Matemaatik nuputab lastele kriminulle

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartlanna Inga Ivanova esimene raamat kannab pealkirja «Õnnekass» ja õpetab lastele, kuidas sõpradega koos tõhusalt tegutseda.

FOTO: Margus Ansu

Inga Ivanova tuleb kohtumisele, üks raamat peos ja teine kaenla all. Esimene kannab pealkirja «Õnnekass», teine «Kadunud koerte saladus». See teine on kaanteta, alles arvutist välja prinditud lahtistel lehtedel ja ootab illustreerimist.

Inga Ivanovat võib julgesti pidada laste põnevusjuttude kirjutajaks.

Tema laual on järge ootamas veel kaks saladust: «Üllatusmunade saladus» ja «Autoparkla saladus». Ning kirjutaja peas on veel vähemalt kaks kriminaalse süžeega raamatut. Need sobivat suurematele lastele.

Inga Ivanova juttudes on midagi, mis on tuttav Astrid Lindgreni loodud lastekirjanduse kuldvarast. Tema «Õnnekassi» lugedes tekib peaaegu samasugune õhin, mis kunagi «Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti» või «Bullerby lapsi» lehekülg lehekülje järel sisse ahmides.

«Õnnekassis» on tähelepanu all aga ühe Eesti linnakese elu ja olu. Loo keskmes tegutsevad lapsed Triin ja Marileen ning Mihkel ja Allan.

Ühel päeval näeb üks neist pealt, kuidas keegi siilisoenguga mees varastab ära naabrinaise haruldast tõugu kassi Stella. Seiklus algab.

Kuuekümne lehekülje pärast leiab lugu õnneliku lõpu.

Ja nüüd võiks kohe ette võtta järgmise raamatu, «Kadunud koerte saladuse». Aga koerteloo kaante vahele saamine võtab aega.

Ahvileivapuu lugu

Inga Ivanova mäletab, et talle on alati meeldinud kirjutada. Kõik need siinnimetatud lood olid Ingal valmis juba aastate eest. Naine kirjutas neid ajal, mil tütred olid väikesed. Sest just lapsed inspireerisid teda väga.

«Tulen näiteks ühel päeval koju ja vaatan – mu väike tütar Irina istub ja värvib ahvileivapuud,» kõneleb Inga. «Punaseks ja kollaseks. Kogu aknalaud oli värviga koos ja radikas ka. Ja Ira ise räägib, et mis lill see on, muudkui kasvab ja kasvab ja üldse ei õitse.»

See lugu on «Õnnekassis» sees, ainult et ahvileivapuu asemel on raamatus kaktus.

Või siis ta tütarde turulkäik ja kassipoegade müük.

Või siis trepikojas tolmuimejaga askeldav naabrinaine, kelle huviorbiidis on võrdselt nii naabrite eraelu kui üldeluruumi piinlik puhtus.

Needki on raamatusse jõudnud reaalse elu näited.

Aga lood elasid vaid Inga arvutis ja peas.

Ühel päeval ütles Inga oma mehele Aleksandrile, et tahab raamatut välja anda. Mees arvas, et see on nii keeruline asi, vaevalt see üldse õnnestuda saab.

Aga õnnestus, on Inga väga uhke.

Inga mäletas, et tema luges lapsena ikka niisuguseid raamatuid, kus olid sees ilusad pildid. Nii tuli temalgi kõigepealt illustraator leida.

Türil elav noor kunstnik Ülle Kuldkepp justkui ootas niisugust pakkumist. Tema oli eluaeg unistanud lasteraamatute illustreerimisest. Ja võttis pikemalt aru pidamata Inga pakkumise vastu.

«Mis Inga raamatusse viga pilte joonistada, seda lugedes vaatad nagu filmi,» ütleb kunstnik tunnustavalt ja on nõus edaspidigi kirjanikule appi tulema.

Nüüd tuleb vahepeal sellest rääkida, et Inga on sündinud segaverelisest abielust ja peab end rohkem venelaseks kui eestlaseks.

Vene hing, eesti kultuur

Ingal on eestlastest töökaaslased ja sõbrannad, aga oma Alatskivil elava ema ja õega räägib ta vene keeles ning oma Tartus kodus mehe ja tütardega muidugi ka.

Inga sündis Komimaal Intas. Sinna oli ta eestlasest isa välja saadetud. Välja saadetud oli ka Volgamaalt pärit pere, kus oli naiseks sirgumas kaunis neiu. Tollest neiust sai Inga ema.

Inga ema ja isa vanusevahe oli väga suur. «Oli» sellepärast, et Inga isa suri varakult. Enne jõudis ta oma perekonna aga Eestisse, Alatskivile tuua. Ja oma tütardega sõbraks saada.

«Isa oli meil teiste laste isadega võrreldes vana, aga õudselt tark,» meenutab Inga. «Eriti saksa keeles ja matemaatikas.»

Inga läks kooli kodu lähedale Kallastele.

«Ma olin selline väga iseseisev laps,» arvab ta. «Kirjutada mulle meeldis, aga matemaatika – see oli see kõige lihtsam asi!»

Kui nüüd jutuga rutuga edasi minna, siis Ingast saigi matemaatik, täpsemalt programmeerija. Naise matemaatiline mõtlemine ja kirjutamissoov ongi ilmselt need põhjused, miks kriminaalsete sugemetega lood ta peas nii kergesti tekivad.

Kodune vene keel

«Mu eesti keele oskus ei ole nii hea, nagu te kiidate,» on Inga kriitiline. «Sellest oskusest jääb ikka väheks, et kõike seda väljendada, mida ma tahan.»

Eesti keeles on «Õnnekassi» tegelased Mihkel ja Allan, venekeelses originaalkäsikirjas Miša ja Aljoša. Nii on muu olustikuga ka. Kõik on eestindatud.

Inga lugude tõlkija on Ahti Kelder. Üks endine töökaaslane, ka programmeerija, kes kord kogemata poetas, et ta võiks ju seda tõlkimisetööd proovida, kui Inga lubaks. Muidu olevat Ahti Kelder sõnaaher mees, kasutab vesteldes peamiselt kahte silpi – «jaa» ja «ei».

Tõlkega on Inga rahul. Kuigi jah, kummaline see ju natuke on, et kirjutad ühes keeles, aga kui raamat kaante vahele saab, on see hoopis teises keeles.

Nagu öeldud, on Inga Ivanova elus kirjutamine väga olulisel kohal. Tuttavad Tartu vene koolide õpetajad on teda oma õpilaste ette esinema kutsunud. Ja Lutsu raamatukogu palus teda lastega kohtuma. Seal olid saalis eesti ja vene lapsed segamini. Ja Inga püüdis juttu ajada kahes keeles. Kuigi jah, ega vene lapsed tema raamatut ju lugenud veel olegi.

Inga ütleb, et mõnikord on temalt küsitud, kuidas ta ennast kirjanikuna tunneb.

«Mitte kuidagi ei tunne,» vastab Inga, ise südamest naerdes.

Kui seejärel küsida, mis siis on kõige tähtsam asi Inga Ivanova elus, vastab ta, et perekond. Eriti lastele hea hariduse andmine, ja see, kuidas tütardel tulevikus minema hakkab.

«Mina Eesti turvalise tuleviku pärast küll ei karda. Ma usun, et siin läheb kõik ikka aina paremaks,» ütleb Inga.

Inga on optimist. Talle meeldib lugeda, reisida, õhtuti koeraga jalutada, oma mehega tantsukursustel käia. Inga unistab, et kunagi ilmuvad ta raamatud vene keeles. Ja et hea võidab alati kurja.

CV

• Sündinud (Luhasoo) 13. detsembril 1961 Komimaal Inta linnas

• Abikaasa Aleksandr Ivanov, elukutselt insener

• Lapsed Jelena (21), õpib Tartu Ülikoolis eesti keelt võõrkeelena, ja Irina (19), lõpetab tänavu Puškini gümnaasiumi

• Töö: andmesüsteemi spetsialist firmas Back-office Services Estonia

• Haridus: 1979 Kallaste keskkool, 1984 Tartu Ülikool, matemaatika

• Raamatud: 2006 «Õnnekass», ilmumas «Kadunud koerte saladus» (mõlemad tõlkinud Ahti Kelder)

• Valmis on veel «Üllatusmunade saladus» ja «Autoparkla saladus»

• Rõõm: perekond

• Mure: kiiresti lendav aeg

• «Tahaksin leida palju rohkem aega kirjutamiseks,» ütleb Inga Ivanova. «Lõppkokkuvõttes aga soovin, et elu oleks õnnelik mitte ainult minul, vaid ka mind ümbritsevatel inimestel. Et inimesed rohkem naerataksid!»

Tütar toimetab ema jutte

Kord tuli Inga Ivanova nooremale tütrele Irinale pähe mõte, et šokolaadist üllatusmunad on suurepärane koht näiteks salakauba või teemantide peitmiseks.

Sellest sai ema süžee oma raamatule «Üllatusmunade saladus».

«Meile kõigile meeldisid detektiivlood,» räägib vanem tütar Jelena lapsepõlve meenutades. «Meie Iraga lugesime lastelugusid, ema Agathe Christie romaane.»

Jelena ütleb, et «Õnnekassi» ilmumine oli nende peres suur sündmus. Kõik imestasid.

Jelena on «Õnnekassis» Marileen, õde Irina aga Triin.

«Mihkel ja Allan on meie onupojad, päriselus kannavad nad nimesid Mihhail ja Aleksei. Raamatus on see kõik üks suur sõpruskond, tegelikult oleme aga sugulased!»

Jelena kinnitab, et neil Iraga olnud väga vahva lapsepõlv.

«Ema ja isa tegelesid meiega palju,» meenutab ta. «Kogu aeg sõitsime kuhugi. Ja matkasime, ööbisime jõe ääres telgis. Käisin muusikakoolis ja trennis, sest ema muudkui sundis. Endale ei oleks pähe tulnud seda kõike teha. Nüüd olen emale väga tänulik.»

Jelena lisab, et mõnikord luges ema oma raamatuid talle ette – siis, kui oli vaja nõu küsida.

«Tegin hoolega oma ettepanekuid ja parandusi. Selliseid stiili mõttes parandusi,» märgib Jelena. Jelena on filoloog. Ta tahab saada eesti keele õpetajaks ja minna tööle vene kooli. (TPM)

    Tagasi üles