Maimu Berg: Aeg järele mõelda

Maimu Berg Foto: Postimees.ee

Ma olin pronkssõduri avamisel. Tõsi, ise ma seda ei mäleta, olin pisut üle aasta vana ja me olevatki emaga sinna juhuslikult sattunud, n-ö uudishimust. Aeg-ajalt seda seika ikka meenutati ja nõnda ma siis pidasin seda sammast ka natuke nagu oma asjaks, kuni selle ümber läks lahti tants, mis ilmselt oli kohustuslikus korras ette nähtud kõikides tolleaegsetes liiduvabariikide pealinnades. Soldati ette pandi igavene tuli ja koolilapsed pidid seal militaarses riietuses külmetama, automaadimulaažid käes. Täiendavat identiteedile viitavat sambakultust sellele toona ei järgnenud, aga kogu asi läks omas ülepakutud võltsuses ja butafoorias lihtsalt vastumeelseks. Välismaalastest tuttavatele ütlesin, et see on sammas kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestuseks. Kuidagi piinlik oli, et Eesti (mis sest, et NSV) pealinna südames on mälestusmärk lihtsalt vene sõdurile, tegelikult ju okupandile. Enamasti jätsid tuttavad delikaatselt küsimata, miks see kõiki langenuid leinav mälestusmärk kannab punaarmee vormi.

Siinsete venelaste trallitamist paar korda aastas samba ümber juba uuematel aegadel vaatasin kui mingit nostalgilis-metsikut etendust, mida aga sellest osavõtjate hingedele ilmselt vaja oli. Kostis hääli, et sammas tuleks Tõnismäelt ära viia. Mulle see mõte ei meeldinud – olin ikkagi selle avamisel käinud, ning arvestades püstipanemise aastat, oli see sammas ju iseenesest kunstilises mõttes täiesti korralik monument.

Pronkssõduri ümbrus oli pealetungiva linna vajadusi arvestades juba muutunud. 1960. aastatel olevat sealse väikese pargi kujundaja Arnold Alas kunstnike kongressil pisarad kurgus hädaldanud, et kavandatav trollipeatus rikub pargi ära, aga tema oli vist ka ainus, kes sellepärast kurvastas. Kuskilt ei ilmunud välja natšnoi dazorre pargi ümberkujundajaid pazooritama ega kostnud kurje hääli Moskva poolt. Arvatavasti poleks midagi juhtunud, kui ENSV valitsus oleks otsustanud teisaldada kuju nt Maarjamäele, et teha sealne memoriaal veelgi suurejoonelisemaks ja Arnold Alas oleks ehk jäänud ainukeseks nutjaks, kui Tõnismäele oleks rajatud nt parkla. Nagu praegu ei juhtunud suurt midagi, kui otsustati lammutada arhitekt Raine Karbi delikaatne Sakala keskus, mis kardetavalt asendatakse monstrumiga, mille alla jäävad nii ümbruse puud kui ka vaated Estonia teatrile.

Millisel hetkel täpselt sai pronkssõdurist vene hinge identiteet ja Kremli kaitsealune, on raske öelda. Igatahes mitte väga ammu. Ei hakka siinkohal kommenteerima viimastel aegadel toimunut ega omakorda tarka mängima põhjustele, süüdlastele ja ajenditele osutades. Igaüks on võinud oma südame ja mõistuse häält kuulates, sündmustele kaasa elades või meie lehtedest autoriteetsete inimeste arvamusi lugedes teha põhjuste kohta oma järeldused. Vene meediat jälgides, nende väljaütlemisi ajakirjandusest ja internetist lugedes hakkab küll kõhe – meenuvad 1939. ja 1940. aasta stsenaariumid. Kõige koledam on internetist lugeda üleskutseid vägivallale või «õpetusi» selle kohta, kuidas käituda võitluses politseiga. Õnneks ei ole see, mis Venemaa poolt kostab, just ühehäälne koor, on ka täiesti mõistlikke seisukohti nagu Postimehes avaldatud kirjanik Ljudmila Ulitskaja sõnavõtt või ajakirjanik Boriss Sokolovi arvamusavaldus internetis.

Sellest ongi hea ja rahustav edasi minna, sest Ulitskaja viitab oma kirjutises kõige lihtsamatele inimlikele väärtustele, mis on tähtsad (ja tegelikult kõige tähtsamad) kõigile inimestele, olgu nende rahvus või poliitilised vaated millised tahes. Et oleks hea ja rahulik elada, et tervis oleks korras, et perel läheks hästi. Võib-olla on need asjad muutunud nii endastmõistetavaks, et neid võib juba mõtlematult lammutada? Muidugi, on hetki, kus tunded pimestavad tervet mõistust, kus ülekohus paistab nii suurena, et ei mahu ära ning hakkab üle ajama. Kuid kellelgi pole õigust muuta Eestit vihkamise või destruktiivsuse tallermaaks, tulgu need jõud siis väljast- või seestpoolt.

Minule läksid küll südamesse president Ilvese 24. veebruaril lausutud sõnad, kui ta tsiteeris Marcus Aureliust. President on ka hoiatanud laskemoona vastasele kätte mängimise eest. Albert Camus kirjutas Alžeeria sündmuste eelõhtul: «Püüdes võita tagasi vägivalla tagajärjel kaotatud usaldust, võib juhtuda, et selle käigus avaneb hoopis tee uuele vägivallale.» Loodame, et hiljutised sündmused Eestis enam vägivallale ei vii.

Praegu, kus ma seda kirjutan, on 9. maini veel pisut aega. Võib vaid loota, et elame selle päeva rahumeelselt üle ja et 10. mail võime (ja tegelikult peame) otsustama, kuidas minna edasi. Toimunu on alles värske, põhjalikumaks analüüsiks oleks vaja emotsioonide rahunemist, ajalist distantsi. Me jääme siia kõrvuti elama, tahame seda või mitte. Meil kõigil tuleb andestada. Kuid pühapäevaõhtuses vigastatud südalinnas jalutades meenub paratamatult fraas: andestamine ei tähenda unustamist...

Praegu väidetakse, et meie integratsioonipoliitika on läbi kukkunud. Aga mis on õieti integratsioon? Isiksuse vastuoludeta sulandumine ühiskonda. Inimene sulandub ühiskonda, võtab omaks selle ühiskonna põhilise reeglistiku, kuid säilitab oma isikupära. Oma mõtteviisi, oma harjumused, eelistused.

Integreerimist kohtame näiteks Saksamaal türklaste kogukonna puhul. Nad on riigile lojaalsed, on omandanud enam või vähem saksa keele, respekteerivad sakslasi kristlastena, kuigi ise on musulmanid, kes on säilitanud oma kombed, keele ja arusaamad. Nii on Berliinis elavatel türklastel näiteks tavaks koguneda mõned korrad aastas soojade ilmadega kesklinnas asuvasse Tiergartenisse, kus nad peavad piknikut, istudes kaasatoodud vaipadel, kuulates valju türgi muusikat ja grillides lambaliha. Võib-olla ei meeldi need kogunemised paljudele sakslastele, ent küsimuse peale, kuidas sellist asja Berliini südames lubatakse, vaatavad sakslased küsijale mõistmatuses otsa. Kui kellelgi, kas või grupil skinhead’idel tuleks pähe türklasi häirima minna, ei saaks seda juhtuda – politsei ei, aga vahest ka lihtsalt korda armastavad kodanikud laseks neid toimuva lähedalegi.

Ma ei taha seda võrrelda meil juhtunuga. Meid ei olegi tegelikult kellegagi võrrelda, sest meie vähemusrahvus moodustab meie elanike arvust tubli kolmandiku, meil on nendega seoses kibedad mälestused lähiajaloost ja meie kõrval elab agressiivse retoorika ja käitumisega suurriik meie vähemusrahva rahvuskaaslastega ning kõigi nende emakeelsete propagandavahenditega. Meie saame oma tee valikul toetuda eeskätt omaenda kogemustele. Pole ime, et meid sellel keerulisel teel tabavad tagasilöögid, et me ei suuda olla alati piisavalt vaoshoitud või tuleb teinekord hoopis puudu julgusest. Ometi, mingeid kogemusi mujalt Euroopast võiksime siiski koguda.

Nii on meil vaevalt oma ajalookäsitluse pealesundimisega oodata vastaspoolelt mõistmist ja meie kannatuste tunnustamist. Pigem trotsi (nagu oli meil endil mustvalge ajalookäsitluse vastu Vene ajal). Eestlased ju tahavad siinseid venelasi integreerida, mitte assimileerida? Üks võimalus on selgitada Eesti ajalugu ilukirjanduse kaudu, tõlkides võimalikult palju vene keelde (ka vaatamata keeleoskusele on ju ikka parem lugeda emakeeles) ja levitades siinsete venelaste hulgas seda, mida meie kirjanikud Eesti ajaloost ilukirjandusteostes on kirjutanud.

Venelased on kirjanduslembene rahvas, kes üldiselt austavad kirjanikku ja peavad kirjaniku seisukohtadest ning sõnast palju enam lugu kui poliitikute või ka ajaloolaste sõnavõttudest. Respekt Suure Isamaasõja võidu ja kangelaste vastu pärinebki ju suurel määral nii kirjandusest kui ka filmikunstist. Raamatud noorest kaardiväest ja muu säärane kirjandus pole venelaste riiulitelt kuhugi kadunud ning sõjafilme (mida minu põlvkondki ju omal ajal vaatas ja mille hulgas oli ka tõelisi pärle nagu «Inimese saatus» või «Ivani lapsepõlv») näitavad venekeelsed telekanalid päris sageli ka praegu. Ja mis samuti tõenäoline «võrdsete võimaluste maana» mõnes mälus säilinud Nõukogude Liit elab siinsete venelaste seas edasi samasuguse «kuldse Kunglana» nagu oli väliseestlastele kunagine Eesti Vabariik. Ning seda mälestust jutustatakse järeltulevatele põlvedele. Lapsepõlvest 1950. aastatel mäletan, kuidas mu vanaisa meenutas koos kaaslastega tsaariaega kui kõige paremat!

Kuivõrd võib aga tänapäeval, kus noortel on nii palju teabe saamise võimalusi, arvestada ilukirjanduse mõjuga? Kuigi olen Narvas Rugodivi rahvamajas 1990ndate lõpus näinud pilti, mis minu kui kirjaniku südant küll soojendas. Puupüsti venekeelseid koolilapsi täis saali ees esines vene lastekirjanik Eduard Uspenski. Luges oma värsse. Luges ühe värsirea ja lapsed skandeerisid peast teise, luges kolmanda ja lapsed vastasid neljandaga. Tundus, et ta oleks võinud lõpmatuseni lugeda, lapsed ei tüdinenud ega saanud nende tarkus ka otsa. Samas – sellest on just parasjagu nii palju aega möödas, et mitmed seal saalis kirjandusest õhinal olnud lapsed võisid olla hiljuti nende noorukite seas, kes loopisid kivirahega politseid või lõhkusid ja rüüstasid Tallinna südalinna.

Sellest, mis ja miks juhtus, oleme praegu väga palju lugenud, kuulnud, vaadanud. Tüütuseni. Üleheietatud teema muutub vastumeelseks ja tekitab irooniat. Muidugi, kes meist ei tahaks olukorrale head lahendust? Ent pakilt-palavalt tegutsema hakates võime kasu asemel hoopis asjad veelgi keerulisemaks ajada. Mõneski reaktsioonis on tunda lausa paanika hõngu. Kas ei peaks me praegu lihtsalt natuke aega mõtlikult vaikima, et siis küpsema ja targemana edasi minna. Elame siin kõrvuti, eestlased ja venelased, suures jõhkras naabruses, aga olulisem on, et alati elavad ühiskonnas kõrvuti eelkõige ikka inimesed: vanad ja noored, rikkad ja vaesed, haiged ja terved. Rahvusest olenemata.