Kiiksu juurde tagasi

Foto: fotod Margus Ansu, Ahto Peetso

«Kuidas Eestis elu ikkagi käib?» küsib Euroopa närviga Indrek Treufeldt koju purjetamise eel.

Tallinn-Brüssel

Kui Eesti Televisiooni Brüsseli korrespondent Indrek Treufeldt (37) neli aastat tagasi europealinna sõitis, mahtus kogu tema kola autosse. Nüüd läheks vahepeal paisunud raamatukogu tõttu vaja kaubikut. Tegelikult ei valmista kohvrite pakkimine Treufeldtile mingeid raskusi. Pigem muretseb ta oma järglasele Katrin Vagale otste üleandmise pärast, mis tähendab teletöö tuhandel tehnilisel pisiasjal silma peal hoidmist. Mai lõpus, juuni alguses on Euroopast lugude läkitaja Eestis tagasi ja saab taas süüa musta leiba ning mõttega kartulit. Sügisel hakkab õpetajaks. Tõenäoliselt.

Miks otsustasite Brüsseliga hüvasti jätta?

Mingil hetkel tundsin, et olen tõepoolest olnud ära kaks aastat ja veel kord kaks aastat. Mõte olla veel kaks aastat tundus väga imelik. Ideaalis oleks tore, kui võimalikult palju inimesi Brüsselist läbi käiks. Neid inimesi, kes lähevad ära ja tulevad tagasi, võiks Eesti ajakirjanduses rohkem olla.

On lahkumine raske?

Olen natuke hirmul. Ühest küljest on välismaale tulek ja ilmselt ka minek seotud romantiliste eelaimdustega – lähed nagu Peer Gynt kuskile midagi avastama. Mul on sama tunne. Tundub, et hing on valmis, et tulla Eestisse tagasi. Aga vahel mõtlen kerge kartusega, et kuidas Eestis olek ikkagi käib. Kuidas ma hakkama saan? Kes ma seal olen? Mida ma seal teen?

Korrespondent Hiinasse

Ei ole ainsatki ideed?

Ega ma end sellega eriti vaevanud ole. Mul ei ole praegu väga suurt ajakirjanduslikku ambitsiooni. Pigem on akadeemilised mõtted. On mingid probleemid, mille üle tahaks juurelda, mingid plaanid seoses mõne dokumentaalprojektiga. Tuleb rahulik suvi ja siis vaatan, mis sügisel saab. Koolimõtted tekivad.

Pole kuhugi edasi pürgida, sest korrespondendi staatus on ajakirjanikule tipp?

Arvan küll. Olen selle üle pisut nukker. Korrespondendile vaadatakse sageli umbes nii, et on mingisugune veidrus. Kuskil on mingi inimene… Meil on sadu diplomaate ja me ei juurdle selle üle, kas nad on vajalikud või ei ole, aga korrespondendi asi… Paljud küsivad, kas seda on vaja.

Eesti rahvuslikul ringhäälingul peaks olema vähemalt viis korrespondenti. Võib-olla tundub see liiga kosmiline, aga kui minu teha oleks, saadaks kindlasti kellegi Helsingisse, Hiinasse ja Moskvasse. Soomlaste suhtes on isegi pisut solvav, et nemad huvituvad nii palju meist, aga meie neist üldse mitte. Hiina on uus tõusev valdkond, mida peaksime katma. Siis oleks me ajast ees.

Minule pole Eesti tingimustes midagi prominentset. Mulle meeldib, kui avastan inimese, kellel on huvitav maailm. Belgias on vastlapäeval kuulus ajalooline karneval, mida on peetud sadu aastaid. Ühel aastal käisin seal. Üks pisikene linn, osaleda saavad vaid selle linna mehed. Peaks tegema sarja «Hullud eurooplased». Kui kohtad kommunistist Belgia kirjanikku, kes arvab, et kõige õnnelikum riik maakeral on Kuuba ja kes räägib väga hästi vene keelt... Sellised persoonid või paigad... See on tõeliselt lahe.

Tuleme koolimõtete juurde tagasi. Millised need on?

Mul on pooleli doktorantuur Tartu Ülikoolis. Juhendajaid on mul Euroopas ka, aga olen Tartu hingekirjas. Enne, kui läksin, õpetasin Concordias, ja praegu tundub see lahe mõte. Täpselt ei tahaks rääkida, suvel settib paremini.

Vaatab illegaalselt ETVd

Õppejõuna olete leebe või karmi käega?

Õppejõuna ütlen alati, et ajakirjandust ei saa õppida ega õpetada, see peab inimeses olema. Võime arutleda põhiprobleemide üle, aga retsepte ei saa anda. Seetõttu olen ilmselt kuri ja tüütu õppejõud. Ma ei saa öelda, et hea loo jaoks võta kaks tera pipart, suhkrut nii palju, kriitikat nii palju ja kiitust nii palju. On muidugi elementaarne uudiste teooria, aga see pole kõik ajakirjanduses. Ajakirjandus tänapäeva maailmas tähendab filosoofiat, loogikat ja analüüsi. Võib õppida ka kõrgemat matemaatikat, see annab maailmast arusaamiseks põhivahendid.

Olen laias laastus kümme aastat töötanud raadiole ja kümme televisioonile. Normaalne periood, aga peab olema liikumist. Kõlab pateetiliselt, aga arvan, et praegu on minust rohkem kasu õpetajana. Mul oleks väga hea meel, kui suudaksin tuua televisiooni juurde mõnedki noored ajakirjanikud.

Kui palju on Brüsselis mahti Eesti telekanaleid vaadata?

Viimasel ajal, pean tunnistama, vaatan. Illegaalselt. Meil on siin see tore lugu, et satelliidi peal on saadaval kõik Eesti telekanalid, aga Eesti Televisiooni pole õigust väljaspool Eesti territooriumi vaadata. Küsimus on juriidiliselt lahendamata. Suur telekavaatamine on neljapäeval – «Paari» saade, siis «Kahvel»... «Doktor House» on kõige parem.

Mida teie kriitiline pilk neid saateid vaadates ütleb?

Asjad, millest Eestis räägitakse, on üha lihtsamad. Kui üks asi on käes, jahvatame seda. Võimalike mõtete väli on üha väiksem. Euroopa kannatab samade hädade käes. Lihtsameelsus, mugavus, ei taheta teha raskeid töid.

Nelja aasta jooksul on Eesti omandanud need halvad asjad, mis siin on. Näiteks teenindamise ja asjaajamise aeglus, mida oli tulles kohutavalt raske taluda. Täiesti talumatu oli see, et pangaametnikuga pidi kokku leppima aja, millal ta sind vastu võtab – nagu arst.

Üsna kiiresti sai selgeks, et tööjõud on siin suur luksus. Toidupoes töötab kaks kassat, kuigi on kümme. Restoranis on üks kelner. Täpselt sama asi jõuab Eestisse nelja aasta jooksul. Halbu Euroopa kombeid oleme omandanud selle aja jooksul kiiremini, kui arvata võiks.

Respekt asjaajamises

Kuivõrd on muutunud teie enda harjumused?

Eks olen ka mugavamaks muutunud. Elu käib siin teises rütmis. Ajakirjanduslikud korraldused, mida saab Eestis kokku leppida poole päevaga, võtavad siin sageli nädala. Keegi ei kuku jooksma, kui Eesti Televisioon kohale tuleb. Olen valivam ja kriitilisem. Olen rohkem aru saanud sellest, et sisemine tunne on olulisem. Pole vaja, et keegi seletab, mida tohib ja mida ei tohi. Ajalooliselt on eurooplastel kombeks, et igas inimeses istub hea ja kurja tundmise tunne. Seda on Eestis vähem. Oi, tegin sigaduse! Seadust ei olnud, võime siis seaduse teha. Väga normatiivne ühiskond on Eestis.

Sõitsin eelmisel nädalal Pariisis, turvavöö polnud kinnitatud. Politseinik vaatas hästi lähedalt läbi klaasi ja tegi väikese liigutuse. Eestis oleks mulle sellises olukorras trahv väänatud. Eestis tunnen hirmu, kui näen politseinikku, sest äkki on numbriplaat must.

Siin on võimalik asju korraldada väljaspool norme. Asjaajamises on respekt. Sageli pole lepingut vaja. See on Euroopa hea omadus. Religioosse inimesena arvan, et kristlik kultuuriruum on oluline. Eriti veel katoliiklikus Belgias. Kristlik eetika maksab.

Söögi- ja joogieelistused on muutunud?

Must Eesti leib on väga südamelähedane, ja Eesti kartul. Sa ei saa kusagilt sellist kartulit! Siin on kartul alati vesine, maitsetu. Täiesti mõttetu kartul. Eestis on ka haruldane piim. Siin ei müüda piima enamasti külmletis. Aastaid kauakestev piim. Lääne inimesed on unustanud hea toidu maitse.

Ei usu, et minu maitse-eelistused on muutunud, aga nad on täienenud. On tekkinud varjundeid. Maitsete ja lõhnade spekter on avatum. Kas või veini või õlle puhul.

Belgia õlledega olete sina peal?

Eks olen ikka proovinud jah, ehkki nad tahavad kõvasti harjutamist. Belgias on pudel sageli väike, klaasitäis. See on Orvali õlu. (Osutab klaasile.) Päris äge on juua õlut, mida on tehtud alates aastast 1240. Pole paha.

Kas nelja aastaga on Euroopa risti-põiki läbi sõidetud ja tuttav?

Jah, aga mõned nurgad on nägemata. Üsna lahe on päev otsa autoga sõita. Sõidad ja sõidad ning ikka on üks ja sama Prantsusmaa. Mõõdad maa üle. Lennukiga sõites ei taju, kui suur riik on. Kuigi see võtab eksootika sära ära. Minule ei ole Pariisis käik midagi eriskummalist. Käin seal lihtsalt tööl.

Olen linnade suhtes kõigesööja, aga Pariisi vaimustusest üle ei saa. See on soe ja südamlik linn, kunagi ei ütle sust ära. Brüsselis on hetki, kui mõtlen, et miks need majad on nii ehitatud. Ei ole ruumi, kohati tundub, et keegi on tahtnud kellelegi ära teha.

Neoondressides papid

Kohalikega ühele lainele saamine pole vist kergemate killast?

Nii ja naa. Olen nendega kokku puutunud. Kunagi võtsin osa sellise ühingu tegevusest nagu kadunud raudteede ühing. See on kohalik belglaste ühendus, mis korraldab matku mööda raudteesid, mida ei ole enam olemas. Saadakse kokku mingis väikses külas, paar koduloolast juhatavad. Minnakse jalgrattaga või jala ja matkatakse mööda raudteetammi. See on see võimalus, et saab kohaliku inimesega kaubale. Muidu tavalist Belgia inimest ei kohta. Ei tea, mida ta mõtleb.

Jalgrattaga sõidetakse siin palju. Vanamehed tõmbavad firmamärkidega neoondressid selga, panevad tutimütsi pähe ja kaabivad mööda Belgiat.

Olete öelnud, et eestlane pigem vastandab end Euroopale. Ütleb: meie ja nemad.

Mul on teooria, et Euroopa on seltskond. Iga rahvas omaette isiksus, ja isiksusi tuleb muuta. Väga lihtne on öelda, et prantslased on nõmedad või sakslased imelikud või et poolakad on ära keeranud. Igal rahval tuleb lasta olla. Väga palju on neid, kes kujutavad ette, et Euroopa Liit on saumikseriga läbi lastud püree – kõik on ühtemoodi, roosad või sinised.

Millest Eesti pinnal puudust tundma hakkate?

Vabadusest liikuda. Just täna vaatasin, et Estonian Airi lennupiletite hinnad on üle mõistuse kallid. See ületab igasuguse taluvuse piiri. Kohati solvab, et Eesti inimene peab nii palju maksma selle eest, et ta saaks kusagile, mis jälle kinnitab seda, et Eesti on nagu teivasjaam. Ummik. Lõppjaam, kust enam edasi ei saa. Siit pääseb Itaaliasse, Hispaaniasse mõnekümne euroga. See on natukene kurb, et Eestis on teisiti. Muude asjadega saab hakkama.

Kas võõrsil olek on olnud üksildane?

On. See on üks tegur, miks tahan Eestisse tagasi. Hüva, siin on oma ringkonnad ja sõpruskonnad, aga Eestis on side ja ühtekuuluvus. Et kõik on nagu ühtviisi kiiksuga. Siin olen Eesti kiiksuga üksi.

Oleks tore, kui Eestis oleks Euroopa klubi. Inimesed, keda miski ei sunni, tulevad kokku ja räägivad Euroopast. Inimesi, kes viitsiks minuga arutada selle üle, mida võiks Euroopa põhiseadusleppega teha, on hirmus vähe, aga äkki on siiski nad kuskil olemas. Euroopa prominendid, kes Tallinna reisivad, võiksid klubist läbi astuda. Neile võiks teravaid küsimusi esitada.

Tajun Euroopat üsna paljude keharakkudega. Euroopa närv on ergas, elan Euroopaga kaasa. Varem olin ükskõikne. Midagi öelda või mõelda Euroopast, see tarve on olemas.

CV Indrek Treufeldt

Sündinud 16. mail 1969.

Lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli 1993 elektroonikainseneri diplomiga ja Tartu Ülikooli 1996 kunstide magistrina ajakirjanduse alal.

Töö: noortesaadete ja uudistetoimetuse toimetaja-saatejuht Eesti Raadios 1991–1994, president Lennart Meri pressinõunik 1994–1995, ETV toimetaja-saatejuht 1996–2002, korrespondent Brüsselis alates jaanuarist 2003, Concordia Rahvusvaheline Ülikool 1999–2002, ETV programminõukogu liige 1999–2002.

Teinud dokumentaalsaateid ETVs: («Vaira-Vike Freiberga – tagasi Riias», «Roheline Tee», «Hieroglüüfide riik», «Häiritud aastad – 10 aastat Estonia katastroofist», «Mehed unustatud armees»); telesarjad: «Suures plaanis» 1996–1998, «Brauser» 1999–2001; AK uudisteankur 2001–2002.

Teised Indrekust

Renita Timak sõber, kolleeg ETVst

Indrekul on alati käsil mitu suurt tööd ja hulk väikesi, lisaks edasilükkamatuid argitoimetusi (autoga hooldusse, arvuti jupsib jne). Ta on ikka liikumas – autoroolis, lennukis, rongis. Ruumis ümberpaiknemine oleks Indrekule nagu loomulik olek ja ei takista tal tegelemast sellega, mis parajasti pooleli. Vahel kaob mõni asi ära – võtmed või rahakott –, kuid Indrek on sama hea leidja kui kaotaja ja kõik lõpeb hästi.

On nagu hajevil sahmerdaja? Ei! Tegelikult on kõik suured ja väikesed tööd kontrolli all ja kiired asjad saavadki kiirelt tehtud. Millalgi on Indrek omandanud oskuse eristada olulist ebaolulisest ning tegelda olulisega. Vähe on olla õigel ajal õiges kohas. Vaja on teada, miks miski toimub just nüüd, seal ja niisugusel moel, siis suudad sellest teistelegi rääkida.

Indrek üritab jõuda sündmuste põhjusteni ja seosteni. Pole vahet, kas käsil on keerukas ajaloofilm või uudislugu – sõnum peab sees olema! Indrekul on üllatavaid teadmisi paljudelt aladelt ja püsiv õpihimu ning ta on ka suurepärane suhtleja. Tema «Tervist, tervist!» kõlab mobiiltelefonis rõõmsalt ja soojalt, nagu oleks ta just seda kõnet (olgu või sajandat sel päeval ) kangesti oodanud.