Prantsuse kirjanduse suurkuju Raymond Queneau kirjutas 1947. aastal ühte banaalset lugu üheksakümne üheksas versioonis. Teost vaatleb prantsuse filoloog Heli Allik.
Stiilne sisu(s)tus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ühel raamatul on niisugune pealkiri nagu «Stiiliharjutused», siis see otse kutsub küsima, missugune on selle raamatu enda stiil, see sisu ja väljendusvahendeid ühendav stilus tema kirjaniku käes. Kuidas sõnastada raamatu «homöopaatilist konstitutsioonitüüpi», seda vaimseid ja füüsilisi sümptomeid siduvat tervikolemust? Milline on kirjaniku hääl?
«Stiiliharjutustes» on Queneau justkui võtnud ette väga alandliku ülesande kirjutada 99 stiilis ümber üks lugu. Niisugune juhtidee tähendaks justkui, et tegemist on paljalt kõige ohutumat sorti kombinatoorse mänguga.
Üritab ju enamasti kirjandusteos meis just nimelt tekitada tunde, et igasugune vorm on iseeneslikult ja ainuvõimalikult välja kasvanud otse sisust et suhe tähistatava ja tähistaja vahel on ainuvõimalik ja üdini motiveeritud.
Siin aga antakse ilmselgelt mõista see lugu on täiesti sõltumatu sellest, kuidas seda edasi antakse, see tähendab, pole olemas ühtegi õ i g e t viisi tema edasiandmiseks, või kui on, siis pole autor teda igal juhul tabanud. Ja et, hullem veel, selles loos ei olegi mingisugust sisemist, asi-iseeneses-tähendust, mis endale seda ühte, olemuslikult ainusobivat väljendusviisi otsiks.
Lugu on igasugusest mõttest tühi, ühesõnaga, ta ei olegi «lugu», vaid lihtsalt mehhaaniline sisselõige vormitusse ellu, paar ebasidusat fakti, esitatud igasuguse alguse ja lõputa; valida oleks vabalt võinud ka midagi muud. Kirjanduse puhul peaks aga niisugune asi olema mõeldamatu, kirjandus ju peaks just tahtma meile näidata maailma tähenduslikuna, luua neid tähendusi.
Niisiis pole see siin kirjandus. Queneau tahaks justkui kõigiti näidata, et temal ei ole oma stiili, seda peaaegu bioloogilist sundust, mis paneb ühe kirjaniku rääkima ainult nii ja mitte teisiti. Samuti ei ole lugu teda välja valinud kui ainukest, kes seda kirja suudab panna kingitus, mis ju kirjanikule kui jumaliku inspiratsiooni kandjale osaks saab. Kirjanikule ju maailm räägib, tema oskab seda müstilist kõige loodu linnukeelt.
Queneaule ei räägiks ta aga justkui midagi. Rohkem üritab see raamat teha nägu, et on midagi loova kirjutamise õpiku sarnast, üks neist miljonist teosest, mille oleks võinud kirjutada ükskõik kes teine, ja mille abil on lootust kirjanikuks saada, kuivõrd raamatus paljastatakse kirjanduse reeglid. (Queneau teoste bibliograafias kõigi Gallimardii taskuväljaannete taga on «Stiiliharjutused» muu hulgas «esseede» alla liigitatud, ühesõnaga, didaktiline kirjandus).
Kokkuvõttes üritaks see raamat meile justkui öelda: minus ainult see masinlik tehe, see 99-kordne transtilisatsioon, nagu ütleb Gerald Genette, ongi. Sisu kui niisugust, mis seda tehet üleval hoiaks, ei ole.
Ometi on selgelt tunda luulelikult intensiivne pinge selles tekstis. Täiesti ilmselgelt see ju ei ole õpik, kus võimalikult adekvaatselt ja võimalikult läbipaistvas keeles mingi teema kohta informatsiooni edastatakse.
Keele aines on täiesti tuntavalt paks. Rõhk on selgelt läinud loolt sõnale, vertikaalsed suhted kõigi tekstiüksuste vahel on sama tähtsad või tähtsamadki kui nende horisontaalne järgnevus: kui olete raamatu läbi lugenud ja võtate algusest uuesti ette näiteks maailma kõige informatiivsemas stiilis harjutuse nimega «Märkmed», on sellest korraga saanud luule.
Sest tegelikult ei ole selle raamatu sisuks mitte lugu kaabuga mehest, kes bussis kõrvalseisja kallal viriseb. Ehkki seda mitte kusagil ei öelda, on selle raamatu pärissisuks kirjanduse küsimus ise. Queneau tõepoolest katsetab erinevaid stiile, tähendab, mõtleb kirjutamise tegevuse enda peale, ja mitte ei ürita kirjanduse kaudu edasi anda midagi välisest maailmast. See on kirjandus, mis ei varja oma tehteid, aga ikkagi kirjandus, sest tegeleb oma ainesega.
Lugu ju tegelikult ei olegi, lugu on tühistatud, pinge ei teki siin mitte loost, vaid tehtest. Pealtnäha lihtsalt stiile varieerides ja teineteise kõrvale lükkides see tekst liidab, lahutab, paljundab, taandab ja teeb selle tegevuse käigus nähtavaks need kihid, mis kirjandust loovad. Just selle tehte kaudu tegelikult poeb kunst raamatusse sisse nagu eluvaim täiskuuööl kolme tee risti viidud vanast kolast kratti.
Võrrandisse lisandub midagi, mida ühelgi liikmel eraldi ei ole, mille jälgigi ühegi üksikliikme juurest tuvastada pole võimalik. Kirjandus (suure tähega) sünnib sinna vahepeale, sinna, kus midagi kirjas ei ole.
Kahe liikme vahele tekkib korraga ruum, mis näitab meile asja iseeneses, midagi niisugust nagu Céline ütleb eksiili, elu kohta võõral maal: «Need armutud pilgud eksistentsile sellisena, nagu ta tegelikult on, nende mõnede harvade hetkede jooksul, kui eelmise maa harjumused sind juba on maha jätnud, ilma et sa uute all juba piisavalt nüristuda oleks jõudnud.»
Korraks näeme lõhesse keele sidusas kangas. Meile justkui lubati paljastada kirjanduse reeglid, aga nüüd selgub, et see pole ikka see. Kirjandus lubati demüstifitseerida, nüüd müstifitseeriti ta ikkagi. Kõikide reeglite paljastamisel ilmub suure tähega reegel, mis on kirjanduse enda reegel ja mida kirjeldada ei saagi.
Kirjaniku hääl, mida me kuulda tahtsime, ei ole seega ükski lugu eraldi, see hääl on seal vahepeal, tabamatus liikumises, oskuses see reegel nähtavaks teha. Hääletus ongi tema hääl, tuleks tahtmine öelda. Ja vägisi kerkib silme ette pilt kaabuga mehest, samasugusest nagu eestikeelse väljaande kaanel, kelle tühjast, kontuuripidi välja lõigatud siluetist nagu kroonlehed õiesüdamikust kasvab välja 99 stiiliharjutust.
P.S. Naelapihta tabava kujunduse ja leidliku tõlke kohta, mis ka eestikeelset teksti lugedes NAERMA suudab ajada, tuleks kirjutada teine arvustus. Keegi seda kindlasti juba teebki.
Raamat
Raymond Queneau
«Stiiliharjutused»
Tõlkinud Jana Porila ja Triinu Tamm, värsstekstid Ain Kaalep
Varrak 2007