Kruus piima toodi mulle

Kuningas Saalomon oli tuntud oma tarkuse poolest. Kunstniku nägemus Saalomoni kohtust (u 880. a). Foto: Repro

Teoloog Jaan Lahe kirjutab süüria keelest tõlgitud «Saalomoni oodide» tausta tutvustades, et ühe klassikalise teksti tõlke ilmumine nii väikeses keeles nagu eesti keel on nii suur sündmus, et seda lihtsalt peab kajastama.

Süüriakeelset kirjandust ei ole eesti keelde tõlgitud just kuigi palju. Uku Masing on tõlkinud süüria keelest «Pärlilaulu», mis ilmus esimest korda Usuteaduse Instituudi toimetistes 1986. a ning Johannes Esto Ühingu uue väljaandena (koos käesoleva artikli autori eessõnaga) möödunud aastal.

Kalle Kasemaa on tõlkinud süüria filosoofi Bardesanese (srn u 222) «Maade seaduste raamatu», mis on aga kahjuks ilmunud vaid ühes käsikirjalises kogumikus.

Äsja ilmus eesti keeles kolmas süüria keelest tõlgitud tekst, «Saalomoni oodid», mille tõlkijaks on noor ja üliandekas eesti semitist Amar Annus, kellelt on varem ilmunud mitmete oluliste Sumeri ja Akkadi tekstide tõlked (vt «Muinasaja kirjanduse antoloogia». Koostanud Amar Annus. Kirjastus Varrak, Tallinn 2005).

Ühe klassikalise teksti tõlke ilmumine nii väikeses keeles nagu eesti keel on nii suur sündmus, et seda lihtsalt peab kajastama. Seda enam, et tegemist on ühe varakristluse võtmetekstiga, vanima kristliku laulude kogumikuga, mida seni tunneme.

Siinkohal olgu nimetatud, et ka Eestil on piirkonnaga, kus Saalomoni oodid sündisid, olnud üks oluline kokkupuude juba enne oodide tõlkimist. Üks Süüria varase kristluse tunnustatumaid uurijaid oli eestlane Arthur Võõbus (1909–1988), kes tõi oma reisidelt Süüriasse, Iraaki ja Iraani kaasa aukartustäratava kogu vanu süüriakeelseid käsikirju, mida praegu säilitatakse Ameerika Ühendriikides, kus Arthur Võõbus suure osa oma elust elas ja töötas. Neid käsikirju tsiteerib ta oma doktoritöös Süüria munklusest, mida säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus.

Esimese kahe sajandi kirikuajaloos on väga vähe küsimusi, milles teadlaste hulgas valitseb üksmeel. Sama kehtib ka Saalomoni oodide kohta.

Ei ole üksmeelt selles, mis ajast need laulud pärinevad (dateeringud kõiguvad 1. sajandi lõpu ja 3. sajandi alguse vahel), kas nad on kirjutatud lühema või pikema ajavahemiku jooksul, kas nad pärinevad ühelt või mitmelt (meile tundmatult) autorilt ja kas nad olidki kohe alguses luuletatud süüria keeles või tõlgitud kreeka keelest.

Ei ole selge ka see, millisest varase kristluse rühmitusest need laulud pärit on, sest esimeste sajandite ristiusk oli ääretult pluralistlik liikumine. Eriti kirju on pilt Egiptuses ja Süürias, kus nähtus, mida tänapäeval «ortodoksiaks» nimetatakse, kujunes välja hiljem kui Rooma riigi teistes piirkondades.

Nendele aladele oli aga iseloomulik, et seal oli tugev juudiusu mõju, samuti oli seal mõjukas liikumine, mida me tänapäeval tähistame nimetusega «gnoosis» (selle liikumise kohta vt Jaan Lahe «Gnoosis ja algkristlus ». 2., täiendatud ja parandatud trükk. Kodutrükk, 2004).

Need mõjud kajastuvad ka Saalomoni oodide mõttemaailmas. Nii kohtab näiteks 4. oodis juudiusust pärit kujutlust pühapaikade pre-eksistentsist, st nende olemasolust juba enne maailma loomist, 38. oodis kujutlust Jumala troonvankrist, mis on pärit prohvet Hesekieli raamatust (vt Hs 1, 1 jj), 16. oodis kujutlust Jumalat teenivatest kosmilistest vägedest ning 29. oodis kujutlust surnute riigist sheolist, mis on samuti pärit Vanast Testamendist.

Eeskätt on aga Saalomoni oodid siiski kristlik laulukogumik, mis kõneleb Jumala poolt Tema omadele («väljavalitutele», nagu neid nimetatakse 8. oodis) valmistatud lunastusest (mõnikord, nagu 3., 8. ja 9. oodis, nimetatakse seda uskliku lõppeesmärki, mida ta taotleb, ka «eluks», «surematuseks », «kadumatuseks» ja «täiuslikkuseks»), mille toob siia maailma Jumala saadetud Lunastaja, kes on Jumala Poeg.

Tolle Lunastaja pakutud lunastus on saladus, müsteerium, mida tunnevad ainult need, kes Lunastajat tõeliselt tunnevad (8. ood) ja armastavad (3. ood). Usklikke õpetab Jumala Poja ilmutust mõistma Issanda Vaim (3. ood). Armastuse kaudu ühinevad nad aga Lunastajaga ja muutuvad ise temaks (3. ood). Ühinemine toimub taevases pruutkambris (42. ood), mis on nii Süüria varakristlikus kirjanduses kui ka gnoosises väga sagedane teema.

Saalomoni oodide keel ja stiil on tähelepanuväärsed.

Esmalt meenutab see väga Vana Testamendi Taaveti laule ja see on ka mõistetav, sest kristlike laulude kõrval, millest mõned on säilinud ka Uues Testamendis (nagu näiteks Fl 2, 6–11, Kl 1, 15–20 ja Ef 1, 3–14), oli Psalter ehk Taaveti lauluraamat ka esimeste kristlaste lauluraamat. Saalomoni oodide keel on värvikas ja kujundlik, kusjuures tähelepanuväärsed on pildid ja metafoorid, mida me neis kohtame. Nii räägitakse näiteks 9. ja 19. oodis Jumala rindadest ja rinnapiimast, mida Ta annab omadele juua: Kruus piima toodi mulle ja ma jõin seda Issanda lahkuse magususes.

Poeg on kruus, ja see, keda lüpsti, on Isa, ja tema lüpsja on Püha Vaim.

Sest ta rinnad olid täidetud, ja ei olnud vaja, et asjatult saaks välja kallatud tema piim.

(Üheksateistkümnes ood, 1–3) Piim, nagu Johannese evangeeliumis vesigi (ka Saalomoni oodides, näiteks 6., 11. ja 30. oodis, on samas tähenduses juttu «elavast veest»), sümboliseerib Jumala ilmutust, millega Jumal «toidab» omasid nagu ema oma lapsi.

Selle kummalise pildiga tahab 19. oodi autor ilmselt väljendada paradoksi, millele on 20. sajandil juhtinud tähelepanu filosoof Erich Fromm – kuigi Jumalat mõistetakse kristlikus traditsioonis Isana, on Tema armastus ja hoolivus inimeste (oma laste) suhtes piiritu, nagu emaarmastus. Võibolla tahab 19. oodi autor väljendada selle kummalise pildiga ka mõtet, et Jumal seisab kõrgemal mehe-naise polaarsusest, et Ta on täius, milles on ületatud kõik vastandid.

Eriline koht on oodides paradiisivisioonidel, mis kirjeldavad tolle paiga ilu. Nii öeldakse näiteks 19. oodis (16–19): Ja ta viis mind oma Paradiisi, kus on Issanda meeldivuse rikkused.

Ma vaatasin õitsevaid ja viljakandvaid puid, ja ise kasvanud oli nende kroon.

Võrsusid nende oksad, ja naersid nende viljad.

Surematust maast olid nende juured, ja rõõmu jõgi jootis neid ja sõõris nende ümber igavese elu maad.

Ja ma kummardasin Issandat tema ülevuses.

Ja ma ütlesin: Õndsad, oo Issand, on need, kes on istutatud sinu maale, ja nood, kellel on koht sinu paradiisis; ja kes kasvavad koos sinu puude kasvamisega, ja on lahkunud pimedusest valgusesse.

Samasuguseid paradiisivisioone kohtab ka 4. sajandist pärinevates koptikeelsetes manihheistlikes psalmides. Saalomoni oodide uurija Alfred Adam oletab, et oodide autoriteks võisid olla ekstaasiseisundis viibivad askeedid, kes püüdsid oma kogemusi visualiseerida selleks, et suunata nende kaudu ka oma kuulajate ja lugejate meelt kõrgema reaalsuse tunnetamisele.

Saalomoni oodid kuuluvad seega müstilise kirjanduse hulka ja kajastavad «nonde inimeste müstilist elutunnet, kelle ringes need laulud sündisid» (Uku Masing).

Iseloomulikud on oodidele ka loodusest võetud poeetilised võrdlused, mis on kantud üle Jumala ja inimese suhtele. Nii öeldakse näiteks 28. oodis (1–2): Nagu tuvide tiivad nende tibude kohal, ja nende tibude nokad nende suude poole, nõnda ka Vaimu tiivad on mu südame kohal.

Rõõmus on mu süda ja hüpleb, nagu loode, kes hüppab oma ema kõhus.

Kõige sagedasemad loodusest võetud võrdpildid Saalomoni oodides on enamasti seotud tuule, voolava vee ja taimede õitsemisega.

Nagu kreeka keeles, nii tähistab ka süüria keeles üks ja sama sõna (ruha) nii tuult kui Vaimu. Sarnaselt Johannese evangeeliumi kuulsa Jeesuse ja Nikodeemuse kõnelusega (Jh 3) võrreldakse ka Saalomoni oodides Jumala Vaimu ja tuult (näiteks 6. oodis). Nagu Johannese evangeeliumis (Jh 7,37–39 ja Jh 4,10 jj), nii on ka Saalomoni oodides vesi Jumala ilmutuse, Jumala Vaimu ja igavese elu võrdpilt (näit 6. ja 30. oodis).

Kus on vesi, seal tärkab elu ja puhkevad õitsema taimed. Saalomoni oodides on looduse õitsemine Jumala Vaimu poolt muudetud uue elu võrdpilt. Seda uut elu sümboliseerivad ka paradiisiaia õitsevad ja viljakandvad puud 19. oodis.

Saalomoni oodid on tähelepanuväärne katse kirjeldada seda, mis jääb viimselt kirjeldamatuks – kohtumist Jumala ilmutusega, mis viib inimese täiesti «teise maailma» ja muudab ta ka sisemiselt uueks. Saalomoni oodide lugemine annab meilegi võimaluse heita pilku nende aastatuhandete eest elanud inimeste mõtte- ja tundemaailma, kelle hulgas need laulud sündisid. Ehk avab pilguheit tollesse muistsesse, meist ajas ja ruumis kaugesse maailma meie silmad ka millegi uue nägemiseks meis enestes.

Raamat
«Saalomoni oodid»
Süüria keelest tõlkinud Amar Annus