Savisest merepõhjast kakskümmend aastat tagasi üles tõstetud Maasilinna laevavrakk seisab tänaseni Saaremaal laiul eterniitkatuse all, sest suurejoonelistest plaanidest hoolimata pole ajaloolisele pärandile väärika hoone ehitamisest asja saanud.
Kuulus laevavrakk vedeleb siiani kuuris
6. juuni 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaremaa laevaehitajate 16. sajandist pärit kätetöö jäänuseid kaitseb vihma ja tuulte eest Orissaares Illiku laiule omal ajal ajutiselt püsti pandud katusealune, mida võib meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul nüüd nimetada vaat et maailma üheks odavamini rajatud muuseumiks.
Dresen oli allveearheoloogia ekspeditsiooni üldjuht Maasilinna laevavraki ülestõstmisel ja konserveerimisel. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem tõdeb ta, et see on nagu üks maa ja taeva vahele rippuma jäänud üritus. «Kuna olin ise ülestõstmise juures, siis kripeldab see siiani. Eks ta on jäänud muude tegemiste varju, kuid meeles on olnud kogu aeg,» sõnas ta.
Säästumuuseumis
Selle nn säästumuuseumi sai meremuuseum lõplikult valmis 1988. aastal ehk ligi aasta pärast seda, kui muuseumi allveearheoloogiaklubi Viikar sukeldujad vraki Maasi ordulinnuse lähedalt merepõhja katvast savikihist välja kaevasid ja pinnale tõstsid.
Nõukogudeaegne ministrite nõukogu andis kogu projektile 30 000 rubla ning selle raha eest ehitati kiiresti ka kuur valmis. Vrakk ujutati leiukohast pooleteise kilomeetri kaugusele laiule merd mööda ning ehitati puitkarkassist ja eterniidist katusealune sellele ümber.
Dresen möönis, et ehituse tippsaavutuseks ei saa seda nimetada, kuid hinnaline eksponaat on siiani hästi kaitstud. Tõsi küll, ajalooinstituudi konservaatoritel tuli selleks omajagu vaeva näha ja mujal maailmas levinud konserveerimistehnikat Eesti oludega sobitada.
Näiteks toodi Kirovi kalurikolhoosist sügavkülmutusagregaadid, mille abil sai vraki konserveerimisprotsessi kiirendada. Et asi kindlam oleks, siis laoti kuuri siseseina tuhaplokkidest müür, mis aitas ruumil külmkapina toimida.
Omal ajal ajutise ehitusloa alusel püsti pandud katusealune jäigi laeva koduks. Samas leidis vraki ülestõstmine ja konserveerimine oma ainulaadsuse pärast laialt kõlapinda juba kaheksakümnendatel aastatel. Esiteks oli toona tegemist vanima Eestist leitud laevavrakiga ning pealegi olid sel ehituslikult ebatraditsioonilised lahendused.
Viimase paarikümne aasta jooksul on laeva väärikaks eksponeerimiseks mitmeid projekte käima lükatud. Üks selline nägi ilmavalgust Nõukogude aja lõpus. Maasilinna kõrvale pidi kerkima klaasakendega paadiehituskeskus, mille pärliks olnuks 16. sajandi keskpaigast pärit laevavrakk. Kuigi keskuse eskiis joonistati paberile, jäi projekt riiulile tolmu koguma.
Kuus aastat tagasi kirjutas Postimees, et laevavrakk võib lõpuks saada kuue hektari suurusel Illiku laiul avara halli, mille ehitamisel on saarlasi lubanud aidata Soome disainer Ristomatti Ratia. Koostama hakati laiu detailplaneeringut, kuid seegi katse jooksis liiva.
Kuigi huvilised saavad etteteatamisel laeva vaatama minna, on uue muuseumihoone ehitamise teema olnud pikka aega varjusurmas. Veidi rohkem kui aasta tagasi arutasid meremuuseumi, muinsuskaitseameti ja Orissaare valla esindajad, mis saab edasi.
Dreseni sõnul on kokkusaamise järel vaikus olnud. Samas pole Orissaare maha matnud plaani kuulsat laevavrakki rahvale koduvallas näidata ning vald valmistab ette detailplaneeringut, mis lubaks juurdeehituse Illiku laiu vana paadivabriku külge. Otsitakse ka ettevõtjat, kes on nõus ehitusele raha alla panema.
Orissaare vallavanema Raimu Aardami sõnul vallal vraki eksponeerimiseks raha ei jätku, kuid ettevõtja saaks hoonestusõiguse tingimusel, et laev oleks väärikalt eksponeeritud.
«Valla poolt on number üks tingimus, et maasilaev jääks Illiku laiule,» ütles ta. «Mõni lihtinimene võib ju arvata, et vrakist pole suurt järel ning sel pole väärtust, kuid mujal maailmas on sellised asjad hästi eksponeeritud.»
Vrakk Kuressaarde?
Laevale on samas tekkinud konkurent Kuressaare linna näol, sest Saaremaa erinevad mereajaloo- ja kultuuriseltsid näevad seda oma tulevase keskuse peaeksponaadina.
Selle aasta alguses oli Saare maavanema Toomas Kasemaa juures Saaremaa mereliste seltside ümarlaud, kus pakuti välja, et sellise keskuse võiks ehitada Kuressaare lahe äärde vana jahtklubi koha peale. «Kuressaare on alati merelinn olnud, kuid praegusel juhul puudub selline ekspositsioon, mis Saaremaad kui mereriiki tutvustab,» lausus Kasemaa, kes on purjetajana ühtlasi Saaremaa Merispordi Seltsi hingekirjas.
Praegu on aga mereteemalise seltsimaja ehitamise idee toores ning kulub aastaid, enne kui üldse ehitamiseni jõutakse. «Palju on selles kinni, et regionaalsel tasandil raha pole ehk omavalitsuste rahakott selliste asjade ehitamist välja ei kannata,» märkis Kasemaa.
Meremuuseum leiab, et nende eksponaadina kirjas olev maasilaev võib saarlastele jääda, aga kui nad sellele väärikat kohta ei leiagi, siis kolitakse vrakk Tallinna. «See variant muidugi saarlastele ei meeldi, kuid põhimõtteliselt võiks ta kohe ära tuua, see ei maksaks midagi,» märkis Dresen.
Esialgu saaks vraki ajutiselt majutada Tallinna lennusadamasse ning hiljem juba püssirohukeldrisse, kus vabaneb meremiinide arvelt sobiv ruum. «Ajalooliselt see hea poleks, aga laevale sobiks hästi,» nentis Dresen.