärist olid neli eestlased ning kõik kolm sekretäride abi olid samuti eestlased,» kirjutab Liivik.

Keskkomitee I sekretär Nikolai Karotamm rõhutas vajadust tõsta keskkomitee aparaadi kvaliteeti ning leida sinna eesti keelt oskavaid inimesi, keda loodeti värvata Eesti korpusest demobiliseeritute seast.

Eestlaste osa märkimisväärsem suurenemine leidis aga aset alles pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal, kui paljud vene rahvusest kommunistid vabastati keskkomitee aparaadist.

Seni ei koheldud väheseidki aparaati pääsenud eestlasi võrdselt. Parteiaparaadi komplekteerimisel eelistati NSV Liidu alalt pärit eestlasi, kelle eesti keele oskus polnud sugugi alati kiita.

1945. aastal otsustas EK(b)P büroo, et eesti keelt mittevaldavad partei ja nõukogude töötajad peavad hakkama keelt õppima. Säilinud on aparatšikutele eesti keelt õpetanud õpetaja kiri 1946. aasta aprillist, mis kajastab ühe kontrolltöö tulemusi. 14 kontrolltööd teinud aparatšikust kolm kandsid eesti perekonnanime ning üks neist sai hindeks kahe.

Venemaa eestlased parandasid oma keeleoskust igapäevases suhtluses, ent umbkeelsed Venemaa venelased olid eesti keele õppimise suhtes harvade eranditega täiesti ükskõiksed.

Seevastu kohalikest venelastest parteitöötajate eesti keel võis sageli olla parem kui NSV Liidust saabunud eestlaste emakeel.

1950. aasta EK(b)P KK VIII pleenumil esinedes vihjas partei venestumisele venelane Nikolai Turkestanov, kes töötas sellel ajal NSVLi ministrite nõukogu juures asunud kolhoosiasjade nõukogu Eesti esinduse kontrolörina.

Ta ütles: «Seltsimehed! Ma palun vabandust, et esinen esmakordselt vene keeles, vaatamata sellele, et ma ise olen venelane. Kuid ma pole kunagi pleenumitel vene keeles esinenud.»

Väga vähe on teada kodueestlastest parteitöötajate vene keele oskuse tasemest, ent kuna suurem osa parteidokumentatsioonist oli venekeelne, võisid vene keelt mitteoskavad eestlased esineda keskkomitee aparaadis vaid harvade eranditena.

Üheks selliseks oli EK(b)P Narva linnakomitee I sekretär ja EK(b)P KK kaadriosakonna juhataja asetäitja Arnold Treiberg, kes märkis kaadriarvestuslehel oma vene keele oskuseks «nõrk».

Naised moodustasid keskkomitee aparaadist keskmiselt kolmandiku, kuid juhtivatel kohtadel töötas naisi oluliselt vähem. Ainult kaks naist – Juliana Telman ja Avine Konno – pääsesid aastail 1946–1953 keskkomitee osakonnajuhataja kohale.

Kuid nendegi kahe juhtida usaldati vaid naistööosakond, mis oli loodud spetsiaalselt naispropagandaks ning kus töötasid üksnes naisfunktsionäärid.

«Sagedamini olid naised ametis propaganda ja agitatsiooni, kooli ning ka põllumajandusosakonna instruktoritena,» kirjutab Liivik. Naiste suhteline tõrjutus iseloomustas parteiaparaati kõikjal Nõukogude Liidus kuni kõrgeima võimuhierarhiani välja – NLKP keskkomitee juhtorganitesse jõudis aastail 1919–1990 ainult seitse naist.

Olev Liiviku uurimus on valminud Eesti Teadusfondi grandi «Nõukogude Eesti aastatel 1944–1953. Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis» (grandihoidja Tõnu Tannberg) raames.

Partei suhtus joomisse leebelt

Palju kõrgeid kommuniste oli sõjajärgseil aastail hädas viinakuradiga, ent partei suhtus neisse seltsimeestesse leebelt, kirjutab Olev Liivik.

Partei ilmutas viinaveaga liikmete suhtes kannatlikkust, sest tavaliselt ei olnud nad poliitiliselt ohtlikud. «Reeglina püüti töötajat enne vallandamist hoiatada ning suunata õigema eluviisi poole,» kirjutab Liivik. «Enamasti ei olnud hoiatamisest kasu.»

Keskkomitee juhtivtöötajaid vallandati aastail 1945–1953 enda kompromiteerimise tõttu vaid 19 korral, reatöötajaid 8 juhul.

Kommunistlik aparatšik võis end kompromiteerida ebamoraalse käitumisega (joomine ning sellega kaasnev avaliku korra rikkumine ja huligaansus, abielurikkumine ja korruptsioon) või poliitiliste libastumistega (iseenda või oma sugulaste mineviku varjamine, kulakute ja kodanlike natsionalistide soosimine jne).

Moraalsete eksimuste seas oli sel ajal kõige levinumaks kahtlemata alkoholilembus, kirjutab Liivik. Ühtegi keskkomitee juhtivtöötajat ei vallandatud siiski viinavea pärast, vaid tõenäoliselt peideti nende teenetest loobumise põhjused viisakamate ettekäänete taha (suunamine teisele tööle, õpingutele jne).

Teisiti toimiti reatöötajatega. Näiteks 1949. aastal vallandati keskkomitee aparaadist vastutav organisaator Leonid Senkevitš, kelle joomingud maakonnakeskustes komandeeringuis käies olid parteile muutunud tõsiseks probleemiks.

Värvikas on ka Sergei Bagajevi lugu. Tema kui partei-, ametiühingu- ja komsomoliorganite osakonna ühtse parteipileti ja parteimajanduse sektori juhataja hoolde oli usaldatud keskkomitee aparaadi algorganisatsiooni parteiliikmemaksude kogumine. Kuid selle asemel, et viia raha parteikassasse, tavatses Bagajev selle maha juua.

Kolm aastat kestnud vargus avastati alles 1952. aastal ning selleks ajaks oli Bagajev jõudnud kõrist alla lasta vähemalt 16 000 rubla. Karistuseks sai mees 20 aastat vabadusekaotust tööparanduslikus laagris.

    Tagasi üles