Martin Hallik: Eestlased tagasi koju!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me teame nii kirjandusest, kujutavast kunstist kui ka muusikast kadunud poja kojutuleku motiivi, mis olnud rohkem või vähem aktuaalne juba mitu tuhat aastat maailma ajaloos.
Eesti vaevleb juba mõnda aega tööjõupuuduses. Rahvastiku juurdekasv hakkab emapalga ning üldiselt soodsa majandusolukorra tõttu küll paranema, kuid siiski muutub tulevikus problemaatiliseks küsimuseks tööealiste elanike liiga väike hulk, kelle maksudel riik üleval püsib.
Kõige selgemalt annab see trend ennast tulevikus tunda pensioni esimese samba olukorras. Sellest tingituna on meediakajastust leidnud arutelud tööjõu sissetoomisest Ukrainast, Hiinast ja mujalt. Üheks teravmaks probleemiks kujuneks seejuures nende inimeste võimalik lõimumine Eesti ühiskonda.
Üks samme sellest problemaatilisest olukorrast ülesaamiseks oleks laias ilmas elavate eestlaste kojukutsumine, pidades selle kodu all kõige laiemalt silmas esiisade maad. Juudid ja iirlased on sellega edukalt tegelenud. Pole mingit põhjust pessimistlikuks eelarvamuseks, et eestlased ei võiks sellega hakkama saada.
Pealegi oleks praegune ajastus õige, sest lihtsam on inimesi tagasi kutsuda majanduslikult headel aastatel. Kuigi tulijaid on olnud ka rasketel ja segastel aegadel.
Näiteks juba aastatel 19891990 hakkasid naasma esimesed eestlased läänest, et elada Eestis ja aidata kaasa tollal veel kaugeltki mitte kindlana näiva vabaduse saabumisele.
Eestlaste repatrieerumisega on pärast taasiseseisvumist tegeletud riiklikul tasandil juba aastast 1992, mil loodi migratsioonifond siseministeeriumi haldusalas. Esimesteks tagasipöördujateks, keda aidati, olid Abhaasiast pärit eestlased. Perioodil 19892000 on Eestisse tulnud elama 3386 välismaal elanud eestlast, kellest ca ¼ tuli läänest ning ¾ idast.
Täielikke ja täpseid andmeid sellest hilisema perioodi kohta tuleb oodata aastani 2011, mil toimub uus rahvaloendus. Mõeldes Eestisse naasnud inimeste arvule ning uusväljarände suurusele, on ilmselgelt põhjust tagasirände küsimusega tõsiselt tegeleda. Nimetame me seda siis ühtedel juhtudel repatrieerumiseks või teistel juhtudel opteerumiseks. Seejuures on tarvilik meeles pidada, et patriotism ja eesti keele oskus ei garanteeri iseenesest veel kellegi ümberasumist Eestisse.
Eestlaste välismaalt Eestisse tagasitulekuks on möödapääsmatult vajalik Eesti riigi märkimisväärne jõupingutus. Praeguseks on tehtud küll mõningaid uurimusi ning levitatud infot tagasitulemise võimaluste kohta Eesti seltside kaudu välismaal. Samas on teada, et suur osa eestlasi ei võta Eesti seltside tööst aktiivselt osa.
Valitsusparteide koalitsiooniprogrammis on punkt, mille eesmärgiks on rakendada eestlaste tagasikutsumise programm. Praeguse tööjaotuse juures peaks selleks aktiivset koostööd tegema rahvastikuministri büroo, välisministeerium ja siseministeeriumi alluvuses olev migratsioonifond. Kaugemalt vaadates tekib küsimus, kuidas peaks need institutsioonid efektiivselt koos töötama. Veel kaks nädalat tagasi ei olnud näiteks migratsioonifondile selge, milliseks kujuneb nende koostöö selles küsimuses rahvastikuministri bürooga.
Aitamaks kodanikualgatuse korras kaasa eestlaste kojukutsumisele laiast maailmast, korraldas üliõpilaskorporatsioon Rotalia 17. mail Tartu Ülikooli raamatukogus konverentsi. Konverentsi ettekannetest koorus välja terve hulk tõdemusi, millest tehtud üldistused leiavad kajastamist ka selles artiklis.
Eesti riigil ei tule teha suuri jõupingutusi nende inimeste nimel, kes on läinud kõrgema palga tõttu välisriiki tööle ehitajaks, bussijuhiks või meditsiiniõeks. Enamasti jäävad neist Eestisse maha perekonnad ning sõbrad, keda hakatakse taga igatsema, ning kui palgad Eestis veelgi tõusevad, siis tulevad need inimesed ise kiiresti tagasi. Isegi natuke väiksema palga eest on kodus ikka parem elada. Oma keelekeskkonnal, kultuuril, sõpradel ja perekonnal on eesti inimese jaoks väga suur tähtsus.
Noorte teadlastega on asi juba mõnevõrra keerulisem. Kuigi Lääne-Euroopa või USA teadusmaastikul võib paljude andekate teadlaste seas olla raske jõuda kiiresti esiritta, on sealsed finantsvõimalused teadusmaastikul märksa lahedamad kui Eestis. Pealegi minnakse üldjuhul instituutidesse, kus on ees rahvusvaheline seltskond. See võimaldab tunduvalt paremini kohaneda, sest paljurahvuselises grupis ei pea inimene oma arusaamadest lahti ütlema. Selles seltskonnas sallitakse erisusi üsna hästi ning kultuuriokk ei ole nii suur, erinevalt olukorrast, kui tuleb sulanduda ühte konkreetsesse rahvusrühma.
Teadlaste jaoks on ka see tähtis, et nad saavad tegeleda endale huvitava teemaga maailmatasemel keskuses, oma ala parimate teadlaste seltskonnas. Tegemist on elukutsega, mille puhul erialane töö välismaal on hädavajalik, sest ilma selleta ei rikastu ka Eesti teadusruum.
Noorte ja andekate teadlaste tagasitulek on Eesti teaduse arengule võtmetähtsusega küsimus. Eesti ülikoolid teevad esimesi samme andekate noorteadlaste tagasitoomisel. Riigi senisest suurem abi on kindlasti vajalik, eelkõige grantide näol, mis tagavad vähemalt paariks aastaks tagasitulijale võimaluse jätkata oma teadustööd ligikaudseltki võrreldavatel tingimustel. Nii otsene kui kaudne kasu, mida riik sellest tagasi saab, on mitu korda suurem tehtavast kulust.
Raskem on tagasitulek siis, kui ollakse abielus võõramaalasega. See seob uue kodumaaga väga tugevalt ning tagasitulek nõuab juba palju suuremat kaalumist ning arvestamist. Siis hakkab olukord sõltuma sellest, kuivõrd mõlemad abikaasad võiksid leida sobivat tööd ühes või teises riigis.
Terve hulk eelnevaid näiteid käis peamiselt nende eestlaste kohta, kes lahkunud suhteliselt hiljuti. Suurem osa eestlastest välismaal on aga need, kes pidid lahkuma II maailmasõja keerises või on hoopiski juba sündinud võõral maal, aga tunnevad ennast igati eestlastena. Nende hulgas on märkimisväärne arv inimesi, kes oleks valmis tagasi tulema, kui vaid oleks rohkem informatsiooni ning nad oleksid kindlad, et on siin oodatud.
Info tagasituleku tingimuste ja võimaluste kohta peaks asuma võimalikult ühes kohas. Nii on huvitatutel kergem infot leida ning Eesti riigil kergem reklaami teha. Tehniliselt lihtsaim variant on luua portaal, mis teeb kõik inforessursid kättesaadavaks n-ö ühe akna kaudu. Raamatukogunduses on selline praktika infole juurdepääsu lihtsustamiseks väga levinud.
Noored eestlased, kes on juba sündinud välismaal, on üks suurima potentsiaaliga sihtrühmi, kellega Eesti riik peaks tegelema. Parim aeg selleks on siis, kui need noored inimesed on veel tudengid või äsja ülikooli lõpetanud, sest siis pole neil suure tõenäosusega veel kindlat ja perspektiivset töökohta ning perekondki veel loomata. See on hetk, mil pakkuda võimalust tulla Eestisse.
Siin on neil suure tõenäosusega võimalus saada töökoht, mis võimaldab muuta ühiskonda ning vormida üht ühiskonda palju enam kui USAs, Kanadas või Rootsis olles. Väljakutse suurus ja huvitavus võib olla palju määravam kui palk. Nii riigiametites kui ka äris on noore inimese võimalused kiiresti edasi jõuda märksa suuremad kui ühiskonnas, kus kõik on juba ammu paika loksunud ning karjääri edenemine sõltub suuresti vanusest.
Läänest saabuvate vanemate inimeste tagasitulekut kergendab see, et nad võivad oma pensioni eest lubada endale siin palju luksuslikumat vanaduspõlve kui näiteks USAs. Paljud neist ka mäletavad Eestit oma lapsepõlveaegadest.
Probleemiks võib kujuneda asjaolu, et suhtlemine laste ja lastelastega väheneks märkimisväärselt. Paljud vanemad inimesed tunnevad kartust, et siinne arstiabi ei ole piisavalt heal tasemel. See on kindlasti üks neid kohti, kus adekvaatse info levitamine oleks igati asjakohane tegevus.
Samuti vajab selgitamist see, et harjumuspäraseid puhkepaiku Põhja-Ameerikas võivad edukalt asendada mitmesugused kohad Euroopas. Los Angelesest Eestisse repatrieerunud korp! Rotalia vilistlane Rein Grabbi on tabavalt öelnud: «Tuleks selgitada, et Californiat võib asendada Itaalia ja Floridat Costa del Sol. Alpid on sama võimsad kui Kaljumäed. Reisimine Euroopa Liidus ei ole keerulisem kui Ameerikas. Isegi Disneyland on vaid mõnetunnise lennu kaugusel Tallinnast.»
Keskealiste inimeste Eestisse kutsumine läänest on väga keeruline, kuna ei taheta maha jätta oma häid töökohti, muuta laste elu- ja õpikeskkonda jne. Samas vanuses eestlaste jaoks, kes tulevad idast, on ümberasumine küll suhteliselt valutum töökoha mõttes, sest sissetulekus suure tõenäosusega võidetakse.
Kuid kartused seoses puuduliku keeleoskusega, laste kohanemisega kohalikes koolides ning sotsiaalse võrgustiku puudumine on üldisteks probleemideks. Enamik eestlasi on siiani Eestisse ümber asunud idast, nende hulgas ongi olnud peamiselt tööealised pered lastega.
Tuttavate inimeste vähesus on üks tõsisemaid probleeme, mis painab väga paljusid eestlasi, kes (taas)asuvad elama Eestisse. Siin tuleb loota nende inimeste endi aktiivsusele ning teiste eestlaste osavõtlikkusele aidata tagasitulijaid.
Tagasitulijad on enamasti asunud elama suurematesse linnadesse, Tallinna ja Tartusse. See on arusaadav juba ainuüksi seetõttu, et suhtevõrgustiku loomine on seal lihtsam. Väikeses kohas võib kokkuhoidev kohalik kogukond olla uue saabuja suhtes endalegi märkamatult tõrjuv. Loomulikult on ka töökohta leida suuremas linnas lihtsam.
Taaskohanemine Eestiga sõltub kindlasti ka äraoldud ajast. Viiest aastast pikema perioodi puhul arvatakse, et taaskohanemine võib olla küllaltki raske, sest üsna tõenäoliselt on kadunud side oma endiste tuttavate ja kolleegidega. Viimane aspekt on eriti tuntav teadlaste puhul.
Eestisse tulijatelt ei pruugi kohe loota kiiret ja lõplikku otsust. Tihti tullakse esialgu ikka vaid üheks aastaks vaatama, kas siin on ikka piisavalt hea ja küllaldaselt huvitavat tegevust, ning lõplik otsus tehakse hiljem. Suur võit oleks Eesti jaoks seegi, kui neid pikemaks ajaks vaatama tulijaidki oleks rohkem.
Eestlased välismaal
Välisriikides elab kuni 126 000 eestlast*
Soomes ~25 000 eestlast
Kanadas ~25 000 eestlast
USAs ~20 000 eestlast
Rootsis ~10 000 eestlast
Venemaal ~10 000 eestlast
Suurbritannias ~8000 eestlast
Austraalias ~6000 eestlast
Iirimaal ~4000 eestlast
Saksamaal ~4000 eestlast
Lätis ~3500 eestlast
Prantsusmaal ~3000 eestlast
Ukrainas ~2500 eestlast
* Maksimaalse hinnangu kohaselt
Allikas: välisministeerium, v.a Austraalia